Vastuhagi oli ebaselge ega võimaldanud Filmimaxil esitada üheseid vastuväiteid. Vastuhagis esitati nõue Filmimaxilt 515 171 krooni väljamõistmiseks. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata summas 151 587 krooni. Kohtud ületasid Filmimaxilt 434 134 krooni väljamõistmisega vastuhagi piire. Apellatsioonikohus asus seisukohale, et kviitungid summas 275 535 krooni ei tõenda rendi, kommunaalteenuste ja telefonide kasutamise eest tasumist. Kohus jättis tähelepanuta poolte kirjavahetuse, milles Kinoliidul on rendilepingute alusel tasumist aktsepteerinud ja Kinoliidu esindaja on kohtus vande all kinnitanud, et enne lepingute sõlmimist oli Filmimaxil ettemaks ca 68 000 krooni. Osa kviitungitest esitas Kinoliit ise tõendamaks rendi saamist. Kohus pidi põhjendama, miks need tõendid ei ole arvestatavad. Rendilepingu ennetähtaegne lõpetamine ei olnud põhjendatud. Kohus pidi enne tuvastama, kas Filmimaxil oli õigus tasaarvestuseks. III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele Kinoliit pidas otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb osaliselt tühistada protsessiõigusnormi olulise rikkumise ja materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Kuna apellatsioonikohus jättis linnakohtu otsuse muutmata ja ei korranud selle põhjendusi, siis käsitleb kolleegium oma otsuses mõlema kohtu otsuste sisu ühtsena. Rendisuhte tekkimise aluseks on rendileping. Rendisuhtes kasutab rentnik tasu eest rendileandja vara, mille rendileandja on kohustatud rentnikule üle andma. Filmimax nõudis talle valvuriruumi üleandmist ja makstud renti tagasi, kuna seda ruumi kasutab Kinoliit. Kohtud jätsid selle vaidluse sisuliselt lahendamata ja kohtute otsuste põhjendused on sisulises vastuolus. ReS § 7 lg 3 kohaselt, kui rendileandja ei anna rendile antud vara õigeaegselt rentniku kasutusse, on rentnikul õigus see temalt välja nõuda ja nõuda viivituse tõttu tekkinud kahju hüvitamist või loobuda lepingust ja nõuda sisse lepingu mittetäitmisega tekitatud kahju. Kohtud tuvastasid Kinoliidu omaksvõtuga, et valvuriruum on Kinoliidu kasutuses, kuid samas põhjendati hagi rahuldamata jätmist sellega, et ruum on poolte ühiskasutuses ja ei ole tõendatud valvuriruumi Filmimaxile üleandmata jätmine. Sellega rikkusid kohtud
lg 4: kohtu järeldused peavad rajanema esitatud tõenditel ja tuvastatud asjaoludel. Kui Kinoliit võttis omaks, et valvuriruum on tema kasutuses ja ta ei nõua selle eest renti, siis pidi kohus andma sellele õigusliku hinnangu, sest ReS § 7 lg 1 kohaselt on rendileandja kohustatud rendile antud vara rentnikule üle andma. Filmimax nõudis tagasi renti fuajee eest, mida ta ei saanud kasutada kuni 2. veebruarini 1998. a, sest Kinoliit hoidis seal oma asju. Kohtud leidsid, et nõue ei ole põhjendatud, sest Filmimax aktsepteeris fuajeed vastu võttes sealset olukorda.
Kohtud ei märkinud otsuses nõude rahuldamata jätmise õiguslikku alust. ReS § 7 lg 1 kohaselt on rendileandja kohustatud rendile antud vara rentnikule üle andma lepingus ettenähtud või vara otstarbele vastavas seisundis. Seega pidi seaduse järgi Kinoliit fuajee üle andma Filmimaxile fuajeena. Teistsuguse järelduse tegemiseks pidi kohus tuvastama, kas pooled olid lepingus kokku leppinud fuajee rentimise teistsugustel tingimustel. Vastavalt sellele, millise poolte kokkuleppe kohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, tuleb hinnata ka õiguslikku tagajärge - kas Filmimax pidi või ei pidanud maksma renti aja eest, mil fuajeed kasutas Kinoliit. Kuna kassatsioonkaebuses suitsetamisruumi eest rendi maksmist ei vaidlustatud, siis kolleegium seda osa kohtuotsustest ei käsitle. Kohtud on põhjendatult jätnud rahuldamata telefonide väljalülitamisega seotud kulutuste 33 779 krooni ja saamata jäänud tulu 113 908 krooni nõude. Rendilepingu p 5.1.6 kohustas Filmimaxi tasuma telefoniteenuste eest Kinoliidule. Kohtud tuvastasid, et Filmimax jäi Kinoliidule võlgu. Sellest on apellatsioonikohus teinud põhjendatult järelduse, et Filmimax ise põhjustas kahjuliku tagajärje saabumise (telefonide väljalülitamise) ja Kinoliit ei pea Filmimaxile hüvitama kahju, mille tekkimises ta süüdi ei olnud. Kassatsioonkaebuse väide, et kohtud jätsid igasuguse tähelepanuta leppetrahvi nõude Müürivahe 50 kohvikuruumides töö katkestamise eest, on põhjendatud. Rendilepingu p-de 3.2.2, 8.1.4 ja 8.1.5 järgi olid Filmimaxile rendile antud kohviku teenindus- ja abiruumid suurusega 90,4 m2 (37,9 + 52,5) alates
lg 4 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Apellatsioonikohus märkis otsuses, et linnakohus tuvastas ekspluatatsioonikulutuste võlgnevuse. Apellatsioonikohtu otsus ei ole kooskõlas linnakohtus tuvastatuga. Linnakohus tuvastas, et ekspluatatsioonikulutused 116 518 krooni ei ole tõendatud ja jättis selles osas vastuhagi rahuldamata. Rendivõla vaidluses väitis Filmimax, et kviitungitega ja Kinoliidu omaksvõtuga on tõendatud kuni 25. maini 1998. a makstud rent 275 536 krooni. Apellatsioonikohus tuvastas, et kviitungitel puudub viide rendilepingutele, Kinoliidu esitatud arvetele ja maksjaks on märgitud isik, kes samaaegselt oli seotud mõlema vaidleva poolega. Tuvastatust tegi apellatsioonikohus järelduse, et kviitungid ei tõenda rendi tasumist. Apellatsioonikohus rikkus
§-s 228 sätestatut, mille kohaselt otsuse tegemisel tõendeid hinnates tuleb otsustada, mis asjaolud on tuvastatud ja millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kviitungeid sularaha laekumise kohta ei täida raha maksja vaid raha saaja. Raha saajaks oli Kinoliit, kes pidi tehingu dokumenteerima (kviitungi täitma) raamatupidamise seaduses (RPS) nõutud viisil. RPS § 8 lg 1 kohaselt on raamatupidamisarvestuse algdokument majandustehingu toimumist kinnitav kirjalik tõend, millel peavad olema järgmised rekvisiidid: dokumendi nimetus ja number; koostamise kuupäev ja registreerimise number; tehingu sisu ja alus; tehingu arvnäitajad (kogus, hind, summa); tehingu teiste poolte nimed ja asu- või elukoha aadressid; allkiri (allkirjad). Eeltoodud rekvisiidid ei kajastunud kviitungitel Kinoliidu tegematajätmise tõttu ja sellele asjaolule peab apellatsioonikohus andma õigusliku hinnangu. Asjaolu, et maksjaks oli isik, kes oli seotud mõlema poolega ei anna õigust eelistada ühte vaidlevatest pooltest teisele. Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et vastuhagi tulnuks jätta läbi vaatamata, kuna vastuhagi esitas isik, kes ei omanud selleks volitusi.
§-de 151 ja 154 lg 1 kohaselt on kostjal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus esitada hageja vastu vastuhagi ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga, samuti esitada avaldus vastuhagi aluse või eseme muutmiseks või nõude suurendamiseks.
lg 1 p 4 järgi kohustavad hagis märkima hageja selgelt väljendatud nõude, kuid käesolevas vaidluses on vaatamata kvalifitseeritud õigusabile hagi ja vastuhagi sisu esitatud raskesti jälgitavalt. Erinevate funktsioonidega ruumide rentimisest tulenevas vaidluses peab ruumide eristus vastama projektdokumentatsioonis märgitule, et välistada situatsiooni, kus projektijärgset fuajeed on nimetatud rendilepingus perspektiivseks äripinnaks, ruumide üleandmise aktis saali tagumiseks ruumiks, hagiavalduses ruumiks suurusega 24, 4 m2. See, mida hagis nimetatakse bürooruumiks on vastuhagis rendivõla arvestamisel nimetatud II korruseks. Sama on kohvikutega, mida nimetatakse kord kohvikuks, siis baariks, siis baar-kohvikuks ja lõpuks on neid kaks - üks mis oli olemas ja teine, mis pidi rajatama. Hagiavaldusest kuni kohtuotsusteni kaasaarvatult tuleb nõuete nimetamisel olla järjekindel - ei ole õige rendivõlga vahepeal kahjuks, kahju vahepeal saamata jäänud tuluks või kulutusteks nimetada. Juhindudes
§-st 362 p 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.