3-2-1-59-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. mail 2001. a Optiroc AS hagi Jüri Pikk"a ja Indrek Pikk"a vastu 50 000 krooni väljamõistmiseks ja Indrek Pikk"a vastuhagi Optiroc AS vastu Helle

§ 119

lg 2 alusel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve maksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. PärS § 130 lg 1 alusel läks pärijale üle pärandaja õigus nõuda lõpparve õigeaegset väljamaksmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu

1. novembri
2. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega jäeti hagi rahuldamata, rahuldati vastuhagi ja mõisteti hagejalt välja kohtukulud. Uue otsusega rahuldati hagi ja jäeti vastuhagi rahuldamata. Linnakohtu otsust muudeti J. Pikka vastu hagi rahuldamata jätmise põhjenduste osas. Otsuse põhjendustel otsustas Optiroc AS juhatus
3. aprillil
4. a müüa H. Pikkale tema soovil sõiduauto hinnaga 50 000 krooni. Müük tuli vormistada ostu-müügilepinguga ja esitada ostjale arve. Hageja esindaja ja H. Pikk sõlmisid sõiduki omaniku vahetuse lepingu. Samal päeval sai H. Pikk arve 50 000 krooni tasumiseks. Need tõendid kinnitavad hageja tahet müüa sõiduauto H. Pikkale. Kostjate väited kingituse või loonustöötasu kohta on tõendamata. Optiroc AS andis auto H. Pikkale üle. Ei ole tõendatud, et H. Pikk tasus auto hinna või, et oleks kokku lepitud teistsugune auto hind. Kostjate väited auto omandamise asjaolude kohta on vastuolulised. Kostjad ei ole kindlad, kas H. Pikk oli auto eest enne ostu-müügilepingu sõlmimist tasunud, kas see anti talle poolte kokkuleppel tasuta üle või oli see mõeldud kingituseks või loonustöötasuks. Müüja on oma lepingujärgse kohustuse täitnud. H. Pikka kohustus, tasuda ostetud auto eest 50 000 krooni, läks üle pärandi vastu võtnud I. Pikkale. J. Pikk pärandit vastu ei võtnud. I. Pikkale ei läinud üle õigus nõuda hüvitist

§ 119

lg 2 alusel lõpparve kinnipidamise eest.

§ 74lg 2 mõttes lõpparvet töötaja suhtes kinni ei peetud.

Viivitus maksmisel tekkis peale töötaja surma pärijate, mitte töötaja suhtes. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus I. Pikk tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamise, vastuhagi rahuldamata jätmise ning kohtukulude väljamõistmise osas ja teha uus otsus, millega jätta muutmata linnakohtu otsus ning mõista Optiroc AS-lt välja kohtukulud. Ringkonnakohus jättis põhjendamata, millega tuvastati ostu-müügilepingu olemasolu, ja rikkus sellega TsMS § 330 lg 4. Puuduvad tõendid H. Pikka tahte kohta osta auto 50 000 krooni eest. Hageja on esitanud ainult ühepoolselt allkirjastatud dokumendid: juhatuse otsuse ja arve. Puuduvad tõendid, et hageja juhatuse otsust oleks H. Pikkale tutvustatud, puudub H. Pikka aktsept arvel, tõendamata on arve esitamine H. Pikkale. Ringkonnakohus on andnud juhatuse otsusele olulise tähenduse ja hinnanud kõiki teisi tõendeid selle alusel. Ainus kahepoolselt allkirjastatud dokument on omaniku vahetuse leping. Lepingus puudub auto hind ja ringkonnakohus pidas ebaõigesti lepingut ostumüügilepinguks. See ei ole kooskõlas TsK § 165 ja 242 lg 1 sätetega. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult rahuldamata vastuhagi ja leidis, et pärijale ei läinud üle õigus nõuda hüvitist lõpparve kinnipidamise eest. Pärandi vastuvõtmisega läksid PärS § 130 lg 1 alusel pärijale üle kõik pärandaja õigused. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja pidas ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palus jätta selle muutmata. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäid kostja ja tema esindaja kassatsioonkaebuses ning hageja esindajad vastuses esitatud seisukohtade juurde. Apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada vastuhagi rahuldamata jätmise osas. TsK § 165 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel - vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Tulenevalt TsK §-st 242, mille kohaselt kohustub müüja vara üle andma ostja omandisse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma, on ostu-müügilepingu oluliseks tingimuseks müüdava asja hind. Seega saab ostu-müügilepingu lugeda sõlmituks, kui pooled on saavutanud kokkuleppe müüdava asja hinnas. Esitatud tõenditest on apellatsioonikohus teinud põhjendatud järelduse, et pooled saavutasid kokkuleppe müüdava auto hinna osas ja seetõttu hagi rahuldanud. Kohus on oma järeldusi põhjendanud ja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks hagi rahuldamise osas. Apellatsioonikohus jättis põhjendatult rahuldamata I. Pikka nõude

§ 119lg 2 alusel H.

Pikka lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks.

§-dest 71 p 6 ja 115 tulenevalt lõpeb töötaja surmaga tema tööleping. Töötajal saamata jäänud summa muutub pärandvaraks ja selle kinnipidamise eest ei vastuta tööandja enam töölepingu seaduse järgi. Viivise nõue ei ole välistatud aga TsK § 213 lg 1 järgi, mille kohaselt rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitatud aja eest 3 % viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Selle normi alusel ei ole apellatsioonikohus I. Pikka nõuet arutanud. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. novembri 2000. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata vastuhagi ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Indrek Pikka kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Indrek Pikkale 6. detsembril 2000. a makstud kautsjon 731 (seitsesada kolmkümmend üks) krooni 60 (kuuskümmend) senti. H. Jõks, J. Luik, T. Vernik