Obsah (12)

§ 101§ 27§ 273§ 218§ 346§ 106§ 6§ 343§ 189§ 330§ 266§ 324

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. mail 2001. a 3-1-1-48-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kivi ja Jüri Rätsep vaatas 10. aprillil 2001. a

§ 101lg 2 ja § 106 lg 1 järgi Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa H.

B., tema esindaja vandeadvokaat Raivo Bergson ja Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja M. S. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2. septembril
3. a koostas Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna politseijuhtivinspektor T. S. haldusõiguserikkumise protokolli. Protokolli kohaselt juhtis H. B.
4. septembril
5. aastal kell 11.04 Tallinnas Rävala puiesteel mootorsõidukit BMW520 registri numbriga X juhtimisõigust omamata. Nii juhil kui ka kaassõitjal oli turvavöö kinnitamata. Mootorsõiduki juhtimisõigus oli H. B.-lt
6. augustil
7. a. kaheks kuuks ära võetud. H. B. rikkus Liikluseeskirja p-de 54 ja 53.5 nõudeid ja pani toime

§ 101lg-s 2 ja § 106 lg s 1 sätestatud haldusõigusrikkumised.

1. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalveosakonna komissari V. V.
2. oktoobri
3. a otsusega karistati H. B.

§ 101

lg 2 järgi rahatrahviga 4600 krooni ning § 106 lg 1 järgi rahatrahviga 300 krooni. Lõplikuks karistuseks mõisteti H. B.-le

§ 27lg 2 alusel rahatrahv 4600 krooni.

2.

1. Selle otsuse peale esitas H. B. esindaja R. Bergson Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei olnud
2. septembriks
3. a, so haldusõigusrikkumise protokolli koostamise ajaks möödunud
4. augustil
5. a tehtud juhtimisõiguse äravõtmise otsuse vaidlustamise tähtaeg.

§ 273kohaselt peatab halduskaristuse vaidlustamine otsuse täitmise.

H. B. vaidlustas

1. augusti
2. a otsuse seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Seega polnud õigust teda sel ajal karistada kui juhtimisõigust mitteomavat isikut. Pealegi oli kinnipidamise hetkel juhiluba H. B. käes.
3. Tallinna Halduskohtu kohtuniku
4. novembri
5. a otsusega jäeti H. B. kaebus rahuldamata ja Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalveosakonna komissari V. V.
6. oktoobri
7. a otsus muutmata. 3.
8. Halduskohus leidis, et H. B. oli haldusõigusrikkumise protokolli koostamise ajal teadlik sellest, et temalt on alates
9. augustist
10. a kaheks kuuks mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud.

§ 273

sätestab, et otsuse täitmine peatub selle vaidlustamisel, kuid ei saa eeldada, et edasikaebamistähtajal juhtimisõigus automaatselt säiliks. H. B. vaidlustas

1. augusti
2. a otsuse alles pärast
3. septembri
4. a haldusõigusrikkumise protokolli koostamist, mistõttu tal puudus kontrolli teostamise ajal juhtimisõigus ning vaidlustamise hetkeni ei olnud peatatud ka otsuse täitmine. Kohus märkis ka, et juhtimisõiguse äravõtmisega ei pea kaasnema juhilubade äravõtmine. 3.
5. Tallinna Halduskohtu kohtuniku
6. novembri
7. a otsuse peale esitas H. B. apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja asjas menetluse lõpetamist. Kaebuses leiti, et H. B.-l olid kontrollimise hetkel
8. septembril
9. a käes originaaljuhiload ning ta ei pidanud sideasutusest kätte saadud otsusest aru saama, et tal puudub juhtimisõigus. Vabariigi Valitsus ei ole kehtestanud juhtimisõiguse äravõtmise otsuse täitmise korda ja seetõttu jõustub nimetatud otsus selle vaidlustamise tähtaja möödumisel.

§ 273kohaselt peatub otsuse täitmine kaebuse esitamisel.

H. B. esitas kaebuse

1. septembril
2. a. Seega oli
3. oktoobriks
4. a, kui politsei asja arutas,
5. augusti
6. a otsuse täitmine peatunud ning komissaril puudus õigus H. B. karistada.
7. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
8. jaanuari
9. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu kohtuniku
10. novembri
11. a otsus osaliselt, so osas, millega jäeti rahuldamata kaebus

§ 101lg 2 järgi määratud karistuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks.

Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega tühistas osaliselt Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalveosakonna komissari V. V. 5. oktoobri 2000 otsuse osas, millega H. B. karistati

§ 101

lg 2 järgi 4600 krooniga, ning lõpetas selles osas menetluse

§ 218lg 1 p.

1 alusel. Riigieelarve vahenditest mõistis ringkonnakohus H. B. kasuks välja 2000 krooni õigusabikulude katteks. 4.1. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on halduskohus õigesti leidnud, et üksnes karistusotsuse vaidlustamine peatab selle täitmise. Ka

§ 346

lg-st 1 tuleneb, et eeskirju rikkunud isik loetakse eriõiguse kaotanuks päevast, mil tehti otsus temalt selle õiguse äravõtmise kohta. Seega ei olnud H. B.-l 22. septembril 2000. a enne kaebuse esitamist õigust autot juhtida. Samas leidis ringkonnakohus, et

§ 101lg 2 sätestatud õigusrikkumise subjektiivne külg eeldab tahtlust.

Otsusel, millega H. B.-lt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus, puudus märge selle kohta, et juhtimisõiguse äravõtmise osas jõustub otsus selle tegemisest. Samuti ei olnud otsuses näidatud, kas ja kuhu tuleb anda hoiule juhiload. Ringkonnakohus asus seisukohale, et põhjendatud on H. B. väide, et ta ei saanud otsusest teha järeldust, et mootorsõiduki juhtimine tema poolt on käsitletav õiguserikkumisena ka otsuse vaidlustamiseks antud kümne päeva jooksul otsuse kättesaamisest. Ehkki tegemist on korduva õigusrikkujaga, pole karistusõiguses õige eeldada, et isik tunneb menetlusseadustikku nii hästi, et talle ei tule selgitada otsuse täitmise korda. Eeltoodust tulenevalt puudub H. B. poolne tahtlus õiguserikkumise toimepanekuks ning tema käitumises ei ole

§ 101

lg 2 koosseisu.

§ 106

lg 1 järgi on rikkumine õigesti kvalifitseeritud ning karistus vastab õiguserikkumise raskusele ja õiguserikkuja isikule. MENETLUS RIIGIKOHTUS

1. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsuse peale esitas Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakond kassatsioonkaebuse, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist määratud karistust muutmata. 5.
4. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt asunud seisukohale, et

§-s 101 sätestatud haldusõiguserikkumine saab olla vaid tahtluse vormis toimepandud õigusrikkumine. Haldusõiguserikkumine on

§ 6

lg 1 kohaselt süüline, s.t tahtlik või ettevaatamatu tegu, mis väljendub tegevuses või tegevusetuses, mille eest on seadusega ette nähtud halduskaristus. Väär on eeldada, et kui vastustaja sai allkirja vastu kätte otsuse karistuse kohta temalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol, ei pidanud ta aru saama otsusega seonduvatest tagajärgedest, kuivõrd ta ei olnud teadlik otsuse jõustumisest. Halduskaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise jõustumise hetkena sätestab

otsuse tegemise päeva. Seega jõustub otsus olenemata inimese subjektiivsest tahtest või asjaolust, millal karistatu otsusest teada saab. Kuigi karistusotsuses puudus märge otsuse jõustumise kohta, ei tähenda see seda, et vastustaja ei võinud ega pidanud ette nägema otsusega kaasnevaid tagajärgi. Karistusena eriõiguse äravõtmise jõustumise aeg on sätestatud

§-s 346 ning seaduse mittetundmine ei vabasta isikut vastutusest. Seejuures ei saa jätta tähelepanemata asjaolu, et H. B. on karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega juba kolmel korral. Saanud kätte otsuse, ei olnud H. B.-l mingisugust alust arvata, et see ei ole jõustunud. Kahtluse korral oli tal võimalus oma teadmisi kontrollida avalikustatud seadusest. 5.2. Kassaator on seisukohal, et karistusotsus, millega H. B.-lt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus vastas kõigile

§-s 266 esitatud nõuetele. Nimetatud sätte kohaselt ei pea otsuses olema näidatud jõustumise aega, kuna see on sätestatud seaduses. 5.3. Kassator leiab, et otsuses ei pidanudki olema märget selle kohta, kas ja kuhu tuleb hoiule anda juhiluba. Vabariigi Valitsus ei ole hoolimata

§ 343sätestatud nõudest juhtimisõiguse äravõtmise täideviimise korda kehtestanud.

Vastavalt

§ 346

lg-le 1 loetakse mootorsõiduki juht mootorsõiduki juhtimise õiguse kaotanuks päevast, mil tehti otsus selle temalt äravõtmise kohta. Seega puudub ka vajadus juhtimisõiguse äravõtmise otsust eraldi täita. Karistusotsus puudutab mootorsõiduki juhtimise kui teatud eriõigusest ilmajätmist, mitte juhiloa kui dokumendi äravõtmist. Juhtimisõiguseta ei oma juhiluba mingit juriidilist jõudu. 6. Kassatsioonkaebusele esitas H. B. esindaja R. Bergson kirjaliku vastuse, milles taotleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuses leitakse, et

§ 346

sätestab eriõiguse äravõtmise tähtaja arvutamise korra mitte aga karistuse jõustumise hetke. Lähtudes

§-st 343 leiab kaebuse esitaja, et halduskaristus ei jõustu automaatselt, vaid tehtud otsus kuulub ka täitmisele ja selleks on vajalik eriline kord, mis paraku on seni välja töötamata. Kohtuistungil toetas Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja M. S. kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. H. B. ja tema esindaja leidsid, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 7.
2. Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 22 lg 1 kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Sama seaduse § 20 lg 1 kohaselt ei või mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust ja § 42 kohaselt on juhtimisõiguse äravõtmine haldus- või kriminaalkaristus, mille sisuks on keeld juhtida mootorsõidukit.

§ 346sätestab eriõiguse äravõtmise tähtaja arvutamise.

Selle sätte kohaselt loetakse mootorsõiduki juht eriõiguse kaotanuks päevast, mil tehti otsus temalt selle õiguse äravõtmise kohta. Eeltoodu alusel tuleb lugeda mootorsõiduki juht juhtimisõiguse kaotanuks, temalt juhtimisõiguse äravõtmise otsuse tegemise hetkest ja sellest hetkest arvutatakse ka juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega. Sellest tulenevalt on isikul, kelle suhtes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kohaldati, keelatud juhtida mootorsõidukit hetkest, mil ta sai otsusest teada, olenemata sellest kas ta soovib karistusotsust vaidlustada või mitte. Kui ta viibis otsuse kuulutamise juures, siis kehtib keeld otsuse kuulutamisest. Kui aga karistatud isik otsuse kuulutamise juures ei viibinud, siis hetkest, mil ta sai kätte otsuse ärakirja. 7.2. Seaduse kohaselt ei ole mootorsõiduki juhtimise keeld seotud karistusotsuse jõustumise ega täitmisega. Samuti ei ole seaduses sätestatud halduskaristuse jõustumist, millest on kirjutatud H. B. esindaja vastuses kassatsioonkaebusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise otsuse täitmise all tuleb käsitada

§ 189

lg 2 p-des 1 ja 3 loetletud politseiametnike tegevust nimetatud otsuse täitmiseks, kuid sellest ei sõltu isikule kohaldatud mootorsõiduki juhtimise keelu algus ega lõpp. Seetõttu ei oma käesolevas asjas tähtsust, kas Vabariigi Valitsuse poolt on

§ 343

alusel kehtestatud kord mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise otsuse täitmiseks või mitte. Halduskaristuse otsuse täitmist reguleerib

V jagu, kuid selles ei ole sätestatud võimalust, et täitemenetluse käigus taastuks isikul mootorsõiduki juhtimise õigus seoses karistusotsuse vaidlustamisega. Mootorsõiduki juhtimise keeld lõpeb isikul

§ 346

lg 2 järgi pärast juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja möödumist, samuti selle lühendamise korral vastavalt

§-le

1. Sellisel juhul toimub juhtimisõiguse taastamine LS §-s 44 sätestatud korras Juhtimise õiguse keeld lõpeb ka karistusotsuse tühistamisega, kui menetlus asjas lõpetatakse. 7.
2. Vastavalt

§ 330lg-le 1 kuulub halduskaristuse otsus täitmisele selle tegemise momendist.

Halduskaristuse vaidlustamine seaduses ettenähtud korras peatab

§ 273

kohaselt otsuse täitmise (mitte aga juhtimise keelu) kuni vaidluse lahendamiseni. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et sellisest korrast oli teadlik ka H. B., kes kinnitas kohtus, et temalt on ka varem kahel korral mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud ning siis pöörati otsus viivitamatult täitmisele ja temalt võeti koheselt ära vastav juhitunnistus. Vaatamata sellele ta otsuse viivitamatut täitmist ei vaidlustanud. 7.

1. Käesolevas asjas on kohtud tuvastanud, et H. B. sai halduskaristuse otsuse ärakirja kätte
2. septembril
3. a ja vaidlustas selle otsuse seaduses ettenähtud korras pärast vaidlusaluse haldusõigusrikkumise protokolli koostamist
4. septembril
5. a. Seega puudus H. B.-l mootorsõiduki juhtimise õigus alates
6. septembrist
7. a, mil ta sai kätte karistusotsuse ärakirja. Asudes siiski mootorsõidukit juhtima, pani H. B. toime haldusõigusrikkumise, mis on kvalifitseeritav

§ 101lg 2 järgi.

Kuigi otsuse täitmine peatus pärast H. B. poolt selle otsuse vaidlustamist seaduses ettenähtud korras, ei tühistanud see juhtimisõiguse keeldu ega taastanud juhtimisõigust. Seega oli seaduslik alus H. B. karistamiseks

§ 101lg 2 järgi.

7.5. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab otstarbekaks, et halduskaristuse otsuses oleks kirjas otsuse jõustumise aeg ja karistuse täitmise kord. Otsuses selle jõustumise aja ja karistuse täitmise korra (välja arvatud rahatrahvi kohaldamisel) puudumist ei saa lugeda aga oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, kuna seda ei nõua

§ 266, mis sätestab nõuded haldusõigusrikkumise asjas tehtud otsusele.

Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TS) § 82 kohaselt kuulub eriõiguste äravõtmise otsus täitmisele täitevosakonna vahenduseta. Otsuse mittetäitmise eest kannab süüdlane kriminaalvastutust. Vaadeldes eeltoodut koos TS § 1 lg 1 p-ga 6 nähtub, et seaduse kohaselt ei peeta selle karistuse täitmisel võimalikuks ja vajalikuks täitevosakonna vastavat tegevust. See tähendab, et kõnealust karistust (mootorsõiduki juhtimise keeldu) on karistatu kohustatud täitma ka juhul, kui karistusotsust ei ole täitmisele pööratud ja tal on juhiluba kui dokument veel enda käes. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et juhiluba kui juhtimisõigust tõendav dokument saab tõendada juhtimisõiguse olemasolu vaid isikul, kellelt juhtimisõigust ei ole ära võetud. Eeltoodud põhjendustel kuulub Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. jaanuari 2001. a otsus H. B. haldusõigusrikkumise asjas osaliselt tühistamisele haldusõigusrikkumiste seadustiku ebaõige kohaldamise tõttu ning asi tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumile teises kohtukoosseisus. Juhindudes

§ 324

lg 1 p-st 2, § 325 lg-st 1, 326 lg-st 1, §-st 327 ja §-st 328 Riigikohtu kriminaalkolleegium m ä ä r a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsus H. B. haldusõigusrikkumise asjas nr II-3õ-302001 osaliselt, so osas, millega otsustati:
4. Tühistada osaliselt Tallinna Halduskohtu
5. novembri
6. a otsus haldusõigusrikkumise asjas nr 4-1442/2000, osas, millega jäeti rahuldamata kaebus

§ 101

lg 2 järgi määratud karistuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks ning teha selles osas uus otsus.

1. Tühistada osaliselt Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalveosakonna komissari V. V.
2. oktoobri
3. a otsus haldusõigusrikkumise asjas nr 318673, osas, millega H. B. karistati

§ 101

lg 2 rikkumise eest 4600 krooniga ning lõpetada selles osas menetlus

§ 218lg 1 p 1 alusel.

1. Välja mõista H. B.-le riigieelarve vahenditest 2000 (kaks tuhat) krooni tasutud õigusabikulude katteks.
2. Saata haldusõigusrikkumise asi H. B. süüdistuses

§ 101

lg 2 järgi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile teises kohtukoosseisus.

1. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna kassatsioonkaebus rahuldada.
2. Tagastada Tallinna Politseiprefektuurile kautsjon 800 (kaheksasada) krooni. Määrus jõustub
3. mail
4. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Lea Kivi, Jüri Rätsep