← Eesti

3-3-1-23-01

3-3-1-23-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. mail 2001 Hillar-Nikolai Semenovi ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuste läbivaatamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise vaidlustamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
  2. aprillil 2001 avalikul kohtuistungil läbi Hillar-Nikolai Semenovi ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/9/
  5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Hillar-Nikolai Semenovi esindaja Peeter Ploompuu, Elin Vahter ja Uno Kõrvne. Juures oli halduskolleegiuni sekretär Tiiu Varend. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  6. augusti
  7. a. otsuse nr. 3541 punktiga 1 loeti Tallinnas Metsa 57 (endine kinnistu nr. 378 N) asuvad ehitised ja krunt suurusega 1646 m2 omandireformi objektiks. Nimetatud otsusega tehti kindlaks, et see majavaldus jäeti maha reaalse repressiooniohu tõttu ja maa natsionaliseeriti Riigivolikogu
  8. juuli
  9. a. deklaratsiooniga. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Kamilla Semenovile (Semjonovile), kes vastab ORAS § 7 nõuetele. Otsuse punktiga 3 tunnistati nimetatud vara suhtes õigustatud subjektiks Hillar-Nikolai Semenov. Tallinna Linnavalitsuse
  10. novembri
  11. a. korraldusega nr. 2615-k tagastati Tallinnas Metsa 57 asuvad hooned H.-N. Semenovile. Õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 1646 m2 tagastati H.N. Semenovile Tallinna Linnavalitsuse
  12. oktoobri
  13. a. korraldusega nr. 2509-k. Tagastatud elamu üürnikud Elin Vahter ja Uno Kõrvne esitasid
  14. veebruaril 1999 Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  15. augusti
  16. a. otsuse nr. 3541 ja Tallinna Linnavalitsuse
  17. novembri
  18. a. korralduse nr. 2615-k. Kaebuste täienduste kohaselt on Metsa 57 asuv vara tunnistatud omandireformi objektiks vastuolus ORAS §-dega 3, 4, 5, 6, 7 lg. 3 ja lg.
  19. H.-N. Semenovi poolt taotletud vara polnud maha jäetud reaalse repressiooniohu tõttu. Eesti Riikliku Arhiivi
  20. veebruari
  21. a. teatise nr. 69364-SL järgi andis Kamilla Semenov
  22. aasta alguses nimetatud kinnistu üle vabatahtliku avalduse ja majandusliku nõuete deklaratsiooni nr. 4228 alusel Saksa Usaldusvalitsusele, sest ta soovis repatrieeruda Saksamaale ja saada Eestisse jääva kinnisvara eest kompensatsiooni vastavalt NSV Liidu ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingule. Eeltoodust tulenevalt ei vasta K. Semenov ORAS § 7 tingimustele ja taotletav vara pole õigusvastaselt võõrandatud vara ORAS § 6 mõttes. Tallinna Halduskohtu
  23. juuli
  24. a. otsusega haldusasjas nr. 3-101/2000 jäeti E. Vahteri ja U. Kõrvne kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et K. Semenov jättis Metsa 57 elamu maha repressiooniohus. K. Semenov ei saanud
  25. aasta märtsis anda oma vara vabatahtlikult Saksa Usaldusvalitsusele, sest Saksa riigi ja NSVL vahel
  26. jaanuaril 1941 Riias sõlmitud kokkuleppe punkti 18 kohaselt anti ümberasujate mahajäetud vara vastava akti alusel üle kohalike nõukogude organite käsutusse. Taotletavat elamut pole antud pärast omaniku ümberasumist 1941 kohaliku nõukogu organi käsutusse, vaid see tunnistati riiklikuks omandiks Tallinna Linna TSN TK
  27. jaanuari
  28. a. otsusega nr.
  29. Kohtuotsuse kohaselt vastab Kamilla Semenov ORAS § 7 nõuetele. Saksa riigi ja NSV Liidu vahel
  30. jaanuaril 1941 Riias sõlmitud Saksa kodanike ja rahvussakslaste Läti ja Eesti NSV aladelt Saksa riiki ümberasumise kokkuleppe kohaselt käsitletakse ümberasunutena Saksa kodanikke ja rahvussakslasi. K. Semenov ei loobunud Eesti kodakondsusest ja ta ei lahkunud Eestist mitte ümberasujana, vaid põgenikuna. Halduskohus leidis, et kuna vaidlustatud korraldus on antud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni seadusliku otsuse alusel, siis puudub alus ka selle tühistamiseks. E. Vahter ja U. Kõrvne esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebused, milles palusid otsuse tühistada ja teha uue otsuse ning rahuldada nende kaebused. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  31. jaanuari
  32. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebused, Tallinna Halduskohtu
  33. juuli
  34. a. otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  35. augusti
  36. a. otsus nr. 3541 ning Tallinna Linnavalitsuse
  37. novembri
  38. a. korraldus nr. 2615-k. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis ÕVVTK Tallinna linnakomisjon vaidlustatud otsuses ekslikult, et Metsa 57 elamu endine omanik K. Semenov lahkus Eestist reaalse repressiooniohu tõttu. Eesti Riigiarhiivi
  39. mai
  40. a. teatise nr. 69364 SL ja
  41. veebruari
  42. a. teatise nr. 69364-SL aluseks olevatest dokumentidest nähtuvalt lahkus Metsa 57 kinnistu endine omanik K. Semenov Eestist
  43. aastal Saksamaale ümberasujana. K. Semenov (isikut tõendava dokumendi nr. 514899, deklaratsiooni nr. 4228, elukoht Nõmme Metsa 57) on märgitud ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi arhiivifondis säilitatavas 1941 jaanuaris-veebruaris Eestist ümberasumise korras Saksamaale sõitnud isikute nimekirjade transpordinimestikus Brake III Tallinn - Gotenhafen järjekorranumber 435 all. Samuti on K. Semenovi nimi (deklaratsiooni nr. 4228) märgitud NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariikliku Kontori arhiivifondis säilitatavas "
  44. aastal Tallinnast Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestikus" järjekorranumber 4178 all. K. Semenovi nimi (aadress Metsa 57, deklaratsiooni nr. 4228) on märgitud ka ENSV Kommunaalmajanduse Rahvakomissariaadi Elamute Peavalitsuse poolt ümberasujatelt ülevõetava kinnisvara Nõmme majade nimekirjas. Seega on Metsa 57 endise omaniku K. Semenovi nimi kantud kolme erinevasse Saksamaale ümberasujate kohta koostatud nimekirja, kusjuures kõikides nimekirjades on märgitud K. Semenovi deklaratsiooni numbriks -
  45. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud apellantide väide, et K. Semenov lahkus Eestist NSV Liidu ja Saksa riigi vahel
  46. jaanuaril 1941 sõlmitud kokkuleppe alusel. Seega on vaidlustatud aktid seadusevastased ja kuuluvad tühistamisele. H. -N. Semenov ja Tallinna Linnavalitsus esitasid selle ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused. H.-N. Semenov palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigusnorme ja hindas ebaõigesti tõendeid. Vara tagastamise ajal kehtinud Ülemnõukogu
  47. juuni
  48. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktis 5 toodud termin "riikidevaheliste lepingutega määratud korras" oli kardinaalses vastuolus ORAS sätetega. Nimetatud otsuse punkti 5 ja ORAS § 7 lg. 3 sisuline erinevus on suur ning et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigust omanud isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse tähtaegselt, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alus eeldada, et nende omandireformi õigustatud subjektideks tunnistamine ja vara tagastamine otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Tallinna Linnavalitsus leiab, et ringkonnakohus on hinnanud vääralt esitatud tõendeid, jätnud osadele esitatud seisukohtadele hinnangu andmata ning kohaldanud ebaõigesti tühistatud otsuste vastuvõtmise ajal kehtinud õigusakte. Kuivõrd ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlustatud otsus ja Tallinna Linnavalitsuse korraldus pärinevad
  49. aastast, siis on arusaamatu, mis alusel on ringkonnakohus võtnud endale õiguse otsuse tegemisel kasutada dokumente, mida polnud vaidlustatud haldusaktide andmise ajal olemas. Kassaator leiab, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt Ülemnõukogu
  50. juuni
  51. a. otsuse punkti 5, leides, et nimetatud punkti alusel ei kuulu omandireformi õigustatud subjektide avaldused üldse lahendamisele muud moodi kui rahvusvaheliste lepingute alusel. E. Vahteri ja U. Kõrvne kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
  52. Riigikogu võttis
  53. novembril 1998 vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muutmise seaduse, mis jõustus
  54. detsembril
  55. Selle seaduse rakendussätete hulgas paiknev § 4 sätestab: "Õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud elamus elav üürnik, kellele valla- või linnavalitsus ei ole käesoleva seaduse jõustumise päevaks teatanud kirjalikult elamu tagastamise otsusest, võib esitada halduskohtusse kaebuse elamu tagastamise ja isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse peale kahe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest. Kui elamu tagastamise otsus tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, võib üürnik kaebuse esitada kahe kuu jooksul valla või linnavalitsuselt elamu tagastamise kohta kirjaliku teate saamisest".
  56. Tallinnas Metsa 57 elamu üürnikud E. Vahter ja U. Kõrvne esitasid halduskohtule kaebused
  57. veebruaril
  58. Kaebuste kohaselt seisneb nende väidetav põhjendatud huvi selles, et vaidlustatud haldusaktidega võeti neilt võimalus erastada nende kasutuses üürilepingu alusel olevad eluruumid, sest need tagastati seadusevastaselt H.-N. Semenovile. Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 1 kohaselt on erastamise objektiks elamu või korter koos sellele vastava muu osaga ehitisest või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi või riigi äriühingu omandis või kohaliku omavalitsusüksuse või aktsiaseltsi, kelle kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusüksusele, või osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele, või osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele, omandis. Eluruumi vallasasjana omaval isikul on õigus saada Eluruumide erastamise seaduse § 211 alusel korteriomandi omanikuks.
  59. Kaebuse esitajate võimalust erastada eluruumi mõjutab vaidlusaluse elamu aluse maa õiguslik staatus. Esimese astme kohtu toimikus on Tallinna Linnavalitsuse
  60. oktoobri
  61. a. korraldus nr. 2509-k, millega on linnavalitsus otsustanud tagastada Metsa tn. 57 asuva õigusvastaselt võõrandatud maa 1646 m2 (endine kinnistu nr. 378 N ) eramaana H.-N. Semenovile. Sama korralduse punktiga 4 kohustati maa omanikku "kahe nädala jooksul pärast käesoleva korralduse saamist tellida tagastatava maa alaliste piirimärkidega tähistamine ning kinnistuplaan ja piiriprotokollid". Haldusasja materjalidest nähtuvalt on see korraldus seadusjõus. Vabariigi Valitsuse
  62. veebruari
  63. a. määrusega nr. 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 63 sätestab, et omandiõigus tagastatud maale läheb üle õigustatud subjektile ja senine maakasutusõigus lõpeb maa kinnistusraamatusse kandmise (kinnistusregistriosa avamise) päevast.
  64. Asjaõigusseaduse § 136 lg. 1 sätestab, et kinnisomand ulatub maatükiga püsivalt ühendatud ehitisele. Sellest tulenevalt on maatükil asuv sellega püsivalt ühendatud ehitis maatüki oluline osa, millele ulatub maaomaniku omandiõigus. Seega kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks Eluruumide erastamise seaduse § 3 lg. 1 mõttes. H.-N. Semenovi esindaja väitis Riigikohtu halduskolleegiumi istungil, et Metsa 57 puhul on tegemist kinnisomandiga. Sellele väitele ei vaielnud vastu ka kaebuse esitajad E. Vahter ja U. Kõrvne. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole halduskohus asja läbivaatamisel kontrollinud ega välja selgitanud, kas Metsa 57 asuva 1646 m2 maa tagastamine H.-N. Semenovile on lõpule viidud, st kas maa on kantud kinnistusraamatusse või mitte. Ka ringkonnakohus pole neile asjas tähtsust omavatele asjaoludele tähelepanu pööranud. Seepärast tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus kindlaks tegema, kas vaidlusaluse ehitise aluse maa õiguslikust seisundist tulenevalt saab kaebustes esitatud taotluse rahuldamise korral kõne alla tulla kaebajatele nende kasutuses olevate eluruumide erastamine.
  65. Ekslik on kassaator H.-N. Semenovi väide, et Ülemnõukogu
  66. juuni
  67. a. otsuse punkti 5 ja kehtiva ORAS § 7 lg. 3 sisuline erinevus on suur ning et kassaatoril, kes esitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse tähtaegselt, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alus eeldada, et teda tunnistatakse omandireformi õigustatud subjektiks ja vara tagastamine otsustatakse avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Ringkonnakohus tuvastas, et Metsa 57 kinnistu endine omanik K. Semenov lahkus koos perega
  68. a. Eestist Saksamaale NSV Liidu ja Saksa riigi vahel
  69. jaanuaril
  70. a. sõlmitud kokkuleppe alusel. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et K. Semenovi pärija H.-N. Semenovi vara tagastamise avaldus ei kuulu lahendamisele ORAS alusel. Ringkonnakohus leidis õigesti, et ORAS § 7 lg. 3 ja vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud Ülemnõukogu
  71. juuni
  72. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 sätete vahel ei ole sisulist erinevust. Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punktis 5 kasutati terminit "omandireformi õigustatud subjektid" vara tagastamist või kompenseerimist taotlevate isikute tähenduses. Nii Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse punktis 5 kui ka ORAS §-s 7 lg. 3 on sätestatud põhimõte, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist Saksamaale ümberasunud isikute omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused) lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Seaduseandja nendib, et kuigi on tegemist õigustatud subjektidega ORAS § 7 mõttes, ei lahendata selliste isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlusi Omandireformi aluste seaduse alusel. Sellisele seisukohale on asutud ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  73. märtsi
  74. a. määruses nr. 3-3-1-6-
  76. Põhjendamatu on Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse väide, et kohtu "ülesanne on hinnata haldusakti vastavust tema vastuvõtmise ajal kehtinud õigusaktidele vastuvõtmise aluseks olnud materjalide põhjal" ja kuna vaidlustatud haldusaktid "pärinevad
  77. aastast, on arusaamatu, mis alusel on kohus oma otsuse ja hinnangu tegemise aluseks võtnud aastaid hiljem välja antud teatised". Haldusaktid peavad olema nii materiaalselt kui ka formaalselt õiguspärased. Vaidlustatud haldusaktide seaduslikkuse kontrollimiseks on halduskohtul õigus HKMS § 12 lg. 2 p. 3 ja § 16 lg. 2 järgi nõuda vajadusel teiselt pädevalt asutuselt või ametnikult või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitvalt muult isikult välja kirjalikke tõendeid. Ka antud haldusasja läbivaatamisel pidas ringkonnakohus protsessiosaliste poolt kohtule esitatud materjale ilmselt puudulikuks. Seepärast pöördus kohus
  78. novembril 2000 vaidluse lahendamisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks täiendavate dokumentide saamiseks Rahvusarhiivi poole. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuses märgitud Eesti Riigiarhiivi
  79. mai
  80. a. teatises nr. 69364 SL ja
  81. veebruari
  82. a. teatises nr. 69364-SL (korduv) on esitatud arhiivis olevate materjalide alusel andmeid K. Semenovi, tema abikaasa ja poja kohta ajavahemikus
  83. aastast kuni 1944 aastani. Seega olid need materjalid kättesaadavad ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ja Tallinna Linnavalitsusele ka
  84. a., s.o vaidlustatud haldusaktide andmise ajal.
  85. Kuna kassatsioonkaebustes esitatud ülejäänud väidetel pole antud juhtumil olulist tähtsust, siis jätab halduskolleegium need väited tähelepanuta. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Hillar-Nikolai Semenovi ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  86. jaanuari
  87. a. otsus haldusasjas nr. II-3/9/2001 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada kautsjonid. Otsus jõustub
  88. mail 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.