3-1-1-55-01

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail 2001 3-1-1-55-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas
2. aprillil 2001.a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi J. K. kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsuse peale, millega tunnistati seaduslikuks J. K. suhtes HÕS § 233 alusel halduskinnipidamise kohaldamine. Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja Aivar Hirs. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. J. K. peeti
6. oktoobril
7. a HÕS §-de 233 ja 234 alusel halduskorras kinni ja toimetati Tallinna politseiprefektuuri arestimajja nr 2 eesmärgiga suunata ta haldusõiguserikkumise asja arutamiseks halduskohtusse.
8. Tallinna Halduskohtu
9. oktoobri
10. a otsusega tunnistati J. K. süüdi HÕS § 143 järgi samal kuupäeval (s. o
11. oktoobril
12. a ) ametiülesandeid täitva politseiniku korralduse täitmata jätmise eest ja HÕS § 162 lg 1 järgi ametiülesandeid täitva võimuesindaja solvamise eest ning teda karistati nende haldusõiguserikkumiste eest rahatrahviga vastavalt 60 päevapalka (2460 kr) ja 50 päevapalka (2050 kr). Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
13. veebruari
14. a otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu
15. oktoobri
16. a otsus muutmata ja J. K. apellatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu loakogu
17. aprilli
18. a resolutsiooniga jäeti J. K. andmata kassatsioonimenetluse luba.
20. oktoobril
21. a oli J. K. esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles
22. oktoobril
23. a aset leidnud enese halduskinnipidamise tunnistamist ebaseaduslikuks. Kaebuse kohaselt puudus seaduslik alus ja vajadus kaebuse esitaja suhtes halduskinnipidamise kohaldamiseks ja tema arestimajja toimetamiseks. Samuti rõhutati kaebuses, et kinnipidamise aktis märgitud kinnipidamise põhjus ("solvas politseiametnikku ebatsensuursete sõnadega ja ei allunud ametlikele korraldustele olles alkoholijoobes (juhtis autot)") ei ole kooskõlas HÕS §-s 233 sätestatud kinnipidamise alustega.
24. Tallinna Halduskohtu
25. oktoobri
26. a otsusega tunnistati J. K. halduskinnipidamine ebaseaduslikuks. Kohtuotsuses märgitu kohaselt on halduskinnipidamine erandlik sunnivahend, mille kohaldamine peab olema motiveeritud ja õiguslikult põhjendatud. J. K. kinnipidamiseks ja tema arestimajja paigutamiseks aga puudus kohtu arvates HÕS §-st 233 tulenev alus. Kuna õiguserikkuja isikuandmed olid politseile teada, siis ei olnud põhjust eeldada, et ta hoiab kohtuistungile ilmumisest kõrvale. Sõiduki juhtimine joobeseisundis, politseitöötaja korralduste eiramine ja tema solvamine ei ole haldusaresti kohaldamise aluseks. Samuti märgitakse kohtuotsuses, et HÕS § 234 lg 6 alusel selgitatakse kinnipeetule tema õigusi, mille kohta võetakse kinnipeetu allkiri. J. K. kinnipidamise aktis aga puudub märge kinnipeetule tema õiguste tutvustamise kohta, mis on kohtu arvates käsitatav menetlusnormi olulise rikkumisena.
27. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna apellatsioonkaebuses taotleti viimatinimetatud kohtuotsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuses märgitakse järgmist. "Politsei pole kunagi väitnudki, et J. K. peeti halduskorras kinni seetõttu, nagu ta oleks olnud ohtlik iseendale või teistele või nende varale. Üldjuhul puudus ka oht, et J. K. oleks võinud langeda kuriteo ohvriks. Politsei pidas vajalikuks kohaldada J. K. suhtes halduskinnipidamist, et tagada toimepandud haldusõiguserikkumise õigeaegne ja õige arutamine halduskohtuniku poolt."
28. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
29. jaanuari
30. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati esimese astme kohtu otsus materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ja tehti uus otsus, millega jäeti J. K. kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on HÕS § 233 lg-st 1 tulenevalt isiku halduskinnipidamine lubatud muuhulgas ka õiguserikkumise asjade õigeaegse ja õige arutamise tagamiseks. Kohus leidis, et kinnipidamise aktis märgitu, et kinnipeetu toimetatakse arestimajja eesmärgil suunata ta kohtusse, on käsitatav haldusõiguserikkumise asja menetluse tagamise abinõuna. Ringkonnakohus nõustus apellandiga selles, et alati ei piisa õigeaegse ja õige arutamise tagamiseks sellest, et haldusvastutusele võetav isik on tuvastatud. Politseiametnike kartus, et J. K. võib jätta kohtusse ilmumata, oli ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Ringkonnakohtu arvates kinnitas nende kartuste põhjendatust ka J. K. hilisem käitumine - see, et ta jättis ringkonnakohtu istungile ilmumata. Ringkonnakohus ei nõustunud esimese astme kohtu otsuses märgituga, et J. K. tema kinnipidamisel oleks oluliselt rikutud menetlusõiguse normi sellega, et talle jäeti nõuetekohaselt selgitamata tema õigused. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et "apellandi esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil ja J. K. esindaja ei vaielnud vastu, et J. K. tutvustati sõiduki alkoholijoobes juhtimise eest haldusõiguserikkumise protokolli koostamisel sündmuskohal HÕS §-s 243 sätestatud õigusi ja kohustusi ning ta ei avaldanud soovi kasutada advokaadi õigusabi. Samas ei ole ka kinnipidamise aktis märke puudumine õiguste tutvustamise kohta takistanud J. K. realiseerida HÕS § 241 lõikes 1 sätestatud õigust edasi kaevata". Ringkonnakohus leidis, et nendel asjaoludel ei ole kinnipidamise aktis märke puudumine kinnipeetavale õiguste tutvustamise kohta käsitatav olulise menetlusnormi rikkumisena. MENETLUS RIIGIKOHTUS
31. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
32. jaanuari
33. a otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuses taotleb J. K. ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetaks muutmata Tallinna Halduskohtu
34. oktoobri
35. a otsus. Oma seisukohta on kassaator põhjendanud järgnevalt. 7.1 Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult tähelepanuta kassaatori esindaja väite, et halduskinnipidamise kohaldamise aluseks ei saa olla väidetava õiguserikkumise iseloom. Kassaator jääb ringkonnakohtu istungil väidetu juurde, et enne haldusõiguserikkumise arutamist halduskohtus ei saa anda hinnangut väidetava õiguserikkuja käitumisele ja seetõttu ei saagi õiguserikkumise sisu, raskusaste, võimalik karistus ega ka mitte muud õiguserikkumisega seotud asjaolud omada õiguslikku tähendust halduskinnipidamise vajalikkuse otsustamisel. 7.2 Kohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et haldusõiguserikkumise asja õigeaegse ja õige lahendamise tagamiseks ei ole alati piisav vastutusele võetava isiku tuvastamine. 7.3 Kinnipidamisaktist peavad selguma kõik asjaolud, mis on olnud kinnipidamise põhjuseks. Tagantjärele antud vastavate selgituste hindamine pole põhjendatud. 7.4 Vaidlusalune kinnipidamise akt on anonüümne, seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas akti koostanud isikul oli pädevus halduskinnipidamist teostada või mitte. 7.5 Kohus ei ole põhjendanud, miks ei olnud muud menetluse tagamise abinõud piisavad. 7.6 Kohtu seisukoht, et õiguste selgitamine polnud vajalik, ei põhine seadusel. 7.7 Apellatsioonkaebuses ei olnud vaidlustatud halduskohtu otsust osas, mis puudutas halduskinnipidamisel olulist menetlusnormide rikkumist " õiguste tutvustamata jätmist " politseiametnike poolt. Seega väljus ringkonnakohus nimetatud küsimust lahendades apellatsioonkaebuse piiridest.
36. Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna vastulauses kassatsioonkaebusele leitakse, et tõkendi kohaldamise tarvidus lähtub eelkõige toimepandud õigusrikkumise laadist ja rikkuja isikust. Tõkendina halduskinnipidamise kohaldamise ei ole tegemist mitte haldusõiguserikkumise süü küsimuse eelotsustusega, vaid konkreetsest vajadusest tingitud sunnimeetmete rakendamisega. Samuti leitakse vastulauses, et kuigi õiguste selgitamata jätmine on vaadeldav menetlusõiguse normi rikkumisena, ei olnud siiski tegemist olulise rikkumisega, sest see rikkumine ei takistanud kassaatoril tema õiguste realiseerimist ja HÕS §-s 243 loetletud õigused olid talle selgitatud samal õhtul teise HÕS rikkumise raames.
37. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kohtuasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. 9.1 J. K. kinnipidamise aktis (toimiku leht 22) on kinnipidamise põhjusena märgitud asjaolu, et J. K. "solvas politseiametnikku ebatsensuursete sõnadega ja ei allunud ametlikele korraldustele olles alkoholijoobes (juhtis autot)". Edasiselt nähtub akti tekstist, et kinnipeetu on paigutatud arestimajja nr 2 kohtusse toimetamise eesmärgil. 9.2 Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on kinnipidamisakti ülalesitatud formulatsiooni tõlgendatud selliselt, nagu oleks kõnealusel juhul olnud halduskinnipidamise aluseks vajadus tagada "asjade õigeaegset ja õiget arutamist" HÕS § 233 lg-s 1 sätestatu mõttes. Oma seisukohta põhjendades märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et "ainuüksi asjaolu, et haldusvastutusele võetav isik on tuvastatud ja tema isikuandmed politseiametnikel olemas, ei ole mitte alati piisav tagamaks asjade õigeaegset ja õiget arutamist. Arvestades J. K. käitumist kinnipidamisel ja seda, et ta keeldus täitmast politseiametnike seaduslikke korraldusi, solvates neid ametiülesannete täitmisel, oli põhjendatud politseiametnike kartus, et J. K. võib jätta kohtu kutsel kohtusse ilmumata". Ringkonnakohtu arvates kinnitas nende kartuste põhjendatust ka J. K. hilisem käitumine - see, et ta jättis ringkonnakohtu istungile ilmumata. 9.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuses väidetav J. K. kinnipidamise alus ei tulene mingilgi määral J. K. kinnipidamise aktist enesest. Kinnipidamisakti tekstist nähtub, et kinnipidamist kohaldati politseipoolse karistusliku iseloomuga reaktsioonina asetleidnud õiguserikkumisele, mitte aga seoses vajadusega tagada asja kohtulikku arutamist. Samas ei saa aga nõustuda kassaatoriga selles, et halduskinnipidamise kohaldamise aluseks ei võiks mingil juhul olla väidetava õiguserikkumise iseloom, sest enne haldusõiguserikkumise arutamist halduskohtus ei saavat anda hinnangut väidetava õiguserikkuja käitumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks rõhutada, et sunnivahendite kasutamine nii kuritegude kui ka haldusõiguserikkumiste asjade menetlemise käigus ei ole vastuolus Põhiseadusega, see on kohtumenetlustes üldtunnustatult vältimatult vajalik ega tähenda õiguserikkuja süü küsimuse eelotsustamist. Ka tulenevalt HÕS § 233 lg-tes 1 ja 2 sätestatust võib konkreetse haldusõiguserikkumise iseloom ja laad tingida isiku halduskinnipidamise. Kuid seda siiski üksnes juhul, mil kinnipidamine on vajalik kestva haldusõiguserikkumise tõkestamiseks või ka pärast sellise õiguserikkumise lõppemist juhul, mil on alust arvata, et õiguserikkuja on oma seisundi tõttu kestvalt ohtlik iseendale või teistele isikutele või nende varale. Käsitletaval juhul ei tulene kinnipidamise aktist ja seega ei saa ka olla tuvastatud, et J. K. poolne õiguserikkumine oleks olnud selline, et teda oleks tulnud kinni pidada kestvalt asetleidva õiguserikkumise tõkestamiseks. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve esindaja poolt esitatud apellatsioonkaebuses (tl 4) aga on politsei otsesõnu nõustunud sellega, et J. K. ei peetud kinni seoses sellega, nagu oleks ta olnud ohtlik iseendale, teistele või kellegi varale. 9.4 Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud, miks ei olnud muud menetluse tagamise abinõud käsitletaval juhul piisavad ja miks põhimõtteliselt ei piisa haldusõiguserikkumise asja õigeaegse ja õige lahendamise tagamiseks alati vastutusele võetava isiku tuvastamisest. Tulenevalt HÕS §-s 243 sätestatust on haldusõiguserikkumise asja võimalik arutada ka ilma vastutusele võetava isiku osavõtuta, kui on andmeid, et isikut on õigeaegselt teavitatud asja arutamise ajast ja kohast ning ta ei ole taotlenud arutamise edasilükkamist. Kuna ülalnimetatud põhimõtteline võimalus arutada haldusõiguserikkumise asja ilma vastutusele võetava isiku osavõtuta on sätestatud haldusvastutusele võetava isiku õigusi loetlevas paragrahvis, tuleb aktsepteerida ka vastutusele võetava isiku õigust jääda ilmumata haldusõiguserikkumise asja arutamise juurde. Kuid kooskõlas ülalmärgituga saab see õigus tekkida üksnes sellel haldusvastutusele võetaval isikul, keda on teavitatud asja arutamise ajast ja kohast. Arvestades eelöeldut on kooskõlas HÕS § 233 lg-s 1 ja §s 243 sätestatuga lubatav kohaldada halduskinnipidamist "asjade õigeaegse ja õige arutamise tagamiseks" siis, kui on küllaldane alus arvata, et haldusvastutusele võetavat isikut ei ole võimalik teavitatud asja arutamise ajast ja kohast. Selline küllaldane alus võib tekkida juhul, mil isik keeldub avaldamast andmeid, mis võimaldavad tuvastada tema isikut, elukohta või ajutist asukohta asja arutamise ajal, samuti juhul, mil isik püüab haldusõiguserikkumise protokolli koostamise ajal põgeneda. Seda arvestades ei saa nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud otsusest väljaloetava seisukohaga, nagu saaks halduskinnipidamine haldusõiguserikkumise asja õigeaegse ja õige lahendamise tagamiseks olla ametniku absoluutne suvaotsustus. 9.5 J. K. kinnipidamise aktist nähtuvalt on kinnipeetav keeldunud avaldamast nii oma elukohta kui ka seda, kuhu ta on sisse kirjutatud. Seega põhimõtteliselt oleks võinud ka tema kinnipidamise alusena olla kinnipidamise aktis fikseeritud asja õigeaegse ja õige arutamise tagamise vajadus olukorras, mil puudub võimalus teavitada haldusvastutusele võetavat isikut asja arutamise ajast ja kohast. Kuid selliselt kinnipidamise alust kinnipidamise aktis fikseeritud ei ole. Tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et halduskinnipidamise põhjendatus peab tulenema kinnipidamise aktist, mitte aga haldusõiguserikkuja hilisemast tegelikust käitumisest või ringkonnakohtu põhjendustest. 9.6 Nõustuda ei saa ka sellega, kuidas on ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses käsitatud HÕS § 234 lg-s 6 sätestatut. Kinnipeetavale tema õiguste selgitamist ei saa õigusriigis lugeda formaalsuseks ja õiguste selgitamata jätmine on käsitatav menetlusseaduse olulise rikkumisena. Seda rikkumist, erinevalt ringkonnakohtu otsuses märgitust, ei saa lugeda olematuks üksnes seetõttu, et kinnipeetud isik on hiljem oma õigusi kasutanud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 3, § 325 lg-st 1 ja § 327 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras:
38. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
39. jaanuari
40. a otsus haldusasjas nr 4-79/2000 ja teha uus otsus.
41. Tunnistada J. K. suhtes halduskinnipidamise kohaldamine ja tema arestimajja paigutamine seadusevastaseks.
42. J. K. kassatsioonkaebus rahuldada.
43. Tagastada J. K. tema poolt makstud kassatsioonkautsjon. Kohtumäärus jõustub
44. mail 2001 a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg