3-3-1-26-01

3-3-1-26-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail 2001 Ilse-Mari Berglini kassatsioonkaebuse läbivaatamine vara korrigeeritud maksumuse väljaselgitamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
2. aprillil 2001 avalikul kohtuistungil läbi Ilse-Mari Berglini kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. jaanuari
4. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/11/
5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ilse-Mari Berglini esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv ja Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti esindaja Maret Ambur. Istungisekretär oli Tiiu Varend. Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet tegi
6. septembril 1999 TMS § 10 lg. 1 p. 1 alusel Ilse-Mari Berglinile ettekirjutuse tasuda tulumaksu 1 426 019 krooni. Ettekirjutuse järgi sai I.-M. Berglin kinnistu müügist maksustatavat tulu 5 500 000 krooni, millest tuleb lahutada otsesed müügikulud 15 310 krooni, ja jäägist arvutada tulumaksumäära 26 % abil tasumisele kuuluv summa. Ettekirjutuses väidetakse, et I.-M. Berglin on rikkunud TMS § 27 lg. 12 ja rahandusministri
7. veebruari
8. a. määruse nr. 19 punkti
9. I.-M. Berglin esitas
10. oktoobril 1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles maksuameti ettekirjutuse tühistamist. Kaebuse esitaja leidis, et maksuameti viide TMS §-le 27 lg. 12 on ekslik, sest see säte jõustus
11. jaanuaril 1998, s.o. pärast kinnistu ostu-müügi tehingu toimumist. Ka viide rahandusministri määrusele on ekslik, sest viidatud määruses ei olegi punkti
12. I.-M. Berglin pidi juhinduma TMS §-st 27 lg. 3, mille kohaselt tulu saav füüsiline isik on kohustatud esitama tuludeklaratsiooni elukohajärgsele maksuameti kohalikule asutusele järgneva aasta
13. märtsiks. I.M. Berglini elukoht on Rootsis. Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi topeltmaksustamise vältimise lepingu (leping ratifitseeriti Eesti Vabariigi
14. novembri
15. a. seadusega) artikli 24 järgi ei allutata lepinguosalise riigi kodanikke teises lepinguosalises riigis maksustamisele diskrimineerivalt. Eriti peetakse seejuures silmas, et maksustamisel tuleb Eesti ja Rootsi kodanikke kohelda võrdselt vaatamata sellele, kummas riigis nad elavad. TMS § 9 lg. 2 p. 21 kohaselt ei maksustata residendist maksumaksja tulu, mis on saadud omandireformi käigus tagastatud kinnistu müügist. Ettekirjutuses ei ole arvesse võetud vara soetamise kulusid, samuti on selgusetu, miks on maksuamet lugenud otsesteks müügikuludeks just 15 310 krooni. Tallinna Halduskohtu
16. augusti
17. a. otsusega haldusasjas nr. 3-586/2000 tühistati maksuameti ettekirjutus. Halduskohtunik leidis, et Ilse-Mari Berglin ja tema vend Andreas Berglin müüsid neile võrdsetes osades tagastatud õigusvastaselt võõrandatud kinnistu, kusjuures müügitehingust saadud summa 11 000 000 krooni kanti kahes osas - 24.11.97 ja 09.02.98 - üle Andreas Berglini deposiitarvele. Ostu-müügilepingu kohaselt pidi Andreas Berglin 5 500 000 krooni andma Ilse-Mari Berglinile, kuid seni ei ole seda tehtud. Maksuamet ei ole näidanud, milles väljendub Ilse-Mari Berglini poolt tulu saamine. Ettekirjutuses tehtud viited TMS §-le 27 lg. 12 ja rahandusministri määrusele on eksitavad ega võimalda mõista ettekirjutuse sisu. Samuti jääb ebaselgeks, milles seisnesid otsesed müügikulud 15 310 krooni.
18. septembril 2000 esitas Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuamet apellatsioonkaebuse, milles taotles, et ringkonnakohus tühistaks Tallinna Halduskohtu otsuse ja teeks uue otsuse, millega jätaks jõusse vaidlustatud ettekirjutuse. Maksuamet väitis, et I.-M. Berglinil tekkis maksustatav tulu kasuna vara võõrandamisest TMS § 10 lg. 1 p. 1 mõttes. Kasu saamine on tõendatud vara tasulise võõrandamisega. Tähtsust ei oma, kuidas I.-M. Berglin talle kuuluvat müügist saadud tasu 5 500 000 krooni - kasutab või kuidas seda hoitakse. Otsesteks müügikuludeks on vaidlustatud ettekirjutuses peetud notaritasu. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
19. jaanuari
20. a. otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti I.-M. Berglini kaebus rahuldamata ja maksuameti vaidlustatud ettekirjutus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud ettekirjutus on piisavalt motiveeritud, sest selles on märgitud, et I.-M. Berglin sai Eestis asuva kinnistu müügist vastavalt sellekohasele lepingule tulu 5 500 000 krooni, mis TMS § 10 lg. 1 p. 1 kohaselt on maksustatav tulu, sest I.-M. Berglin sai kasu vara võõrandamisest. Tähtsust ei oma, kuidas I.-M. Berglin müügist saadud 5 500 000 krooni kasutas. Tallinna Halduskohus võttis kaebaja poolt esitatud tõendid müügikulude ja soetusmaksumuse kohta vastu, kuid jättis need hindamata, mis on menetlusnormide rikkumine. Kaebaja poolt esitatud tõendid hoonete lammutamise ja ekspertiisi teostamise kohta ei tõenda nende kulutuste seost kinnistu võõrandamise tehinguga. Omandireformi käigus tagastatud õigusvastaselt võõrandatud varal soetusmaksumus puudub. I.-M. Berglin on mitteresident, mistõttu ei oma tähtsust, mis riigi kodanik ta on. Seepärast ei ole põhjendatud ka väide Rootsi kodaniku diskrimineerimisest.
21. veebruaril 2001 esitas Ilse-Mari Berglin kassatsioonkaebuse, milles taotleb, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja jätaks jõusse Tallinna Halduskohtu otsuse. Kassaator väidab: Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse nii menetlusnormide rikkumise kui ka seaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Seejuures ei viita ringkonnakohus aga ühelegi menetlusnormile, mida Tallinna Halduskohus väidetavalt rikkus. Ringkonnakohus ei ole ka motiveerinud, miks ta luges tehingu toimumise ajaks
22. veebruari 1998, mitte aga
23. oktoobrit 1997 - kuupäeva, millal lepingule alla kirjutati. Ringkonnakohus lähtus ekslikust seisukohast, et kinnistu ostu-müügi ja asjaõigusleping loetakse sõlmituks ostu-müügi hinna viimase makse tasumisest.
24. oktoobril 1997 ei saanud kaebuse esitaja rikkuda TMS § 27 lg. 12, sest sellel ajal ei olnud Tulumaksuseadust selle sättega veel täiendatud. Kui tehingu toimumise ajaks loeti ostu-müügi hinna viimase makse tasumine, siis pidi ringkonnakohus pöörama tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja ei ole senini tasu kätte saanud. Ekslik on ka seisukoht, et kinnisasja võõrandamisel loetakse tuluks kinnistu võõrandamise hinna ja kinnistu omandamise hinna vahe, millest on maha arvatud ostu-müügi vormistamise kulud. Lisaks nimetatud kuludele võib maha arvata ka muid kinnisasjale tehtud kulutusi. Maksuameti vaidlustatud ettekirjutus on ebaselge, eksitav ja motiveerimata. Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
25. Ringkonnakohtu otsuse järgi võttis halduskohtunik kaebaja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid vastu, kuid rikkudes menetlusnorme, jättis neile hinnangu andmata. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus ei viidanud seejuures Halduskohtumenetluse seadustiku sättele, mida halduskohtunik rikkus. Sellise viite puudumine ei ole aga iseenesest ringkonnakohtu otsuse muutmise aluseks. HKMS §-st 64 lg. 3 tuleneb, et vaid HKMS §-s 45 nimetatud alustel kuulub kohtulahend igal juhul tühistamisele. Selliseid aluseid antud juhul ei ole. Viite puudumine Halduskohtumenetluse seadustiku neile sätetele, mille alusel on kohus kohustatud kõiki tõendeid hindama, ei ole ka kohtumenetluse normide oluline rikkumine. See järeldus tuleneb asjaolust, et tegemist on üldtuntud põhimõttega. Tõendite hindamise nimetatud põhimõte on sätestatud HKMS §-s 16 lg.
27. Ebaõige on kassaatori väide, et ringkonnakohus ei ole motiveerinud, miks maksukohustus tekkis
28. veebruaril 1998, mitte aga lepingule allakirjutamisel
29. oktoobril
30. Ringkonnakohus on põhjendanud, et
31. veebruaril 1998 kandis ostja müüjatele üle viimase osa ostusummast ja I.-M. Berglinil tekkis sellega TMS §-s 10 lg. 1 p. 1 nimetatud maksustatav tulu, mida ta pidi TMS § 27 lg. 12 alusel kuu aja jooksul deklareerima. Asjaolu, et kinnistu ostu-müügilepingu järgi tuli vastavalt müüjate esindaja palvele müügihind tasuda vastava rahasumma A. Berglini arveldusarvele kandmise teel, ei oma selles haldusasjas tähtsust, sest lepingu selline säte ei saa muuta maksukohustust.
32. Osaliselt õige on kassaatori väide, et maksuameti vaidlustatud ettekirjutus on ebaselge, eksitav ja motiveerimata. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et nimetatud puudused ei ole sedavõrd olulised, et ettekirjutus tuleks nende vormivigade tõttu tühistada. Ringkonnakohus on samasisulist järeldust piisavalt motiveerinud.
33. Eksitav on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hoonete lammutamise ja ekspertiisi teostamise kulud on seotud kinnistu võõrandamise tehinguga. Lammutamise ja ekspertiisi kulud võivad olla antud asjas olulised kinnistu soetamismaksumuse väljaselgitamisel. Soetamismaksumuse suurenemine vähendab maksustatavat tulu. Tulumaksuseaduse § 2 p. 6 järgi oli kasu vara müügihinna ja võõrandatud vara korrigeeritud maksumuse vahe. Korrigeeritud maksumus saadi TMS § 2 p. 7 alusel amortisatsiooni mahaarvamise ja TMS §-s 18 nimetatud kulutuste juurdearvamisega vara soetamismaksumusele. TMS § 18 lg. 1 nimetas kuludena põhivara parendamist ja täiendamist. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas lammutamise ja ekspertiisi kulud suurendasid kinnistu maksumust. Vastavalt HKMS §-dele 72 lg. 1 p. 2 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Ilse-Mari Berglini kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
34. jaanuari
35. a. otsus haldusasjas nr. II-3/11/01 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub
36. mail 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann