3-1-1-56-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail
2. a 3-1-1-56-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Peeter Vaher ning Ott Järvesaar vaatas
3. mail
4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja D. K. süüdistuses KrK § 162 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa D. K. kaitsja vandeadvokaat Ilmo Maaroos ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Pärnu Maakohtu
6. detsembri
7. a otsusega tunnistati D. K. süüdi KrK § 162 järgi ning talle mõisteti karistuseks üheksa kuud vabadusekaotust tingimisi katseajaga kaks aastat. D. K. tunnistati süüdi selles, et tema, töötades Edela Tolliinspektuuri X Tollipunkti vaneminspektorina ning olles seega ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes, kelle tööülesannete hulka kuulus kaubadeklaratsioonide ja nende juurde kuuluvate dokumentide kontroll ja aktsepteerimine ning nendel arvestatud maksude õigsuse kontroll, ei kontrollinud ajavahemikus
8. juuni
9. a kuni
10. november
11. a 356-l korral imporditud kasutatud mootorsõidukitele deklarantide poolt vormistatud importdeklaratsioonide aktsepteerimisel nendel arvestatud käibemaksu arvestuse õigsust. Selle tulemusel tasuti importijate poolt vähem käibemaksu kokku 850 523.- krooni. Kohus tuvastas, et importdeklaratsioonidel oli deklareeritud sõiduautode keskmine müügihind, mille maksustamise alus tulenes Vabariigi Valituse
12. oktoobri
13. a määruse nr 237 punktist 6 ning millelt tasuti käibemaksu. Nimetatud määruse alusel omakorda oli mootorsõiduki hinna määramise aluseks Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) kataloogi "Mootorsõidukite hinnad" keskmine müügihind, mis olenes mootorsõiduki margist, mudelist ja väljalaskeaastast. Kohus tuvastas samuti, et D. K. poolt aktsepteeritud importdeklaratsioonidel oli käibemaks arvestatud EKI poolt koostatud kataloogist saadud aasta või kahe võrra vanemale või väiksema mootori võimsuse ja mahuga samale margile ja mudelile kuuluva keskmise hinna alusel. Mitmel juhul olid hinnad saadud eelmisest, enam mittekehtivast kataloogist või ei leidunud deklaratsioonil näidatud keskmist hinda sellel ajal kehtinud kataloogis. Nimetatud järeldus tulenes Edela Tolliinspektuuri poolt koostatud D. K. poolt aktsepteeritud importdeklaratsioonide järelkontrolli tabelist, milles oli iga konkreetse mootorsõiduki kohta välja toodud, mis oli D. K. poolt jäetud kontrollimata. Kohus leidis, et ei ole alust kahelda nimetatud tabelis äratoodud puuduste õigsuses. Samuti kinnitas tolliinspektuuris läbiviidud kontroll, et kohtualuse eksimused ei olnud kordagi matemaatilist laadi, vaid nad olid seaduspäraselt kindlas, so ettenähtust vähema käibemaksu tasumise suunas. Kohtu hinnangul diskrediteeris D. K. oma kohusetundetu käitumisega riigi tolliametniku mainet ning kuivõrd sellega loodi ettekujutus lohakast ja ükskõiksest riigiametnikust, kahjustas sellega tervikuna Eesti Vabariigi huvisid.
14. Maakohtu otsuse peale esitas D. K. kaitsja I. Maaroos apellatsioonkaebuse, milles taotleti otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.
15. Tallinna Ringkonnakohtu
16. veebruari
17. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtukolleegium võttis asja arutamise juurde EKI poolt välja antud kataloogid "Mootorsõidukite hinnad" nr 5-10 koos tolliameti kaaskirjadega ning leidis, et maakohus on põhjendatult viidanud Edela Tolliinspektuuri poolt koostatud importdeklaratsioonide järelkontrolli tabelitele kui põhilisele tõendile ning nõustus täiel määral maakohtu järeldusega, et nimetatud tabelites toodud puuduste õiguses kahtlemiseks puudub alus. Kohtu arvamust kinnistas ka asjaolu, et kohtualune, kellele ringkonnakohtu istungil tehti ettepanek selgitada episoodi nr 153 kataloogi nr 8 abil, osundas aasta vanema sõiduauto keskmisele müügihinnale ega osanud enda valitud müügihinda loogiliselt põhjendada. Kohtukolleegium pidas ka eksitavaks apellandi arvamust, et EKI hinnakataloog ei ole õigusakt ning seega pole nimetatud kataloogid täitmiseks kohustuslikud. Kohus märkis, et EKI kataloogide andmetest järgimise kohustuslikkuse kehtestas Vabariigi Valitsus oma
18. oktoobri
19. a määrusega nr 237 ning nimetatud määruse p-de 1 ja 5 kohaselt on imporditud kasutatud mootorsõiduki hinna määramise aluseks just EKI kataloogi keskmine müügihind. MENETLUS RIIGIKOHTUS
20. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kohtualuse kaitsja I. Maaroos kassatsioonkaebuse, milles taotletakse nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist maakohtule teises kohtukoosseisus. 4.1 Kassaatori arvates rikkus ringkonnakohus menetlusnorme, võttes ilma menetlusosaliste taotluseta asja arutamise juurde EKI kataloogid. Sellise protsessuaalselt määratlemata materjali hankimine rikkus kohtualuse kaitseõigust ning sellisele tõendile otsuse rajamine on ebaseaduslik. Samuti ei teostanud ringkonnakohus tegelikkuses süüdistuses sisalduvate faktiliste andmete kontrolli ja võrdlust EKI kataloogidega. 4.2 Kassaator peab ka vääraks ringkonnakohtu järeldust, et kohtualune osundas kohtu poolt valitud suvalise episoodi kontrollimisel aasta vanema sõiduauto müügihinnale ja ei osanud seda loogiliselt põhjendada. Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 237 tuleb kataloogist leida väikseim keskmine müügihind ning lähtuda tuleb ainult sõiduki margist, mudelist ja väljalaskeaastast. Kohtu eksitus tulenes arvatavasti sellest, et lisaks nimetatud tunnustele sisaldab kataloog ka mitmeid erinevaid hindu sõltuvalt sõiduauto modifikatsioonist, mis ei ole aga vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele hinnavaliku määrav faktor. Kassaator leiab samuti, et sellise kontrolliga pandi kohtualusele sisuliselt enda süütuse tõendamise kohustus. 4.3 Kaebuses vaidlustatakse ka EKI kataloogide staatus õigusaktidena, kuivõrd ükski neist ei ole avaldatud õigusaktidele ette nähtud korras ning seega ei saa nad olla täitmiseks kohustuslikud. Kuriteo tunnuseks on aga õigusvastasus, mis eeldab vastuolu eranditult õigusaktiga. Kassaator viitab ka Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-16-95, mille kohaselt täitmiseks kohustuslikud on ainult avaldatud seadused. Vabariigi Valitsuse määrus viitab küll kataloogidele kui määruse täitmiseks vajalikele andmestikele, kuid see ei vabasta nende avaldamise kohustusest. Lisaks sellele sisaldab kataloog Vabariigi Valitsuse määrusest rohkem näitajaid, millest keskmised müügihinnad on sõltuvusse seatud, millega on väljutud määrusest lähtuvast delegatsiooninormi mahust.
21. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus D. K. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 162 järgi on põhjendatud ja seaduslik. Kassatsioonkaebuses esitatud seisukohad ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks. 5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium peab põhjendamatuks kassaatori väidet, et ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, võttes menetlusosaliste taotluseta asja arutamise juurde EKI kataloogid "Mootorsõidukite hinnad". KrMK § 19 lg-s 1 on sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõue, mis kohustab kohut välja selgitama nii kohtualust süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Analoogselt sätestab AKKS § 15 lg 1, et ringkonnakohus võib eelmenetluse käigus nõuda tõendeid. Sellega on seadustatud kontinentaaleuroopa õiguskultuuris omaksvõetud nn materiaalse tõe tuvastamise põhimõte, mis kohustab kohut olema kriminaalmenetluses aktiivsemaks pooleks, olemata seal pelgalt ärakuulaja rollis. Seega oli ringkonnakohus õigustatud nõudma ja kontrollima igasuguseid kriminaalasja õigeks lahendamiseks vajalikke tõendeid. Lisaks sellele peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et AKKS § 15 lg 1 sätestab menetlusosalistele õiguse esitada kirjeldatud kohtu aktiivsuse osas ringkonnakohtule taotlusi. Samas ei tulene kohtuistungi protokollidest, et kaitsja oleks vaidlustanud EKI kataloogide asja arutamise juurde võtmist, samuti ei ole ta palunud lisaaega või istungi edasilükkamist materjalidega tutvumiseks. 5.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaebuses esitatud seisukohaga, et sõiduauto keskmise müügihinna määramisel ei pea lisaks margile, mudelile ja väljalaskeaastale lähtuma ka modifikatsioonist. Keskmiseks müügihinnaks loetakse EKI poolt koostatud hinnakirjas olevat keskmist müügihinda. Vastavalt EKI kataloogidele on modifikatsiooni näol tegemist hinnavalikut määrava faktoriga ning D. K. lasus kohustus sellest lähtuda. Samuti tuleb märkida, et kohtualune eksis nii temale kontrollimiseks esitatud episoodis kui ka valdavalt teistes episoodides sõiduauto väljalaskeaastaga, valides selleks aasta või kaks vanema ning selline eksimus ei ole sõltuv sõiduauto modifikatsioonilistest iseärasustest. 5.3 Kassaator on vaidlustanud ka EKI kataloogide staatuse õigusaktidena, mis välistavat kohtualuse käitumises õigusvastasuse. Kriminaalkolleegium peab siinkohal vajalikuks selgitada järgmist. D. K. on esitatud süüdistus KrK §-st 162 tuleneva käitumisnormi eiramises. Selles sisalduv käitumisnorm paneb ametiisikule kohustuse täita enda ametiülesandeid kohusetundlikult ja hoolikalt. Õigusvastaseks muutub ametiisiku käitumine siis, kui ta ei täida nõuetekohaselt vastavaid käitumisnormist tulenevaid nõudeid - ametialaseid kohustusi. KrK §-s 162 märgitud ametialaste kohustuste mõistega on hõlmatud ka ametkonnasisesed eeskirjad, mis on ametiisikule kohustuslikud tulenevalt tema eriala spetsiifikast ning mille kohustuslikkusest on teda teavitatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab seetõttu alusetuks kassaatori arvamust, et KrK § 162 nimetatud ametialased kohustused peavad tulenema vaid formaalsetest seadustest. Muuhulgas märgib kriminaalkolleegium, et D. K. on ette heidetud tema ametijuhendi p-st 3.2 (kd 1, tl 166-167) tulenevate kohustuste rikkumist, mis sätestab tema teenistusülesannetena deklaratsioonil arvestatud maksude õigsuse kontrolli. Ka nimetatud ametijuhendit ei ole avaldatud õigusaktile ettenähtud korras, kuid sellele vaatamata on ta ametnikule juhindumiseks kohustuslik. Kriminaalkolleegium lisab veel, et kui ka ilmneks õigusvastasust välistav asjaolu, ei piisa pelgalt viimase objektiivsest eksisteerimisest, vaid isik peab ka käituma vastava arusaamisega tema olemasolust (subjektiivne õigusvastasust välistav element). Antud kriminaalasjas pole aga kordagi väidetud, et D. K. oleks pidanud EKI katalooge enda ametiülesannete täitmise suhtes mittesiduvateks. Seega puudub peale objektiivsete eelduste ka õigusvastasust välistav subjektiivne külg. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
22. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
23. veebruari
24. a kohtuotsus D. K. süüdistuses KrK § 162 järgi muutmata.
25. Ilmo Maaroosi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
26. mail
27. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Peeter Vaher, Ott Järvesaar