3-1-1-71-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. mail
2. a 3-1-1-71-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas
3. mail
4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja J. V.-i süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja 139 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa J. V.-i kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. J. V.-i anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta
6. novembril
7. a kell 21.20 püüdis salaja varastada ASle Hansafood kuuluvast ja Tallinnas Tartu mnt 87 paiknevast kauplusest Prisma, Nike pluusi väärtusega 695 krooni, kuid kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest mitteolenenud põhjustel, kuna ta märkas endale suunatud turvakaamerat. Sellega pani ta toime KrK § 15 lg-s 2 ja 139 lg-s 1 ettenähtud kuriteo.
8. Tallinna Linnakohtu
9. veebruari 2001.a otsusega mõisteti J. V. õigeks. Kohus luges tõendatuks, et J. V. koos tunnistaja M. V.-iga viibisid
10. novembril
11. a kella 21.20 ajal kaupluse Prisma müügisalongis ning kaupluses viibimise ajal tekkis J. V.-il soov varastada Nike särk väärtusega 695 krooni. Varguse hõlbustamiseks eemaldas ta särgilt turvaelemendi ja pani särgi endale selga. Märgates endale suunatud turvakaamerat, hakkas ta aga kartma, võttis särgi seljast ja viis selle müügisaali oma kohale tagasi. Peale turvaväravate läbimist, kuid enne kauplusest väljumist, peeti J. V. kinni ja otsiti läbi, kuid ei leitud midagi. Turvaelemendi eemaldamisega rikuti Nike särk, millega tekitati kahju 695 krooni. Kohus leidis, et turvaelemendi eemaldamise ja särgi endale selga panemisega asus kohtualune ette valmistama võõra vara salajast vargust. Turvakaamerat märgates hakkas ta kartma, et pluusi ei õnnestu kauplusest välja viia, võttis pluusi seljast, viis oma kohale ja loobus seega ettevalmistatava kuriteo toimepanemise lõpuleviimisest. Kohus leidis, et kohtuliku uurimisega ei tuvastatud asjaolusid selle kohta, et kohtualune oleks teinud kõik endast oleneva kuriteo lõpuleviimiseks ja mingid kõrvalised asjaolud oleksid tal takistanud varastatavat kaupa müügisaalist välja viia.
12. Apellatsioonprotestis taotleti kohtuotsuse tühistamist kohtuotsuses sisalduvate järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele. Vabatahtliku loobumise puhul kuriteo toimepanemisest KrK § 16 puhul peab loobumine toimuma isiku enda tahtel, kusjuures isik peab olema teadlik, et kuritegu on võimalik reaalselt lõpule viia. Antud juhul tingis J. V.-i otsuse kuritegu mitte lõpule viia temale suunatud turvakaamera märkamine, millega kasvas tema jaoks ootamatult tabamise risk. Apellant ei nõustunud ka kohtuotsuse järeldusega, et tegemist oli salajase varguse ettevalmistamisega. Salajase varguse eesmärgil pluusilt turvaelemendi eemaldamine ja pluusi endale selga panemine on käsitletav kuriteo toimepanemisele vahetult suunatud teona, s.o kuriteokatsena. Protestis taotleti J. V.-i süüdimõistmist KrK § 15 lg 2 ja § 139 lg 1 järgi, tema karistamist kolmekuulise vabadusekaotusega KrK § 47 sätteid kohaldades tingimisi üheaastase katseajaga.
13. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. märtsi
15. a otsusega rahuldati apellatsioonprotest, tühistati Tallinna Linnakohtu
16. veebruari
17. a otsus ning tehti uus otsus, millega tunnistati J. V. süüdi KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 1 järgi ja karistati kolmekuulise vabadusekaotusega tingimisi üheaastase katseajaga. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et pluusi teiste riiete alla peitmisega asetas J. V. kaitstava vara vahetusse ohtu. Tal jäi üle vaid läbi turvaväravate kauplusest väljuda, seega on tegemist lõpetamata kuriteokatsega. Lisaks leidis kriminaalkolleegium, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei loobunud J. V. kuriteo lõpuleviimisest vabatahtlikult. Ta võttis särgi seljast ära seetõttu, et märkas teda jälgivat turvakaamerat. J. V. sai aru, et pluusi kauplusest välja viia ei õnnestu. Kui J. V. ei oleks turvakaamerat märganud ja oleks ise kuriteo lõpuleviimisest loobunud, ei oleks tal olnud vajadust žiletti kaupluse riiulite vahele peita. MENETLUS RIIGIKOHTUS
18. Kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. märtsi
20. a otsuse peale esitas J. V.-i kaitsja vandeadvokaat M. Borunova, kes taotleb Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu, ja uue otsuse tegemist. 5.1 Kaebuse motiivide kohaselt on vastavalt KrK §-le 16 võimalik loobuda kuriteo lõpuleviimisest igas kuriteo sooritamise staadiumis seni, kuni isik ei ole teinud kõike, mis on vajalik kuriteo lõpuleviimiseks. Antud juhul oli kuriteo lõpuleviimiseks vajalik müügisaalist kaubaga väljumine. J. V. loobus sellest vabatahtlikult. 5.2 Põhjendatuks ei saa lugeda Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta, et loobumine kuriteo toimepanemisest on vabatahtlik ainult siis, kui süüdlane on teadlik, et kuriteo toimepanemine on reaalselt võimalik. Sellest seisukohast lähtuvalt ei saaks ühtki loobumist lugeda vabatahtlikuks, kuna iga kurjategija teab, et on olemas vahelejäämise risk. 5.3 Kriminaalasja materjalidele ei vasta Tallinna Ringkonnakohtu väide, et J. V. võttis särgi seljast ära, kuna turvakaamera jälgis nende tegevust. Nagu nähtub tunnistaja J. L.-i ütlustest, ei olnud proovikabiini sisene kaamera sisse lülitatud. Ka ei püüdnud turvatöötajad kuidagi takistada J. V.-i tegevust müügisaalis. Seega nähtub kriminaalasja materjalidest, et J. V. viis kauba selle kohale tagasi iseseisvalt ilma välise mõjuta. Vastavalt KrK § 15 lg-le 2 on kuriteokatse tegu, mille puhul kuritegu ei viidud lõpule põhjusel, mis ei olenenud süüdlase tahtest.J. V.-i puhul seisnes tahteavaldus selles, et ta võttis vastu otsuse vargust mitte sooritada, tähtis ei ole motiiv. 5.4 Nõustuda ei saa ka Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et pluusi riiete alla peitmisega asetas J. V. vara vahetusse ohtu. Vargus on omaniku valdusõiguse rikkumine. Iseteeninduslikus müügisaalis on kaup ostjale kättesaadavaks tehtud. Ostjatel ei ole keelatud proovida kaupa oma riiete alla. Kogu müügisaalis olev kaup on sellest hoolimata omaniku valduses.
21. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas kaitsja kassatsioonkaebust ja prokurör taotles kaebuse rahuldamata jätmist.
22. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. 7.1 Kordamata Tallinna Linnakohtu
23. veebruari
24. a kohtuotsuses toodud põhistusi, rõhutab Riigikohtu kriminaalkolleegium alljärgnevat. 7.2 Vastavalt KrK §-le 16 on vabatahtlik loobumine kuriteo toimepanemisest võimalik igas kuriteo sooritamise staadiumis seni, kuni isik pole teinud kõike, mis on vajalik kuriteo lõpuleviimiseks. Senise teooria ja kohtupraktika järgi ei loeta vargust lõpuleviiduks mitte asja hõivamisega (okupatsiooniteooria), vaid selle enda kasuks pööramisega, s.o ajahetkega, mil hõivajal on võimalik hakata teostama enda kasuks pööramise eesmärki (käsutamisteooria). Mõlemad teooriad lähtuvad faktilisest valdusemõistest ning selle kohaselt sõltub valduse kehtestamine sellest, kas isik on saavutanud faktilise võimu asja üle, st kas tal on võimalus asja valitseda. Üldreeglina on vargus lõpule viidud (valduse üleminek toimunud) valdaja kontrolli all olevast ruumist (nt kauplusest) väljumisega, selvekaupluses turvavärava kaudu müügisaalist väljumisega. Enne seda on isikul võimalus kuriteost vabatahtlikult loobuda. Loobumise lugemine vabatahtlikuks ei sõltu sellest, millistel motiividel see aset leidis. Loobumine ei ole aga vabatahtlik, kui see on tingitud tegija arusaamast, et kuritegu ei ole võimalik lõpule viia. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et J. V. oli kindlalt veendunud varguse lõpuleviimise võimatuses. Turvatöötaja, tunnistaja J. L.-i ütlustest nähtub, et turvakaamera jälgis proovikabiini sissepääsu, mitte proovikabiinis toimuvat ja turvatöötajad ei püüdnud mingil moel takistada J. V.-i tegevust müügisaalis. J. V. on ise tunnistanud, et tal hakkas hirm ja seetõttu viis ta kauba selle kohale tagasi ilma igasuguse reaalse välise mõjuta. Miski ei sundinud J. V.-i tema tahte vastaselt loobuma juba riiete alla peidetud pluusiga müügisaalist väljuma. Seega oli tegemist vabatahtliku loobumisega kuriteo toimepanemisest, mis kõrvaldab kriminaalvastutuse toimepandu eest. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
25. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. märtsi
27. a kohtuotsus J. V.-i süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 1 järgi ja mõista ta nimetatud süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
28. Kassatsioonkaebus rahuldada.
29. Välja mõista J. V.-ilt riigieelarve tuludesse 735 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
30. mail
31. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Eerik Kergandberg Jüri Rätsep