3-1-1-63-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil 2001 3-1-1-63-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas
2. mail
3. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja S. K. süüdistuses KrK § 113 järgi. Menetlusosalistena võttis kohtuistungist osa S. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa. Asjaolud ja menetluse käik
4. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et
5. märtsil
6. a koostas Saare Politseiprefektuuri vanemkonstaabel Edgar Mänd S. K. suhtes haldusõiguserikkumise protokolli seoses S. K. endise abikaasa E. T. kodurahu tahtliku rikkumisega - seega seoses HÕS § 145 lg-s 1 ettenähtud haldusõigusrikkumisega. Samal päeval tehtud Saare Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli Juri Krotman otsusega tunnistati S. K. süüdi haldusõigusrikkumises HÕS § 145 lg 1 järgi. Tuginedes HÕS §-le 17 vabastati S. K. sama otsusega halduskaristusest õigusrikkumise vähese tähtsuse tõttu ja talle tehti hoiatus. Selles otsuses loeti tuvastatuks, et alkoholijoobes S. K. sisenes
7. märtsil
8. a kell 15.00 E. T. elukohta Kuressaares X tn N ja lõi talle rusikaga näkku, rikkudes sel viisil tahtlikult E. T. kodurahu.
9. E. T. esitas
10. augustil
11. a Saare Maakohtule avalduse erasüüdistusmenetluse alustamiseks S. K. suhtes KrK § 113 järgi. Avaldaja märkis, et S. K. tungis
12. märtsil
13. a E. T. eluruumidesse, sisenes magamistuppa ja lõi talle rusikatega rindu. Seejärel lõi S. K. kannatanule parema rusikaga suu piirkonda, mille tulemina vigastati keelt ja huuli. S. K. tahtis lüüa E. T. magamistoa järi kaanega pähe, kuid tabas kaitseks tõstetud kannatanu käsi. Seejärel haaras S. K. kannatanu rõivastest ning lõi teda parema rusikaga oimu piirkonda, mille tagajärjel viimane kaotas hetkeks teadvuse. Avaldaja sõnade kohaselt jätkas S. K. E. T. peksmist rusikatega näkku ja kehasse ning ähvardas teda tappa. Kannatanul õnnestus tänavale põgeneda ja abi kutsuda. Peksmisega tekitas S. K. kannatanule tahtlikult kerged kehavigastused. Tervisliku seisundi halvenemise tõttu pöördus E. T. Kuressaare Haiglasse, kus tal diagnoositi ajuvapustus. Kannatanu viibis
14. märtsist
15. a kuni
16. aprillini
17. a statsionaarsel ravil.
18. Saare Maakohtu kohtunik Reena Undrest viis
19. oktoobril
20. a läbi kohtu korraldava istungi, tehes E. T. ja S. K. leppimisettepaneku. Kannatanu keeldus leppimisest ja avaldas jätkuvalt soovi algatada erasüüdistusasi S. K. suhtes KrK § 113 ettenähtud kuriteo tunnustel. Kohtumäärusega
21. oktoobrist
22. a alustati erasüüdistusmenetlust S. K. suhtes ja ta anti kohtu alla süüdistuses KrK § 113 järgi.
23. Saare Maakohtu
24. detsembri
25. a otsusega tunnistati S. K. süüdi KrK § 113 järgi. Hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, sealhulgas ka kohtuarstliku eksperdi arvamust, nende kogumis, tuli maakohus järeldusele, et S. K., olles alkoholijoobes, tekitas ülalkirjeldatud asjaoludel E. T. tahtlikult kerged kehavigastused ja ta tuleb selle eest süüdi tunnistada. Karistuseks mõisteti S. K. rahatrahv 50 päevamäära s.o 2300 krooni, samuti mõisteti temalt kannatanu kasuks osaliselt - s.o summas 3000 krooni - välja esindajatasu.
26. Saare Maakohtu
27. detsembri
28. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu esindaja Mihkel Tuus, kes taotles S. K. mõistetud karistuse karmistamist - S. K. karistamist rahatrahviga 200 päevamäära ning temalt kogu esindustasu - s.o 6000 kr väljamõistmist. Samuti märkis apellant, et jättes tagastamata kautsjonisumma on kohus rikkunud KrMK § 396 lg-s 2 sätestatut.
29. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
30. veebruari
31. a otsusega tühistati Saare Maakohtu
32. detsembri
33. a otsus ja S. K. mõisteti süüdistuses KrK § 113 järgi õigeks. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Viidates KrK § 3 lg-le 2, PS § 23 lg-le 3, HÕS § 6 lg-le 2 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-19-00 (RT III 2000, 6, 69) tuli ringkonnakohus järeldusele, et jõustunud haldusõiguserikkumise otsusega on tuvastatud S. K. käitumises HÕS § 145 lg-s 1 ettenähtud haldusõiguserikkumise koosseis ning seetõttu puudus Saare Maakohtul seaduslik alus S. K. kriminaalvastutusele võtmiseks sama teo eest. Menetlus Riigikohtus
34. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
35. veebruari
36. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kannatanu esindaja Mihkel Tuus, kes taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks saatmist. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust ning rikkus oluliselt kriminaalmenetluse seadust. 7.1 Kassaator ei nõustu, et S. K. võeti Saare Maakohtu poolt kriminaalvastutusele sama teo eest, mille eest ta juba oli võetud haldusvastutusele. Kassator rõhutab, et S. K. võeti haldusvastutusele E. T. eluruumi tungimise ning kannatanu ühekordse rusikaga löömise eest - seega kodurahu rikkumise eest. Kriminaalvastusele võeti ta aga kannatanule peksmisega kergete kehavigastuste tekitamise eest. Seega kaitsevad HÕS § 144 lg 1 ja KrK § 113 erinevaid õigushüvesid ja tegemist on õigusrikkumiste ideaalkonkurentsiga. 7.2 Kassaatori arvates on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et Saare Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli J. Krotmani
37. märtsi
38. a otsus S. K. süüditunnistamises HÕS § 145 lg 1 järgi on käsitatav haldusõigusrikkuja kohtu alla andmisena PS § 23 lg 3 mõttes. Kassaator märgib, et PS § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus ja "seega ei ole politseitöötaja või mõne teise pädeva isiku poolt tehtud otsus haldusõiguserikkumise asjas takistuseks isiku samale teole kriminaalõigusliku hinnangu andmiseks kohtu poolt". Kassaator leiab, et PS § 23 lg 3 ja KrK § 3 lg 2 on kohaldatavad ja isiku kriminaalvastutusele võtmine on välistatud üksnes siis, kui isik on võetud sama teo eest haldusvastutusele jõustunud kohtuotsusega. 7.3 Edasiselt märgib kassaator, et ringkonnakohus ei võimaldanud kohtuistungile ilmunud kannatanul asja arutamisest osa võtta, rikkudes sellega tema KrMK § 40 lg-s 2 sätestatud õigusi. Taunitavaks peab kassaator sedagi, et kohtualuse osavõtt kohtuistungist on ringkonnakohtu otsuses fikseerimata. 7.4 Järgnevalt märgib kassaator, et ringkonnakohtu otsuses puudub hinnang apellatsioonkaebuses märgitud asjaolule, et maakohus avaldas kannatanule survet arutada asja ilma kohaleilmunud kannatanu esindajata. 7.5 Lõpuks osutab kassaator sellele, et ringkonnakohtu otsuses on ebatäpselt kajastatud esimese astme kohtu otsuse sisu puutuvalt sellesse, kas kohus vabastas S. K. halduskaristusest või haldusvastutusest.
39. Oma vastuväidetes kassatsioonkaebusele leiab S. K., et ta on süüdistuses KrK § 113 järgi põhjendatult õigeks mõistetud. K. märgib oma avalduses järgmist. "Isegi siis, kui KrK § 113 sätestatud kuritegu ei hõlma HÕS § 145 sätestatud haldusõigusrikkumist, on oluline arvestada, et vastutus - nii haldus- kui ka kriminaalvastutus järgneb teole. Minule nii haldusasjas kui ka kriminaalasjas süüks arvatud tegu seisnes
40. märtsil
41. a E. T. eluruumi sisenemises ja tema löömises. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on põhjendatult osundanud Põhiseaduse § 23
42. lõikes sätestatud põhimõttele. Sõltumata sellest, millist õigushüve on väidetava rikkumisega rünnatud, on rikkumise, s t teo õiguslik kvalifitseerimine karistust kohaldava isiku pädevuses. Isegi kui vastutust kohaldav ametiisik annabki teole ebaõige õigusliku hinnangu, ei saa see kaasa tuua olukorda, kus ühe ja sama teo eest võetakse teo toimepannud isik korduvalt vastutusele."
43. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud S. K. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusmaa, kes taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. 9.1 Kõigepealt tuleb märkida, et käesoleval juhul ei saa lugeda päris asjakohaseks ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses sisalduvat viidet Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-19-00 (RT III, 2000, 6, 69). Selles Riigikohtu lahendis on kajastatud olukorda, mil kõigepealt oli keeldutud isiku suhtes kriminaalasja algatamisest KrK § 184 lg 2 järgi ja alles seejärel oli seesama isik võetud haldusvastutusele HÕS § 162 lg 1 järgi. Mõlemas viimatinimetatud paragrahvis nähakse ette vastutus sama õigushüve rikkumise eest ja need mõlemad õigusrikkumised paigutuvad valitsemiskorra vastaste õigusrikkumiste hulka. Kõnealuse isiku süüditunnistamisel ja karistamisel HÕS § 162 lg 1 järgi lähtuti nii HÕS § 6 lg-s 2 ( haldusvastutusele võetakse üksnes juhul, kui see tegu vastavalt seadusele ei too kaasa kriminaalvastutust) kui ka HÕS § 162 lg-s 1 (ametiülesandeid täitva võimuesindaja solvamise eest järgneb karistus HÕS § 162 lg 1 järgi üksnes siis, kui see tegu ei too kaasa kriminaalvastutust) märgitust. Sellises olukorras oleks halduskorras HÕS § 162 lg 1 järgi karistatud isiku hilisem süüditunnistamine veel ka KrK § 184 lg 2 järgi kahtlemata tähendanud PS § 23 lg-s 3 sätestatu rikkumist. 9.2 Käesoleval juhul oli S. K. Saare Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli J. Krotmani
44. märtsi
45. a otsuse (kr toimiku l 10) alusel võetud HÕS § 145 lg 1 järgi haldusvastutusele E. T. eluruumi tungimise ning tema ühekordse rusikaga löömise eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium möönab, et HÕS § 145 lg-s 1 ettenähtud haldusõiguserikkumise koosseis võib hõlmata ka löömisena käsitatavat. Kuid siinjuures tuleb arvestada, et löömine ja isegi sellest oma intensiivsuselt nõrgem "füüsilist valu põhjustanud muu vägivallategu" on KrK §-s 113 ettenähtud kuriteo objektiivse külje tunnuseks. Seda arvestades ja kooskõlas HÕS § 6 lg-s 2 sätestatuga oleks enne otsuse tegemist S. K. haldusvastutusele võtmise kohta tulnud põhjalikult kaaluda KrK §-s 113 ettenähtud kuriteokoosseisu olemasolu S. K. käitumises. Arvestades seda, et kõnealust kuritegu menetletakse valdavalt erasüüdistusmenetluse korras, oleks tulnud ülalkirjeldatud asjaolude esinemisel (s.t löömise fakti sedastamisel) selgitada kannatanu E. T. õigust taotleda kriminaalmenetluse alustamist. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks obiter dictum korras märkida, et HÕS § 6 lg-s 2 sätestatu kohaselt peab riik tagama selle, et kõigil haldusvastutuse kohaldamise juhtudel oleks eelneva põhjaliku kaalumise järgselt välistatud sama teo eest kriminaalvastutuse võimalikkus, sest Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõte ei kehti mitte üksnes kuritegude vaid ka haldusõigusrikkumiste ja teatud juhtudel ka distsiplinaarüleastumiste menetlemisel. 9.3 Riigikohtu praktikas ei ole eelöeldu pinnalt siiski asutud seisukohale, et juhul, mil haldusõiguserikkumise eest karistamise õigust omav ametiisik möönab, et kõnealuse teo eest võib järgneda kriminaalvastutus, ei tohiks ta mingil juhul halduskaristust kohaldada. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-43-2001 aktsepteeritud haldusõigusrikkumise ja kuriteo ideaalkonkurentsi põhimõttelist võimalikkust siis, kui ühe ründega (teoga) kahjustati kahte erinevat õigushüve ja seadusandja on pidanud vajalikuks kaitsta ühte õigushüve HÕS-s ning teist KrK-s sätestatud vahenditega. On raske põhjendada, miks peaks kriminaalvastutuse võimalikkust möönev ametiisik kirjeldatud olukorras loobuma kaitsmast seda õigushüve, mida kaitstakse üksnes HÕS-s. Kokkuvõtvalt tuleneb Riigikohtu käsitletavast lahendist, et erinevate õigushüvede ründed, mida kaitstakse materiaalõiguse erinevates harudes, ei ole käsitatavad sama teona Põhiseaduse § 23 lg 3 mõttes isegi siis, kui need ründed võivad argiarusaama kohaselt olla teineteisest raskesti eristatavad. 9.4 Küsimusele sellest, kas S. K. võeti kriminaalvastutusele sama teo eest nagu haldusvastutuselegi, ehk teiste sõnadega - kas Saare Maakohtu
46. detsembri
47. a otsusega S. K. süüditunnistamisel KrK § 113 järgi on rikutud ne bis in idem põhimõtet - tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates vastata eitavalt. Ei saa nõustuda S. K. poolt kassatsioonkaebuse kohta esitatud vastuväidetes märgituga, et "minule nii haldusasjas kui ka kriminaalasjas süüks arvatud tegu seisnes
48. märtsil
49. a E. T. eluruumi sisenemises ja tema löömises". Nagu ka eelnevalt märgitud, seisnes tegu mille eest S. K. oli võetud haldusvastutusele, E. T. elukohta sisenemises ja talle rusikaga näkku löömises. Seejuures on oluline rõhutada, et S. K. haldusvastutusele võtmisel ei pööratud mingit tähelepanu tema tegude konkreetsetele tagajärgedele - kannatanule tekitatud kehavigastustele. Kriminaalvastutusele võeti ja KrK § 113 järgi tunnistati S. K. aga süüdi selles, et ta
50. märtsil
51. a kella 15 paiku omavahelise konflikti ja tüli käigus tekitas E. T. tahtlikult kerged kehavigastused (kr toimiku l 62). Oluline on siinjuures märkida, et eksperdi arvamuse kohaselt (kr toimiku l 40 pöördel) olid kannatanule tekitatud kehavigastused lokaliseeritud selliselt, et need ei saanud tekkida ühe löömise tulemina. Tulenevalt eelkirjeldatust on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et käsitletaval juhul ei olnud tegemist mitte haldusõigusrikkumise ja kuriteo ideaalkonkurentsiga vaid menetluslikult kahe iseseisva teoga, millega rünnati erinevaid õigushüvesid. 9.5 Käesoleva kriminaalasja puhul tuleb arvestada sedagi, et kui ignoreerida asjaolu, et S. K. tegevus ründas materiaalõiguse erinevate harude normidega kaitstavaid erinevaid õigushüvesid ning lugeda haldusvastutuse kohaldamisega riigi karistamisõigus Põhiseaduse § 23 lg 3 mõttes ammendatuks, siis ignoreeriksime me täielikult kannatanu õigust erasüüdistusmenetluse alustamiseks: me looksime olukorra, et riigiametnik, kes on pädev kohaldama haldusvastutust otsustaks tegelikult kannatanu õiguse üle alustada kriminaalmenetlust. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 lg-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
52. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
53. veebruari
54. a otsus S. K. õigeksmõistmises KrK § 113 järgi ja saata kriminaalasi apellatsiooni korras uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
55. Kassatsioonkaebus rahuldada.
56. Mõista S. K. välja riigituludesse kohtukuluna 743 kr 40 s ( seitsesada nelikümmend kolm krooni ja nelikümmend senti) kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtuotsus jõustub
57. juunil
58. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep