3-1-1-67-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil 2001 3-1-1-67-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar vaatas tõlgi Lüüli Lombi osavõtul
2. mail
3. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja I. V. süüdistuses KrK § 186 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu I. V., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
4. I. V. esitas
5. septembril
6. a liiklusjärelevalve inspektorile Hansapanga teadvalt võltsitud maksekorralduse summale 400 kr eesmärgiga vabaneda kohustusest maksta talle haldusõigusrikkumise otsusega mõistetud rahatrahv ja saada tagasi õigus transpordivahendi juhtimiseks. Ta anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 186 järgi.
7. Tallinna Linnakohtu
8. veebruari
9. a otsusega mõisteti I. V. süü tõendamatuse tõttu õigeks. Linnakohus tuli järeldusele, et kriminaalasjas kogutud tõendite alusel ei ole võimalik üheselt kinnitada, et võltsimise pani toime kohtualune. Kohus ei välistanud võimalust, et tegemist võis olla arvuti- või pangatöötaja eksitusega või viimase sihiliku veaga. Linnakohus luges tõendatuks, et tehing, mis kandis arhiveerimistunnust RMOF517687 on toimunud läbi interneti. Maksekorraldusel kasutatud arhiveerimistunnus oli teada ainult pangale ja interneti kasutajale, mitte aga I. V-le.
10. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokurör Aleksander T"it"erov, kes palus otsuse tühista ja I. V. KrK § 186 järgi süüdi mõista ning karistada. Apellant leidis, et linnakohtu otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele.
11. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. märtsi
13. a otsusega tühistati linnakohtu otsus. I. V. tunnistati KrK § 186 järgi süüdi ja talle mõisteti karistuseks kolm kuud vabadusekaotust tingimisi üheaastase katseajaga. Apellatsioonprotest rahuldati. Kriminaalkolleegium luges I. V. süü teadvalt võltsitud dokumendi kasutamises tõendatuks tema eeluurimisel ja kohtus antud ütlustega, tunnistajate A. S. ja A. P. ütlustega ning Hansapanga poolt kohtule esitatud õiendiga. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et maksekorraldus oli võltsitud ja I. V. oli sellest teadlik. Kriminaalkolleegium ei nõustunud esimese astme kohtu järeldusega, et tegemist võis olla pangatöötaja, võimalik et sihiteadliku eksitusega. Vastupidiselt linnakohtu otsuses sisalduvale järeldusele, leidis ringkonnakohus, et arhiveerimistunnuse teada olek üksnes pangale ja interneti kasutajale kinnitab I. V. süüd, sest see tunnus ei saa sattuda sularaha maksekorraldusele pangatelleri kaudu. Ringkonnakohus nõustus protestis toodud seisukohaga, et I. V-le süüksarvatud kuriteo kvalifitseerimisel ei oma tähtsust, kes, millal ja mis asjaoludel maksekorralduse võltsis. Tõendamisele kuulub, et ta kasutas teadvalt võltsitud maksekorraldust eesmärgiga vabaneda kohustusest maksta trahv ja saada tagasi transpordivahendi juhtimise õigus. Menetlus Riigikohtus
14. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
15. märtsi
16. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu I. V., kes eitab jätkuvalt enda süüd teadvalt võltsitud maksekorralduse kasutamises. Ta väidab, et ringkonnakohtu süüdimõistev otsus on ebaobjektiivne ning palub Riigikohtul kriminaalasi uuesti läbi vaadata.
17. Riigikohtu istungil toetasid I. V. ja tema kaitsja kassatsioonkaebust. Kaitsja leiab, et I. V. süü ei ole tõendatud. Ringkonnakohtu otsuses sisaldub üksnes oletus, et I. V. oli teadlik maksekorralduse võltsitusest. See oletuslik järeldus on motiveerimata ega tugine tõenditele. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja AKKS § 63 p 2 alusel kriminaalasja tagastamist uueks sisuliseks arutamiseks. Prokuröri arvates on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja motiveeritud ning kassatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele.
18. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistab eelnevad kohtulahendid kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu, mis on seisnenud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimisnõude rikkumises, mis omakorda on takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist ning kohtuotsuses motiivide puudumises. 7.1 Kohtukolleegium märgib kooskõlas KrK §-s 186 sätestatuga, et teadvalt võltsitud ametliku dokumendi kasutamine eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustusest, eeldab otsest tahtlust. Süüdlasel peab olema teadmine, et dokument, mida ta kasutab on võltsitud ja võltsitu kasutamisel on tema eesmärgiks omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Seega peab isiku süüdimõistmisel teadvalt võltsitu kasutamise eest olema tuvastatud tema teadlikkus, et ta kasutab võltsitud dokumenti. 7.2 Riigikohus on seisukohal, et kriminaalasja eeluurimisel ega kohtulikul arutamisel pole kindlaks tehtud, kuidas maksekorralduse võltsimine on toimunud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et võltsitud maksekorralduste esitamise tõttu on politsei algatanud kolm erinevat kriminaalasja. Kõigil juhtudel on määratud trahvi tasumise tõendamiseks esitatud isikute poolt liikluspolitseile võltsitud maksekorraldused. Hansapank on tõendanud, et maksekorraldustel näidatud kuupäevadel ja isikute poolt pole ülekandeid tehtud. Maksekorraldustel olevate arhiveerimistunnustega tehingud on küll toimunud, kuid kuupäevad, summad, maksjad ja saajad on erinevad dokumendil nähtutest (tl 10). Eeltoodust nähtub, et Hansapanga kaudu teostavate maksekorralduste võltsimine on toimunud korduvalt. Erinevad isikud on esitanud erinevate pangatöötajate elektrooniliste allkirjadega varustatud võltsitud maksekorraldusi. Elektroonilise allkirja õigsuse ja kuuluvuse küsimustes soovitas pank politseil pöörduda turvajuurdluse osakonna poole, kuid uurimise käigus on sealt osakonnast väljaselgitatud üksnes asjaolu, et kolme töötajaga on sõlmitud töölepingud (tl 12). I. V. on andnud järjekindlaid ütlusi selle kohta, et ta täitis omakäeliselt maksekorralduse, maksis pangatöötajale 400 krooni ja saadud maksekorralduse koopia esitas liiklusjärelevalve inspektorile. Ta ei olnud teadlik maksekorralduse võltsitusest. Kriminaalasja uurimisel ja arutamisel on jäetud välja selgitamata, kas maksekorraldus on ka tegelikult täidetud I. V. poolt ja kuidas ning kellel on võimalus lüüa dokumendile pangatöötaja elektrooniline allkiri, mille juurde kuulub ka arhiveerimistunnus. Riigikohus leiab, et nende kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks on vaja eriteadmisi, mida aga kriminaalasja eeluurimisel ega asja arutamisel kohtus kasutatud ei ole. Sellega on rikutud kriminaalasja tehiolude igakülgsuse, täieliku ja objektiivse uurimise nõuet ning jäetud välja selgitamata võimalikud kohtualust süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. 7.3 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on tuvastanud küll maksekorralduse kui ametliku dokumendi võltsituse ja asjaolu, et I. V. selle võltsitud dokumendi esitas, kuid otsuses ei ole ainsatki põhjendust ega motiivi selle kohta, miks kohus loeb tuvastatuks I. V. teadlikkuse dokumendi võltsitusest. Ringkonnakohtu otsusest tulenev järeldus, et maksekorralduse koopial olev arhiveerimistunnus tõendab I. V. teadmist maksekorralduse võltsitusest, on meelevaldne ega tugine kriminaalasjas kogutud tõenditel.
19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 lg-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
20. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
21. märtsi
22. a ja Tallinna Linnakohtu
23. veebruari
24. a otsused I. V. süüdistusasjas KrK § 186 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
25. I. V. kassatsioonkaebus rahuldada.
26. Välja mõista I. V. kaitsjatasu 1362.90 kr riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub
27. juunil 2001 ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar