KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. juunil 2001. a 3-1-1-68-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep vaatas 15. mail 2001. a

§ 15lg 2; § 128 lg 1; § 207 lg-te 1 ja 2; § 2073 lg 2 ning § 2074 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa P. Kõivu kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. P. Kõivule esitati eeluurimisel süüdistus KrK §

§ 15lg 2 järgi selles, et ta 4.

märtsil

1. a postitas Tallinna Postikeskuses Adamson-Ericu muuseumi nimelt M. R. tahtliku tapmise eesmärgil viimasele papist karpi pakendatud lõhkeseadeldise, mis oma tööpõhimõttest lähtuvalt pidi lõhkema karbi avamise hetkel. P. Kõivu postitatud lõhkeseadeldis toimetati M. R. elukohta Tartus
2. märtsil
3. a, kuid saadetise sisus ja saatja isikus tekkinud kahtluse tõttu jäi pakk M. R. poolt avamata, mistõttu paki avamisega kaasnema pidanud lõhkeseadeldise plahvatus jäi toimumata ja P. Kõivu poolt M. R. tahtlik tapmine jäi lõpule viimata tema tahtest olenemata. KrK § 207 lg 1 järgi esitati P. Kõivule süüdistus selles, et ta tuvastamata ajal ja tuvastamata asjaoludel omandas ebaseaduslikult tulirelvana käsitletava omavalmistatud laskeseadeldise ja vähemalt kaks sportpüssides kasutatavat 5,6 mm padrunit, mida hoidis ebaseaduslikult kuni
4. juunini
5. a tema kasutuses olnud sõiduautos. Nimetatud relva kasutas ta ka V. M. ähvardamiseks ning sooritas sellega seoses tulirelvast ühe lasu. KrK § 207 lg 2 järgi süüdistati P. Kõivu selles, et ta
6. juunil
7. a ajavahemikus kella 03.00-04.30 kandis ebaseaduslikult kasutamise eesmärgil endaga kaasas tulirelvana käsitletavat laskeseadeldist, mis oli laetud 5,6 mm padruniga. KrK § 128 lg 1 järgi süüdistati P. Kõivu selles, et ta
8. juunil 2000.a ajavahemikus 03.00-04.30, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi, haaras jalutuskäigu ajal ootamatult oma elukaaslasel V. M. ümbert kinni ning hoides käes omavalmistatud laskeseadeldist, ähvardas V. M. tappa. Veel esitati P. Kõivule süüdistus KrK § 2074 ja § 2073 lg 2 järgi.
9. Tartu Maakohtu
10. detsembri
11. a otsusega tunnistati P. Kõiv süüdi KrK § 128 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks kolm kuud aresti; KrK § 128 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust; KrK § 2073 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks viis aastat vabadusekaotust; KrK § 2074 järgi ja mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 3 alusel mõisteti P. Kõivule kuritegude kogumi eest karistuseks viis aastat vabadusekaotust. Süüdistuses KrK §

§ 15lg 2 ning Kr

K § 207 lg-te 1 ja 2 järgi mõisteti P. Kõiv õigeks. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist süüdistus M. R. tahtliku tapmise katses. Nii kinnitas P. Kõiv, et pakendpommi saatis ta M. R. viimase hirmutamiseks ning pakk poleks avamisel lõhkenud, kuna ta jättis lõhkekehas vooluallika vooluringi lülitamata. Kohus uskus ka P. Kõivu ütlusi selles, et ta ei rääkinud lõhkekeha puudulikkusest eeluurimisel, kuna temalt seda ei küsitud ja ta oli ükskõikne oma saatuse suhtes. Kohtu hinnangul ei lükanud P. Kõivu ütlusi ümber ükski teine objektiivne tõend. Ekspertiisiakt tõendas vaid seda, et P. Kõivu lõhkeseadeldis lõhkes, kui see ühendati vooluallikaga. Küll aga sisaldus kohtu arvates kirjeldatud P. Kõivu käitumises KrK § 128 lg 2 kuriteokoosseis, s.o M. R. tapmisega ähvardamine talle lõhkeseadeldist saates. P. Kõiv mõisteti ka õigeks süüdistuses KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. Kohus leidis, et läbiotsimisel, mille käigus

1. juunil
2. a P. Kõivu autost leiti laskeseadeldis ja padrun, rikuti KrMK § 113 lg 4 nõudeid. Nii oli manukana võetud toimingu juurde V. M. poeg. Kohtul tekkis põhjendatud kahtlus selles, et kohtualusele kättemaksuks võidi panna tema kasutuses olnud autosse laskeseadeldis, sest nimetatud auto valduse üle ei olnud P. Kõivul enam kontrolli, kuna ta oli sellel hetkel juba neljandat päeva vahi all ning manukas ja kannatanu ei olnud tema suhtes erapooletud. Seetõttu pidas kohus ka kaheldavaks V. M. ütlusi P. Kõivu poolt
3. juunil
4. a laskeriistast tulistamise kohta. Lisaks sellele ei avastatud laskeriistalt P. Kõivu sõrmejälgi, mis pidanuks seal aga olema. Küll aga leidis tõendamist P. Kõivu süü kuritegudes KrK § 128 lg 1, § 2073 lg 2 ja § 2074 järgi.
5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör A. Siinmaa, paludes otsuse osalist tühistamist ja P. Kõivu süüditunnistamist KrK §

§ 15lg 2 ning § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. P. Kõiv taotles esitatud apellatsioonkaebuses Kr

K § 47 sätete kohaldamist.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. Tühistati P. Kõivu süüditunnistamine KrK § 128 lg 2 järgi ning õigeksmõistmine KrK §

§ 15lg 2 aga samuti Kr

K § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. P. Kõiv tunnistati süüdi KrK §

§ 15lg 2 ning Kr

K § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. Karistuseks mõisteti talle vastavalt üheksa ja kaks aastat vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti P. Kõivule lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest üheksa aastat vabadusekaotust. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt, apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis erinevalt maakohtust, et on tõendatud P. Kõivu süü tapmiskatse toimepanemises. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt. Maakohus lähtus vaid kohtualuse poolt kohtuistungil antud ütlustest ning jättis tähelepanuta tema poolt eeluurimisel antud ütlused ja muud asjas kogutud tõendid. Nii kirjeldas P. Kõiv süüdistatavana ülekuulamisel üksikasjalikult lõhkeseadeldise tööpõhimõtet ning ei rääkinud midagi selle kohta, et see ei olnud tema poolt seatud töökorda. Selle versiooniga tuli ta välja alles kohtuistungil. Samuti väitis ta süüdistatavana, et keelas V. M. pakki puutumast, kuna kaane avamisel oleks toimunud plahvatus. Kohus ei kahelnud ka ekspertiisiaktis toodud arvamuses, mille kohaselt oli lõhkeseadeldis saatmise ja kättesaamise hetkel töökorras ning oleks avamisel plahvatanud. P. Kõiv kinnitas, et lõhkekeha valmistamisel kasutas ta püssirohtu ja omavalmistatud lõhkeainet. Ekspertiis tuvastas, et lõhkekehas kasutati suure võimsusega heksogeeni ja trotüüli. Kõigi nende tõendite alusel pidas kohus usaldusväärselt ümberlükatuks väited, et M. R. saadetud lõhkeseadeldis ei olnud töökorras ja see saadeti vaid hirmutamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul leidis ka tõendamist P. Kõivu süü KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. Seejuures ei nõustunud kriminaalkolleegium maakohtu järeldusega, et läbiotsimisel rikuti manuka kohta käivaid nõudeid, kuna A. M. näol oli tegemist menetlusosalise lähedasega. Läbiotsimine teostati kriminaalasjas, mis oli seotud M. R. suhtes toimepandud tapmiskatsega ning selles kriminaalasjas ei olnud V. M. menetlusosaline. Tema suhtes toimepandud kuriteos algatati kriminaalasi alles 29. juunil 2000. a ning puudus alus väitmaks, et A. M. ei tohtinud kasutada manukana. Samuti leidis tõendamist, et autot kasutas vaid kohtualune ning kriminaalkolleegiumi arvates oli alusetu oletada, et laskeseadeldise võis paigutada autosse keegi teine. Samuti luges kriminaalkolleegium tõesteks V. M. ütlused laskeseadeldise kasutamise kohta 24. juunil 2000. a. Kriminaalkolleegium pidas ekslikuks maakohtu järeldust, et tõendina ei saa kasutada kohtualuse ütluste tõepärasuse testimist polügraafiga, kuna P. Kõiv oli andnud nõusoleku testida enda ütlusi vaid pommi saatmisega seoses. Selle testimise tulemusel jõudis ekspert järeldusele, et P. Kõiv, eitades autost leitud laskeriista kuulumist temale, ei rääkinud tõtt. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oli kohtualune ütluste testimisega nõus, tal oli võimalus keelduda vastamast küsimustele, mis olid seotud laskeriistaga. Seetõttu on võimalik kasutada kohtualuse vastuseid selles osas kaudse tõendina. MENETLUS RIIGIKOHTUS 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas P. Kõiv kassatsioonkaebuse, milles taotleb enda õigeksmõistmist süüdistuses KrK §

§ 15

lg 2, § 207 lg-te 1 ja 2 ning § 128 lg 1 järgi kuriteokoosseisude tõendamatuse tõttu. 5.1 Kassaator väidab jätkuvalt, et tema poolt valmistatud lõhkeseadeldis ei olnud töökorras ega eluohtlik. Ekspertiisiaktist tuleneb, et töötasid lõhkeseadeldise kõik detailid eraldi võetuna, millest tulenevalt eksperdid vaid oletasid, et seadeldis oli töökorras. Alles kohtuistungil hakkas ta tõtt rääkima seetõttu, et eeluurimisel oli tal võimalus ainult allkirju anda. Kuna ta oli oma saatuse suhtes ükskõikne, lasi ta sel kõigel sündida. 5.2 Kassaator ei nõustu ka enda süüditunnistamisega KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi, eitades laskeseadeldise omamist. Kassaator viitab asjaoludele, et läbiotsimine teostati neli päeva pärast tema vahistamist, autole oli juurdepääs igaühel ning autot oli juba kahel korral midagi leidmata läbi otsitud, samuti eirati KrMK § 79 lg 3 nõudeid, sest protokollist ei nähtu, kes ameti ja nime poolest seda uurimistoimingut teostas. Kassaator viitab ka kriminaalasja materjalides sisalduvatele erinevatele andmetele laskeseadeldise osas, samuti ei leitud tulirelvalt tema sõrmejälgi. Lisaks sellele on relva osas andnud erinevaid ütlusi ka V. M. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulas ära P. Kõivu kaitsja, kes toetas kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti ja prokuröri, kes leidis, et apellatsioonikohtu järeldused on vastavuses kriminaalseaduse ning asjas kogutud tõendite sisukohase hindamise tulemustega. 6.1 Kolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu järeldused P. Kõivu KrK §

§ 15

lg 2 järgi süüditunnistamisse ja karistamisse puutuvalt on nõuetekohaselt põhjendatud. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a kohtuotsuses on rõhutatud põhjalikkusega analüüsitud lõhkeseadeldise valmistamise ja eesmärgipärase toimimisega seostatud tõendeid ja kohus on neid KrMK § 50 lg-s 1 sätestatud nõuete kohaselt hinnanud kogumis oma siseveendumuse kohaselt. 6.2 Kohtualuse süü olemus on tõenditele tuginedes avatud ja piiritletud, süüdlase käitumisele antud õiguslik hinnang vastab tõendite analüüsist tulenevale. Apellatsioonikohus on kriminaalasja materjalidele tuginedes sisuliselt järeldanud, et kohtualune on andnud menetluse käigus kuritegude tehiolude kohta isiklike huvidega kohandatud ütlusi. Valitud kaitsetaktika on mõistetavatel kaalutlustel olnud suunatud süü eitamisele, kuid on tapmiskatsena käsitletud tegude ja taotluste osas süvendanud ta ütluste vastuolu muudest tõenditest ja sündmuste loogikast tulenevate tuvastatud faktiliste asjaoludega.
3. Seevastu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuiks kassaatori etteheiteid nende tõendite usaldusväärsusele, millele tuginedes mõistis apellatsioonikohus P. Kõivu süüdi KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi ning KrK § 128 lg 1 järgi. 7.1
4. juunil
5. a koostatud läbiotsimisprotokoll koos kahe visandliku lisaga (tl 54-56) ei kanna mitut KrMK § 79 lg 3 nõuetest tulenevat tunnust - protokollides ei ole märgitud uurimistoimingu teostaja nime ja ametikohta, väidetult P. Kõivu autost leitud laskeseadeldise individuaaltunnused, mis võimaldaks seda seostada järgnenud uurimistoimingutes käsitletud esemega, on jäänud kajastamata. Manukate valik on toimunud isikute omavahelisi suhteid KrMK § 113 lg 4 mõttes selgitamata. 7.2 Kuna P. Kõiv ei ole seda lohakalt kriminaalasjaga seostatud laskeseadeldist omaks tunnistanud ning see on P. Kõivule kuuluvaks tunnistatud vaid kannatanu V. M. süüstavaiks muutunud ütlustele tuginedes, puudub olemasolevate tõendite puhul usaldusväärne alus P. Kõivu süüdimõistmiseks KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi, aga sellega seonduvalt ka KrK § 128 lg 1 järgi. Nendel kaalutlustel juhindudes AKKS § 39 lg-st 2, § 63 p-st 3, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
6. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. märtsi
8. a kohtuotsus Peeter Kõivu süüditunnistamises ja karistamises KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi ning KrK § 128 lg 1 järgi.
9. Mõista Peeter Kõiv KrK § 207 lg-te 1 ja 2 ning KrK § 128 lg 1 järgi õigeks.
10. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
11. Peeter Kõivu kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
12. Välja mõista Peeter Kõivult riigieelarve tuludesse 1734 krooni 60 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
13. juunil
14. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar, Jüri Rätsep