3-1-1-73-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil
2. a 3-1-1-73-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas
3. mail
4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M. S.-i süüdistuses KrK § 133 järgi Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M. S.-i kaitsjad vandeadvokaadid Simon Levin ja Aadu Luberg, kannatanu A. R. ja tema esindaja vandeadvokaat Jaan Tedder ning riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. M. S. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 133 järgi selles, et ta ajavahemikus 15.-
6. september
7. a , tegutsedes kinnisvarafirma Mendelson ja Co ning Eesti Panga nimel, ilma seadusliku aluseta, so kohtuotsuseta, organiseeris ja tõstis ebaseaduslikult välja A. R. koos perekonnaga elamispinnalt asukohaga Tallinnas X tn N-N. Sellega rikkus ta Eesti Vabariigi Põhiseaduse §-ga 33 ja Elamuseaduse §-ga 41 garanteeritud õigust eluaseme puutumatusele.
8. Tallinna Linnakohtu
9. novembri
10. a otsusega mõisteti M. S. talle esitatud süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kohus leidis, et M. S-i käitumises puudus tahtlus - seega süü vorm, mida eeldab tegevuse kvalifitseerimine KrK § 133 järgi.
11. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. jaanuari
13. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et KrK §-s 133 ettenähtud kuritegu saab toime panna üksnes otsese tahtlusega, kuid M. S. ei saanud aru oma tegevuse laadist ja tähendusest, ei näinud ette oma käitumise kahjulikku tagajärge ega soovinud seda, mistõttu otsene tahtlus on välistatud. Kuna puudub otsene tahtlus, siis puudub ka kuriteo subjektiivne külg.
14. Prokuröri kassatsioonprotesti ja kannatanu A. R. kassatsioonkaebuse alusel tühistati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. märtsi
16. a otsusega M. S-i õigeksmõistvad kohtuotsused ning kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 4.1 Riigikohtu selles otsuses korrati kõigepealt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. septembri
18. a otsuses A. S. süüdistusasjas KrK § 133 järgi väljendatud seisukohta, et elamispinnalt väljatõstmine on ebaseaduslik, kui seda tehakse ilma õigusliku aluseta. Sellesse õiguslikku alusesse peab obligatoorselt kuuluma ka jõustunud kohtuotsus. Ilma jõustunud kohtuotsuseta väljatõstmine on alati omavoliline ja ebaseaduslik. 4.2 Teiseks leidis Riigikohus, et KrK §-s 133 sisalduv kuriteokoosseis eeldab subjektiivsest küljest tahtlust. Kuid Riigikohus ei jaganud linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukohta, et kõnealune kuriteokoosseis eeldab obligatoorselt üksnes otsest tahtlust. Riigikohtu otsuses märgitakse, et käsitletava kriminaalasja puhul võiks rääkida sellest, et M. S. on pannud KrK §-s 133 ettenähtud kuriteo toime kaudse tahtlusega siis, kui on tuvastatud, et M. S. möönis oma tegevuse ebaseaduslikkuse võimalust ja leppis sellega. 4.3 Kooskõlas eelmärgituga on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. märtsi
20. a otsuses edasiselt põhjendatud seda, miks ei ole õige antud juhul rääkida M. S-i käitumise puhul ettevaatamatusest ja miks on põhjust asuda seisukohale, et M. S-i kõnealuse käitumise puhul saab igal juhul rääkida vähemalt kaudsest tahtlusest. Selle mõtte väljendamiseks, et M. S-i käitumise süüvormiks ei ole mitte ettevaatamatus vaid igal juhul tahtlus, on Riigikohtu kõnealuses otsuses kasutatud väljendit, et M. S. pidi vähemalt möönma, et talle soovitatud omaabi korras väljatõstmine võib olla ka ebaseaduslik.
21. Tallinna Linnakohtu
22. juuni
23. a otsusega tunnistati M. S. süüdi KrK § 133 järgi ning talle mõisteti karistuseks rahatrahv 50 päevamäära ulatuses, so 1100.- krooni.
24. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. oktoobri
26. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuses loeti tuvastatuks, et M. S. tegutses temale esitatud süüdistuses inkrimineeritud tegude toimepanemisel kaudse tahtlusega. MENETLUS RIIGIKOHTUS
27. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
28. oktoobri
29. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M. S.-i kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, kes taotleb M. S.-i õigeksmõistmist. Kassaatori hinnangul on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30. märtsi
31. a otsuses vääralt käsitletud kaudse tahtluse olemust, mis omakorda viis kriminaalseaduse ebaõige kohaldamiseni alama astme kohtutes seetõttu, et kooskõlas AKKS §-s 66 sätestatuga on alamastme kohtud kriminaalasja edasisel menetlemisel seotud Riigikohtu seisukohtadega. Kassaator märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasja arutamisel vääralt kohaldanud KrK § 8 lg-t 3 ja § 9 lg-t 3, kui leidis, et kuna M. S. ...pidi vähemalt möönma, et omaabi korras väljatõstmine võib olla ka ebaseaduslik, siis tegutses ta kaudse tahtlusega. Möönmine ja möönma pidamine ei ole kattuvad mõisted - rõhutab kassaator. Kassaatori sõnade kohaselt on KrK § 8 lg 3 ja § 9 lg 3 sõnastuse pinnalt selge seadusandja arusaam, et kui subjekt pidi möönma teatud tagajärgede saabumise võimalust, on tegemist ettevaatamatu süüga.
32. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetasid kaitsjad kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Kannatanu, tema esindaja ja prokurör taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist.
33. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei saa nõustuda kassaatori väitega, et "kogu toimunu faktiline olustik on piisava selgusega ära toodud Tallinna Ringkonnakohtu
34. jaanuari
35. a otsuses". Ringkonnakohtu see otsus on tühistatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. märtsi
37. a otsusega ja ei ole võimalik rääkida asjaolude tuvastatusest tühistatud kohtuotsusega. Seega - erinevalt kassaatori väitest - tuleb antud juhul lähtuda faktilistest asjaoludest, mis on tuvastatud Tallinna Linnakohtu
38. juuni
39. a otsusega ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
40. oktoobri
41. a otsusega. Kooskõlas AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga puudub Riigikohtul endal õigus tuvastada faktilisi asjaolusid. 9.2 Erinevalt oma varasemast seisukohast (vt IV kd lk-d 142 ja 169) ei vaidlusta kassaator käesoleval juhul menetletavas kassatsioonkaebuses seda, et põhimõtteliselt võidakse KrK §-s 133 ettenähtud kuritegu panna toime ka kaudse tahtlusega. Käsitletava kassatsioonkaebusega vaidlustatud Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
42. oktoobri
43. a otsuses ongi loetud tuvastatuks, et "M. S. tegutses temale esitatud süüdistuses inkrimineeritud tegude toimepanemisel kaudse tahtlusega" ( lk 278). 9.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
44. märtsi
45. a otsuses on vääralt tõlgendatud KrK § 8 lg-s 3 ja § 9 lg-s 3 sätestatut ning et Riigikohtu selles lahendis ei ole loetud tuvastatuks kaudse tahtluse olemasolu M. S.-i kõnealuses käitumises. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
46. märtsi
47. a otsuse tegemisel, lähtuvalt esitatud kassatsioonkaebusest ja protestist, oli keskseks küsimus sellest, kas tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt saab M. S.-i tegevuse süüvormiks tõepoolest olla üksnes ettevaatamatus. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud selle seisukohaga. Tuginevalt kolmele M. S.-i käitumist kajastavale faktilisele asjaolule põhjendas Riigikohus, miks ei ole õige antud juhul rääkida M. S.-i käitumise puhul ettevaatamatusest ja miks on põhjust asuda seisukohale, et M. S.-i kõnealuse käitumise puhul saab igal juhul rääkida vähemalt kaudsest tahtlusest. Selle mõtte väljendamiseks, et M. S.-i käitumise süüvormiks ei ole mitte mingil juhul ettevaatamatus vaid igal juhul tahtlus, on Riigikohtu kõnealuses otsuses tõepoolest kasutatud väljendit, et M. S. "pidi vähemalt möönma", et talle soovitatud omaabi korras väljatõstmine võib olla ka ebaseaduslik. Siinjuures tuleb rõhutada, et seadusandja on KrK §-des 8 ja 9 küll kirjeldanud erinevate süüvormide tunnuseid, kuid ei ole pidanud võimalikuks reguleerida seda, millisel viisil ja milliseid formulatsioone kasutades tuleks kohtuotsuses kajastada ühe või teise süüvormi tuvastamise protsessi. Kriminaalkoodeksis ei sisaldu keeldu selle kohta, et kohtud ei võiks süüvormi tuvastamisel teha kõigepealt valikut kahe süü põhivormi ettevaatamatuse ja tahtluse vahel - ja alles seejärel öelda millise konkreetse süüvormiga on tegemist. Sellist keeldu ei saakski kriminaalkoodeksis sisalduda, sest süüvormi tuvastamise käik on menetlusõiguslik küsimus. Kogu kõnealuse Riigikohtu lahendi kontekstis peegeldabki väljend "pidi vähemalt möönma" veendumust, et M. S.-i süüvormiks on igal juhul tahtlus ja kui mitte otsene, siis kindlasti vähemalt kaudne. Olles selliselt välistanud ettevaatamatuse M. S.-i käitumise süüvormina on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
48. märtsi
49. a otsuses märgitud, et " vaatamata sellisele arusaamisele ta organiseeris ja viis läbi väljatõstmise, pannes seega toime kuriteo kaudse tahtluse vormis". Seetõttu ei anna kassatsioonkaebuss esitatud seisukohad alust Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
50. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
51. oktoobri
52. a kohtuotsus M. S.-i süüdistuses KrK § 133 järgi muutmata.
53. M. S.-i kaitsja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
54. juunil
55. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Ott Järvesaar Eerik Kergandberg Lea Kivi Jüri Rätsep Peeter Vaher