3-2-1-85-01

3-2-1-85-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil
2. a Stella Helene Reinola D"Aquila hagi Arnold Greeni ja Eesti Vabariigi vastu lepingute tühisuse tunnustamiseks, kinnistusregistri kande kustutamiseks ja kohustuse täitmisele sundimiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
3. mail
4. a S. H. Reinola D"Aquila kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/133/
7. Istungist võtsid osa hageja esindaja vandeadvokaat V. Võhma ja kostja A. Greeni esindaja vandeadvokaat U. Feldschmidt. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Hagiavalduse kohaselt esitas S. H. Reinola D"Aquila
8. aprillil
9. a avalduse oma vanematele Johannes ja Vera Reinolale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara Tallinnas Kurni 31 tagastamiseks ja
10. aprillil
11. a täiendava avalduse Kurni 31 maja ja maa tagastamiseks. Hageja isa J. Reinola küüditati Siberisse ja hukati
12. aastal. Hageja koos emaga põgenes reaalse repressiooniohu tõttu
13. a septembris. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
14. jaanuari
15. a otsusega nr 9666 loeti Tallinnas Kurni 31 endisel kinnistul nr 1042 N asuvad ehitised ja krunt omandireformi objektiks ning hageja tunnistati selle vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse
16. aprilli
17. a korraldusega nr 1850-k jäeti avaldus maja tagastamiseks rahuldamata põhjusel, et see on füüsilise isiku heauskses omandis. Elamu ostis A. Green
18. detsembril
19. a ENSV MN Asjadevalitsusega sõlmitud lepinguga. Ostu-müügileping on vastuolus ENSV MN ja ENSV Ametiühingute Nõukogu
20. juuli
21. a määrusega nr 276 kinnitatud riiklikku ja ühiskondlikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise ning nende korrashoiu ja remondi kulude jaotamise määrustiku (edaspidi määrustik) p-ga
22. Vara omandaja oli TsK § 156 kohaselt heauskne, kui vara omandati tasu eest isikult, kellel ei olnud õigust seda võõrandada, kui omandaja ei teadnud sellest ega pidanudki teadma. A. Green pidi olema teadlik, et ta omandas õigusvastaselt võõrandatud vara. Tallinna Linnavalitsuse
23. juuni
24. a korraldusega nr 3885-k alustati Kurni 31 asuva elamu kompenseerimismenetlust. Hageja taotlusel pikendati kompensatsiooni väljamaksmise tähtaega. Hageja palus tuvastada
25. detsembril
26. a sõlmitud ostu-müügilepingu tühisust,
27. veebruaril
28. a A. Greeni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisust ning kustutada Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Tallinna Kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 4577 tehtud kanne. Tallinna Linnakohtu
29. septembri
30. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt eeldab tehingu tühisuse tuvastamise nõue hageja õiguslikku huvi tehingu tühisuse vastu. Kuna hageja ei ole vaidlustatud tehingute pool ja vara suhtes on tehtud kompenseerimisotsus, siis ei tekita, muuda ega lõpeta need tehingud tema tsiviilõigusi ega -kohustusi. Hageja õiguslik huvi on omandireformi õigustatud subjektina tagasi saada õigusvastaselt võõrandatud kinnistu koos sellel asuvate ehitistega. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
31. jaanuari
32. a otsusega on tõendatud, et ehitised ja krunt suurusega 1798 m2 on omandireformi objekt ning hageja tunnistatud selle vara suhtes õigustatud subjektiks. Tallinna Linnavalitsuse korralduse järgi jäeti ORAS §-de 12 lg 1 ja lg 3 p 3, 13 lg 1 alusel vara tagastamata ning
33. juuni
34. a korraldusega määrati hagejale vara eest kompensatsioon 130 900 krooni erastamisväärtpaberites. Hageja ei ole vara kompenseerimise korraldust vaidlustanud. Hagejale on otsustatud halduskorras vara kompenseerida, mistõttu need tehingud ei riku hageja subjektiivseid õigusi. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus jättis
35. veebruari
36. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjendustel ei riku vaidlustatud tehingud hageja õigusi. Kinnistusraamatu registriosa kande kustutamise nõue tulenes omakorda kande aluseks olevate tehingute tühisusest tingitud kande ebaõigsusest. Linnakohus tuvastas õigesti, et hageja ei ole vaidlustatud tehingute pool ning et omandireformi käigus jäeti rahuldamata hageja taotlus Tallinnas Kurni 31 asuva elamu ja krundi tagastamiseks ja määrati talle nende eest kompensatsioon. Tallinna Linnavalitsuse vara tagastamata jätmise ja kompensatsiooni määramise korraldust ega ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
37. jaanuari
38. a otsust, mille kohaselt võõrandati ehitis reaalse repressiooniohu tõttu ning õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara hageja emale V. Reinolale, ei ole hageja vaidlustanud. Sellest tulenevalt ei hinda kohus tehingute tühisusele viitavaid asjaolusid. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 4 lg 1 ja AÕSRakS § 2 lg
39. Hagejale jäeti Kurni 31 majavaldus tagastamata põhjusel, et majavaldus on füüsilise isiku heauskses omandis. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse kaebusega pöörduda isik, kes leiab, et haldusakt või toiming rikub tema õigusi või piirab tema vabadusi. See, kas vara tagastamata jätmisega rikuti hageja õigusi või mitte, selgub siis, kui tuvastatakse, kas A. Green on omandanud vara heauskselt või mitte. Selleks tuleb hinnata ostu-müügitehingute sõlmimise asjaolusid.
40. detsembri
41. a ostu-müügileping on vastuolus ENSV MN ja ENSV Ametiühingute Nõukogu
42. juuli
43. a määrusega nr 276 kinnitatud määrustiku p-ga 13 alap 5, millega keelati müüa maju, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade neile tagastamise küsimuse lahendamiseni. J. Reinola rehabiliteeriti
44. veebruaril
45. a seaduse "Kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 2 alusel. Määrustiku kohaselt oli keelatud represseeritutele kuulunud majade müük, olenemata sellest, millal isikud rehabiliteeriti. A. Green pidi olema teadlik, et vara kuulus represseeritule, ja et võõrandajal ei olnud määrustiku kohaselt õigust maja müüa. A. Green omandas vara pahauskselt. Eeldades, et elamu ostu-müügileping on tühine ja kehtetu, võib järelda, et ka
46. veebruari
47. a ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks puudus õiguslik alus. Omand ei läinud kostjale üle, mistõttu on ebaõige ka kinnistusraamatu registriosa vastav kanne. Kui leiab tõendamist A. Greeni pahausksus ja tehingute vastuolu seadusega, siis need on TsÜS § 66 lg 2, 3 ja 5 alus tühised. Tehingute tühisuse tuvastamine puudutab hageja subjektiivseid õigusi seoses õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega. Tehingute tühisuse tuvastamine toimub aga tsiviilkohtupidamise korras. Asjaolu, et hageja ei ole vaidlustanud korraldust osas, mis puudutab seda, kellele võõrandamise hetkel kuulus vara, ei oma tähtsus, sest ehitis oli abikaasade ühisvara ja ei ole tähtis, kelle nimele see oli vormistatud. III. Vastused kassatsioonkaebusele Kostja Eesti Vabariik nõustus kassatsioonkaebuses toodud väidetega. Kostja A. Green leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tehingud ei riku hageja õigusi, sest ta ei ole tehingute pool ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega seotud õigusi tal tehingute tegemise ajal tekkinud ei olnud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ja A. Greeni esindaja vastuses esitatud väidete juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hageja pole tehingute, mille tühisuse tunnustamist ta taotleb, pool, siis ei riku need tema õigusi. Hageja esitas avalduse maja tagastamiseks enne omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist. Hageja taotles
48. detsembri
49. a elamu ostumüügilepingu tühisuse tunnustamist seetõttu, et Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu
50. juuli
51. a määrusega nr 276 kinnitatud riiklikku ja ühiskondlikku elamufondi kuuluvates elamutes korterite kodanikele müümise ning nende korrashoiu ja remondi kulude jaotamise määrustik keelas müüa riigi elamufondist represseeritud isikule kuulunud maju enne nende tagastamise otsustamist. Pärast omandireformi aluste seaduse jõustumist tunnistati hageja ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
52. jaanuari
53. a otsusega sama vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kolleegium soostub Riigikohtu tsiviilkolleegiumi tsiviilasjas nr 3-2-1-20-96 väljendatud seisukohaga, et omandireformi õigustatud subjekt on õigustatud nõudma selle varaga tehtud tehingute tühisuse tunnustamist, mille osas ta on tunnistatud õigustatud subjektiks. Kuna hagejale ei tagastatud tema vanemate õigusvastaselt võõrandatud vara põhjusel, et vara on teise füüsilise isiku omandis, siis oli hageja õigustatud vaidlustama selle varaga tehtud tehingut. Õigusvastaseks repressiooniks tuleb lugeda ka isiku küüditamist. Selle tagajärjel kaotas küüditatu mahajäänud omandi suhtes kõik õigused. Elamu ostu-müügilepingu sõlmimise ajal
54. aastal kehtis
55. detsembril
56. a vastu võetud seadus kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940-1950-ndail aastail, mis sätestas rehabiliteerimise kiirendamise põhimõtted. Kuni
57. novembrini
58. a kehtinud ENSV Ministrite Nõukogu
59. veebruari
60. a määruse nr 81 massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta p 1 sätestas, et kõigile 1940-1950-ndail aastail Nõukogude Eestis alusetult represseeritud ja hiljem rehabiliteeritud (olenemata rehabiliteerimise ajast) kodanikele tagastatakse vara või hüvitatakse selle vara maksumus. Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu
61. juuli
62. a määrusega nr 276 kinnitatud määrustiku p-ga 13 alap 5 piirati riigi elamufondi kuuluvate majade käsutusõigust selliselt, et ei lubatud müüa maju, mis kuulusid represseeritud kodanikele, kes on rehabiliteeritud, kuni majade neile tagastamise lahendamiseni. Kui
63. detsembri
64. a elamu ostu-müügileping on seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu kehtetu (kuni
65. september
66. a kehtinud TsK § 51), siis kostja elamut ei omandanud. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
67. veebruari
68. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Lepik & Luhaäär Advokaadibüroole S. H. Reinola d`Aquila eest
69. veebruaril
70. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa