3-3-1-32-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. juunil 2001 O. Põdra, M. Raagi ja E. Möldri kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 12lg.

3 p. 3 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

1. mail 2001 avalikul kohtuistungil läbi Oskar Põdra, Maie Raagi ja Ene Möldri kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-393/
4. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Oskar Põder ja Õru vallavanem Andres Palloson. Istungisekretär oli Tiiu Varend. O. Põder, M. Raag ja E. Mölder esitasid kaebuse Õru Vallavalitsuse
5. jaanuari
6. a. korralduse nr. 7 tühistamiseks. Selle korraldusega jäeti neile tagastamata Marimõisa 12 talu hooned põhjendusega, et need on L. Lugu heauskses omandis. Võru Maakohtu halduskohtuniku
7. aprilli
8. a. otsusega haldusasjas nr. 3-16 2000 jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis: ÕVVTK Valga Maakonnakomisjoni
9. mai
10. a. otsusega tunnistati Alma-Alide Põder, EdgarRudolf Põder ja Oskar Põder omandireformi õigustatud subjektideks Marimõisa nr. 12 talu maa ja
11. a. võõrandatud talu hoonete osas. Seega on tuvastatud, et need hooned võõrandati
12. a. ja anti üle kolmandale isikule. Valga Maavalitsuse Hooneregistri talituse
13. jaanuari
14. a. tõendiga on tõendatud, et L. Lugu omandina on registreeritud Marimõisa talu elamu, laut, kanala, karjaköök, kelder, kuur, ait ja saun. Riiklike registrite õigsust eeldatakse, kuni pole tõendatud vastupidist.

§ 12lg.

3 järgi ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud vara, mis on füüsilise isiku heauskses omandis. Vaidlustatud korraldus pole vastuolus Põhiseaduse §-ga 10. Vallavalitsus tugines korralduse andmisel õigesti korralduse andmise ajal kehtinud

§ 12lg.

3 redaktsioonile.

§ 12lg.

3 ei välista isiku omandi heausksust, kui vara omandati tasuta. Pole tõendatud, et L. Lugu võtnuks osa õigusvastaselt võõrandatud vara omanike kohtuvälisest represseerimisest või vara õigusvastasest võõrandamisest. O. Põder, M. Raag ja E. Mölder esitasid selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus jättis

1. septembril 2000 rahuldamata. Kuna halduskohtuniku otsus on seaduslik ja põhjendatud, ei korranud ringkonnakohus selle motiive. Ringkonnakohus leidis: HKMS § 9 lg. 7 järgi vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kaevatud pole ÕVVTK Valga Maakonnakomisjoni
2. mai
3. a otsuse peale, millega tuvastati, et Marimõisa nr. 12 talu hooned võõrandati
4. a. Iseenesest õige on apellantide seisukoht, et hooneregistri kanne ja omandiõiguse registreerimine Õru küla TSN TK
5. veebruari
6. a. otsusega ei saanud olla L. Lugu omandiõiguse tekkimise aluseks taluhoonetele. Valga Maakohtu halduskohtuniku
7. juuni
8. a. jõustunud otsusega jäeti rahuldamata apellantide kaebus Õru Küla TSN TK
9. veebruari
10. a. otsuse nr. 4 peale. Seepärast on asjakohatud apellantide väited täitevkomitee selle otsuse seadusevastasuse tõestamiseks. Käesoleva haldusasja piirest väljub täitevkomitee otsuse seaduslikkuse hindamine, samuti selle hindamine, kas hooneregistri toiming talu hoonete registreerimisel L. Lugu nimele oli seaduslik. Tõendid selle kohta, millal riik andis omandi talu hoonetele üle L. Lugule, puuduvad. Riik pole aga omanikuna vaidlustanud Marimõisa talu hoonete omandiõiguse registreerimist L. Lugu nimele Õru küla TSN TK
11. veebruari
12. a. otsusega. Alates
13. a. on tõendatud, et talu hooned on L. Lugu omandis.

§ 12lg.

3 p. 3 järgi ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud vara, mis on füüsilise isiku heauskses omandis. L. Lugu on selle vara heauskne omanik, sest pole tõendatud, et ta võttis osa õigusvastaselt võõrandatud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest. Ka muud asjaolud ei anna alust eeldada tema pahausksust. Vallavalitsus pidi lähtuma

§ 12lg.

3 p. 3 redaktsioonist, mis kehtis vaidlustatud korralduse andmise ajal. Apellandi viide Tsiviilkoodeksi §-le 156 on asjakohatu. Korraldus pole vastuolus Põhiseaduse §-ga

1. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et Võru halduskohtunik pidanuks arvestama Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a. otsuse seisukohta, et

§ 12lg.

3 p. 3 ei välista omaniku pahauskseks tunnistamist teistel alustel, sealhulgas kui ta sai vara tasuta, et kohus pidanuks L. Lugu selle seisukoha tõttu lugema pahauskseks omanikuks. Ringkonnakohtu seisukohad seaduse tõlgendamisel pole esimese astme kohtule siduvad. See, kas omanik on hea- või pahauskne, tuleb lahendada igal konkreetsel juhul olemasolevate tõendite alusel. Seisukoht, et pahausksus võib seisneda ka vara tasuta omandamises, ei tähenda, et see on nii ka konkreetsel juhul. O. Põder, M. Raag ja E. Mölder esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtuniku otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassaatorid väidavad: L. Lugu sai Marimõisa talu hooned külanõukogu täitevkomitee otsusega tasuta.

§ 12lg.

3 p. 3 vana redaktsiooni järgi polnud õigusvastaselt võõrandatud vara heauskne omanik füüsiline isik, kes sai vara riigiorgani otsusega tasuta. Vaidlustatud korraldus anti seaduse uue redaktsiooni järgi, mis ei lugenud sellist isikut enam pahauskseks. Kuna kaebajad asusid realiseerima oma õigust seaduse vana redaktsiooni kehtimise ajal, siis oli neil õiguspärane ootus, et asja menetletakse seaduse selle redaktsiooni järgi. Kassaatorid viitavad seejuures Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. märtsi
2. a. otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr. 3-4-1-2-
3. Kuna ÕVVTK Valga Maakonnakomisjoni
4. mai
5. a. otsuses pole tuvastatud, milline riigiorgan on vara võõrandanud ja kelle vara on võõrandatud, siis ei saa seda otsust võrdsustada kohtuotsusega. HKMS § 17 järgi ei vaja uues halduskohtumenetluses tõendamist asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Teisi asjaolusid tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses. Tartu Ringkonnakohus on
6. septembri
7. a. otsuses seisukohal, et hooneregistri kanne ja omandiõiguse registreerimine Õru küla TSN TK
8. veebruari
9. a. otsusega ei saanud olla L. Lugu omandiõiguse tekkimise aluseks hoonetele. Seega nõustub kohus, et täitevkomitee polnud pädev vara kellegi omandiks kinnitama. Ometi on ringkonnakohus seisukohal, et täitevkomitee selle otsuse alusel on tõendatud hoonete olemine L. Lugu omandis ja seda ainult põhjusel, et täitevkomitee otsust pole tühistatud. Kaebuse esitaja on järjekindlalt taotlenud täitevkomitee otsuse tühistamist. Vallavalitsus oli ringkonnakohtu
10. septembri
11. a. otsuse järgi kohustatud uue otsuse tegemisel järgima ringkonnakohtu juhiseid. Marimõisa talu hoonete säilivus oli lahendatud Tartu Ringkonnakohtu
12. septembri
13. a. otsusega haldusasjas nr. II-3-
14. Vallavalitsus pidi uue korralduse tegemisel järgima selle otsuse juhiseid, mitte aga jätma hooned tagastamata

§ 12lg.

3 p. 3 uue redaktsiooni alusel. Ka on vallavalitsus ringkonnakohtu nimetatud otsuse vastaselt jätnud

1. jaanuari
2. a. korralduses nimetamata hooned, mis jäetakse tagastamata, ning selle, kes ja millises ulatuses on hoonete omanik ning mis alusel on ta heauskne. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et apellantide viide tsiviilkoodeksi §-le 156 on asjakohatu. Õru Vallavalitsus on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks pole alust. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
3. O. Põder, M. Raag ja E. Mölder tunnistati ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni
4. mai
5. a. otsusega omandireformi õigustatud subjektideks Marimõisa nr. 12 talumaade ja hoonete suhtes. Õru Vallavalitsus jättis
6. aprilli
7. a. korraldusega need hooned

§ 12lg.

8 p. 2 alusel tagastamata põhjendusega, et hooned pole endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Valga Maakohtu halduskohtuniku

1. veebruari
2. a. otsusega tunnistati see korraldus seadusevastaseks. Tartu Ringkonnakohus jättis
3. juuni
4. a. otsusega halduskohtuniku otsuse jõusse. Õru Vallavalitsuse
5. augusti
6. a. korraldusega jäeti need hooned tagastamata

§ 12lg.

3 p. 3 alusel põhjendusega, et need hooned on L. Lugu heauskses omandis. Valga Maakohtu halduskohtuniku

1. juuni
2. a. otsusega tunnistati see korraldus seadusevastaseks põhjendusega, et vallavalitsus pidanuks asja uuel läbivaatamisel endiselt kohaldama

§ 12lg.

8 p. 2, et vallavalitsus ei tohtinud asja uuel läbivaatamisel kohaldada uusi vara tagastamatajätmise aluseid, sest

§ 12lg.

3 p. 3 uue sõnastuse kohaldamine on vastuolus õiguspärase ootusega. Ka leidis halduskohtunik, et vallavalitsuse korraldus pole piisavalt motiveeritud. Tartu Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a. otsusega jäeti halduskohtuniku otsuse resolutsioon muutmata. Kuid ringkonnakohus muutis halduskohtuniku otsuse motiive, asendades need ringkonnakohtu otsuse motiividega. Ringkonnakohtu seda otsust ei kasseeritud. Seejärel jättis Õru Vallavalitsus
3. jaanuari
4. a. korraldusega Marimõisa talu hooned tagastamata põhjendusega, et need on L. Lugu heauskses omandis. Käesolevas asjas vaieldakse selle korralduse üle.
5. Kassaatorid väidavad, et nende suhtes ei tohtinud kohaldada

§ 12lg.

3 p. 3 uut redaktsiooni. Asi tulnuks läbi vaadata seaduse selle redaktsiooni järgi, mis kehtis ajal, mil anti hoonete tagastamata jätmise esimene korraldus. Vallavalitsuse viimase korralduse andmisel tulnuks hinnata vaid seda, kas Marimõisa talu hooned on endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Oma seisukohta põhjendavad kassaatorid õiguspärase ootusega.

§ 12lg.

3 p. 3 kuni 2. märtsini 1997 kehtinud redaktsioon sätestas, et omandireformi objektiks olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, kui see "vara on füüsilise isiku heauskses omanduses; heauskseks omandajaks ei saa olla isik, kes on õigusvastaselt võõrandatud vara saanud riigiorgani otsusega tasuta omandiks või kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest".

§ 12lg.

3 p. 3 2. märtsist 1997 kehtiv redaktsioon sätestab, et omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, kui see "vara on füüsilise isiku heauskses omandis; eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest".

§ 12lg.

3 p. 3 uue ja vana redaktsiooni võrdlemisel ilmneb, et seaduse uus redaktsioon tõepoolest kitsendab omandireformi õigustatud subjekti võimalusi saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara, mis on sellise füüsilise isiku omandis, kes sai selle vara riigiorgani otsusega tasuta. Vanas redaktsioonis oli ühemõtteliselt sätestatud, et füüsiline isik, kes sai õigusvastaselt võõrandatud vara riigiorgani otsusega tasuta, pole heauskne omanik ja tema omandis olev vara tagastatakse, välja arvatud kui see vara pole

§ 12järgi säilinud endisel individualiseeritaval kujul.

Seaduse uus redaktsioon ei loe aga sellist isikut enam pahauskseks ja tema omandis olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu üldjuhul tagastamisele. Esmapilgul võib näida, et kassaatoritel on õigus. Siiski ei nõustu Riigikohtu halduskolleegium kassaatorite seisukohaga. Asjas õige ja õiglase lahendini jõudmiseks tuleb analüüsida seadust, omandireformi eesmärke ja erinevate otsusevariantide tagajärgi ning kaaluda erinevaid huve. Käesoleval juhtumil vastanduvad omandireformi õigustatud subjekti huvi saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara ja õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uue omaniku omandiõigus sellele varale.

§ 2lg.

1 järgi on omandireformi üheks eesmärgiks omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Paragrahvidest 2 ja 3 tuleneb, et omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohut heastatakse kahel viisil - õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega või selle vara kompenseerimisega. Veel sätestab

§ 2lg.

2: "Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut." Riigiorgani otsusega tasuta saadud õigusvastaselt võõrandatud vara äravõtmine uuelt omanikult ja tagastamine õigustatud subjektile looks üldjuhul uue ülekohtu. Siin tuleb arvesse võtta ka eluruumi üürniku ja õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uue omaniku täiesti erinevat õiguslikku seisundit pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Seadus tagas ja tagab üürnikule jätkuva õiguse elada õigusvastaselt võõrandatud ja hiljem tagastatud hoones üürilepingu alusel. Õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uue omaniku jaoks ei sätestanud seadus aga mingeid tagatisi. Teise isiku omandis oleva asja tagastamiseks õigustatud subjektile tuleks lõpetada teise isiku omandiõigus asjale. See kujutaks endast sundvõõrandamist Põhiseaduse § 32 mõttes, mis on võimalik vaid õiglase ja kohese hüvituse eest.

§ 12lg.

3 p. 3 uue redaktsiooniga tagati õigusvastaselt võõrandatud vara riigilt tasuta saanud uuele omanikule Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõiguse kaitse ja lõpetati meelevaldne mõistekasutus. Mõistetele "heauskne" ja "pahauskne" anti tagasi üldarusaadav ja õiglane tähendus. Seaduse uue redaktsiooni kohaselt ei peeta füüsilist isikut pahauskseks omanikuks ainuüksi selle pärast, et ta sai õigusvastaselt võõrandatud vara riigiorganilt tasuta. Kohaldamisele kuuluva redaktsiooni valikul tuleb arvestada sedagi, et õigusvastaselt võõrandatud hooned on sageli säilinud vaid uue omaniku jõupingutuste tulemusel. Jäänuksid õigusvastaselt võõrandatud hooned riigiorgani otsusega tasuta andmata füüsilise isiku omandisse, oleks ülimalt tõenäoline, et need hooned oleksid aastakümnetega hävinud. Omandireformi aluste seadusele on olnud iseloomulik selle sagedane muutmine. Muudatustega on püütud parandada seadusesse sattunud olulisi vigu ja arvestada teiste isikute põhjendatud huvidega. Kaalunud kõiki neid asjaolusid, leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Omandireformi aluste seaduse uue redaktsiooniga kõrvaldati vanas redaktsioonis sätestatud ebaõiglane regulatsioon. Seadus viidi kooskõlla Põhiseaduse §-ga 32. Uue omaniku õigused on nüüd kaitstud. Samas saab omandireformi õigustatud subjekt tagastamata jäänud vara eest kompensatsiooni, mida riik on suuteline talle õigusvastaselt võõrandatud vara eest andma. Kassaatorite ootus, et

§ 12lg.

3 p. 3 esialgne ebaõiglane redaktsioon jääb kehtima, polnud mõistlik. Kassaatorite ootus, et nende taotlus vara tagastamiseks vaadatakse läbi varem kehtinud seaduse redaktsiooni järgi, ei kaalu üles praeguse omaniku põhiõigust omandi kaitsele ja õiguspärast ootust, et kord õiguspäraselt omandatu jääb talle alles.

1. Kassaatorid on seisukohal, et kohus pole arvestanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. märtsi
3. a. otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr. 3-4-1-2-
4. Käesolev haldusasi ja põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluses läbivaadatud asi pole analoogilised. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses oli tegemist juhtumiga, kus hilisema seadusega kitsendati omandireformi õigustatud subjektide ringi, mistõttu endise omaniku lapse abikaasa kaotas õiguse nii vara tagastamisele kui ka selle kompenseerimisele. Käesoleva haldusasja puhul pole tegemist sellise seadusemuudatusega. Käesoleval juhul on õigustatud subjektil õigus saada õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni.
5. Kassaatorid väidavad, et Õru Vallavalitsus, jättes hooned tagastamata

§ 12lg.

3 p 3 alusel, pole täitnud Tartu Ringkonnakohtu

1. septembri
2. a. otsuse juhiseid ja et selle otsusega lahendati Marimõisa talu hoonete säilivus. Kassaatorite see seisukoht on ebaõige. Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a. otsus tehti Võru Maakohtu halduskohtuniku
5. juuni
6. a. otsuse peale esitatud apellatsioonkaebustest lähtudes. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata, kuid muutis halduskohtuniku otsuse motiive. Ringkonnakohus märkis oma otsuse motivatsioonis, et ei saa välistada seda, et haldusorgan võib tühistatud akti uuel läbivaatamisel viidata teistele alustele ja motiividele. Samuti märkis ringkonnakohus, et vallavalitsus sai otsuse tegemisel viidata

§ 12lg.

3 p. 3 uuele redaktsioonile. Ringkonnakohtu seda otsust protsessiosalised ei kasseerinud. Õru Vallavalitsus täitis ringkonnakohtu otsuse. Ringkonnakohus ja Võru Maakohtu halduskohtunik ei lahendanud nende otsustega Marimõisa talu hoonete säilivuse küsimust. Selle kohta, kas need hooned on või pole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, pole jõustunud kohtuotsust.

1. Kassaatorid väidavad, et Õru Vallavalitsus on Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a. otsuse nõude vastaselt jätnud oma korralduses märkimata hooned, mis jäetakse tagastamata, ning selle, kes ja millises ulatuses on hoonete omanik ja mis alusel ta on heauskne. Tartu Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a. otsuses märgiti, et vallavalitsuse
6. augusti
7. a. korraldusest ei nähtu, millised konkreetsed hooned jäetakse tagastamata.
8. jaanuari
9. a. korralduse motivatsioonis on märgitud, et L. Lugu omandis on Marimõisa talu elamu, laut, kanala, karjaköök, kelder, kuur, ait ja saun. Vallavalitsuse korralduse resolutsioonis pole küll loetletud tagastamisele mittekuuluvaid hooneid, kuid korraldusest nähtub, et kassaatoritele pole tagastatud ühtegi Marimõisa talu hoonet. Sellega on korraldus kontrollitav. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et L. Lugu on talu kõigi hoonete omanik. Korralduses on L. Lugu loetud Marimõisa talu hoonete heauskseks omanikuks põhjendusega, et ta pole osa võtnud O. Põdra, M. Raagi ja E. Möldri kohtuvälisest represseerimisest ega nende vara õigusvastasest võõrandamisest.
10. Asjakohatud on kassaatorite väited seoses Õru küla TSN TK
11. veebruari
12. a. otsusega. O. Põdra, M. Raagi ja E. Möldri kaebus selle otsuse seadusevastaseks tunnistamiseks jäeti Valga Maakohtu halduskohtuniku
13. juuni
14. a. otsusega rahuldamata. Halduskohtuniku see otsus jõustus Tartu Ringkonnakohtu
15. septembri
16. a. otsusega. Viimast otsust pole kasseeritud.
17. Asjakohatud on kassaatorite väited, mis puudutavad ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni
18. mai
19. a. otsust. Seda otsust pole kassaatorid käesolevas asjas vaidlustanud. Käesolevas asjas on vaidlustatud Õru Vallavalitsuse
20. jaanuari
21. a korraldus, millega Marimõisa talu hooned jäeti tagastamata.
22. Käesoleva asja lahendus ei sõltu sellest, milline organ ja millisel kuupäeval võõrandas õigusvastaselt Marimõisa talu hooned. Tuvastatud on, et need hooned on õigusvastaselt võõrandatud

§ 3mõttes.

Vaidlust selle fakti üle pole. Seepärast on asjakohatud kassaatorite väited seoses Marimõisa talu hooneid õigusvastaselt võõrandanud organi ja hoonete õigusvastase võõrandamise ajaga.

1. Kohtud on nende kasutuses olevatest tõenditest järeldanud, et Marimõisa talu hooned on L. Lugu omandis. HKMS § 64 lg. 2 järgi põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel ja Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.
2. Asjakohatud on kassaatorite väited seoses tsiviilkoodeksi §-ga
3. Tsiviilkoodeksi § 156 lg. 3 sätestab, et kui vara on tasuta omandatud isikult, kellel ei olnud õigust seda võõrandada, siis on omanikul kõigil juhtudel õigus vara välja nõuda. Kuna õigusvastaselt võõrandatud Marimõisa talu hooned olid L. Lugule tasuta üleandmise ajal riigi omandis, siis võib kõne alla tulla nende hoonete L. Lugu omandist välja nõudmine vaid riigi poolt. Riigil on aga õigus aktsepteerida oma esindajaks olnud haldusorgani volitusi ka siis, kui viimane ületas vara tasuta omandisse andmisel pädevust. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et riik pole omanikuna vaidlustanud Marimõisa talu hoonete omandiõiguse registreerimist L. Lugu nimele Õru küla TSN TK
4. veebruari
5. a. otsusega. Seadusandja on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks kehtestanud haldusmenetluse. Seepärast pole õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saamiseks kohaldatav tsiviilkoodeksi §
6. Tsiviilkoodeksi kohaldamisel alternatiivina Omandireformi aluste seadusele võib tekkida olukord, kus vara, mis omandireformi käigus jäeti tagastamata põhjendusega, et see pole säilinud endisel individualiseeritaval kujul, nõutakse ikkagi välja hagimenetluse korras. Selline asjade käik pole kooskõlas seadusandja eesmärkide ja kolmandate isikute õigustega. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg. 1 p. 1 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Oskar Põdra, Maie Raagi ja Ene Möldri kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
7. septembri
8. a. otsus haldusasjas nr. II-3-93/2000 muutmata. Kanda kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
9. juunil 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann