Obsah (6)

§ 204§ 1762§ 47§ 41§ 40§ 20

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. juunil 2001. a 3-1-1-77-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Lea Laarmaa ja Jüri Rätsep vaatas 5. juunil 2001. a toi

§ 204lg 3 ja § 1762 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. R., tema kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi ja riigiprokurör Marge Püss. Kohtu määramisel istungile ilmunud vandeadvokaat Aino-Eevi Lukase vabastas kohus kaitseülesande täitmisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Lääne-Viru Maakohtu 16. mai 2000. a otsusega tunnistati A. R. süüdi

§ 204

lg 3 ja § 1762 järgi ja talle mõisteti kummagi kuriteo eest karistuseks rahatrahv seitsmekümne päevamäära ulatuses.

§ 204lg 3 järgi tunnistati A.

R. süüdi selles, et tema olles

1. juunil
2. a karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes HÕS § 96 lg 2 alusel ning olles seega isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes, juhtis
3. märtsil
4. a taas mootorsõidukit alkoholijoobes.

§ 1762järgi tunnistati kohtualune süüdi selles, et tema, olles 29.

novembril 1999. a Lääne-Viru Maakohtu poolt karistatud

§ 204

lg 3 järgi kümnekuulise vabadusekaotusega (mille kandmisest ta oli ühe aasta ja kuue kuulise katseajaga tingimuslikult vabastatud) ning mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks aastaks, juhtis

1. märtsil
2. a taas mootorsõidukit ja seega ei täitnud täitmisele pööratud kohtuotsust.
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Lääne-Viru vanemprokurör S. Merilo, kes taotles kohtuotsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja kohtualusele reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmist ning temalt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmeks aastaks.
4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. augusti
6. a otsusega tühistati maakohtu otsus täielikult ning A. R. mõisteti talle esitatud süüdistustes õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ringkonnakohus tuvastas, et Lääne-Viru Maakohtu
7. novembri
8. a otsusega oli A. R. süüdi tunnistatud selles, et tema, olles
9. juunil
10. a HÕS § 96 lg 2 alusel karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest, juhtis taas
11. oktoobril
12. a mootorsõidukit alkohoolses joobes. Kuna ringkonnakohtu arvates sisaldus A. R. halduskorras karistamine
13. juunil
14. a Lääne-Viru Maakohtu
15. novembri
16. a otsuses, ei lugenud ringkonnakohus õigeks sama halduskaristust teistkordselt arvestada A. R. süüditunnistamisel

§ 204lg 3 järgi Lääne-Viru Maakohtu 16.

mai 2000. a otsuse tegemisel. Põhjendades A. R. õigeksmõistmist

§ 1762järgi märkis ringkonnakohus, et A.

R. käitumises puudub

§-s 1762 ettenähtud kuriteokoosseis. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna A. R. oli Lääne-Viru Maakohtu 29. novembri 1999. a otsuse kohaselt

§ 47

alusel karistuse kandmisest tingimuslikult vabastatud ja talle oli

§ 471 alusel pandud lisakohustusi, oleks A.

R. poolt toime pandud õigusrikkumistele ja sealhulgas kohtuotsusega pandud kohustuste täitmata jätmisele saanud reageerida A. R. suunamisega vabadusekaotusliku karistuse kandmisele.

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti prokurör E. Kungla, paludes otsus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsusega kassatsioonprotest rahuldati ja ringkonnakohtu otsus tühistati. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustus kassatsioonprotesti väitega, et A. R. õigeksmõistmine

§ 204

lg 3 järgi ei olnud kooskõlas kohtupraktikas väljakujunenud seisukohaga ning märkis, et

§ 204

lg 3 järgi vastutab muuhulgas ka spetsiifilise erisubjekti tunnustele vastav isik - seega isik, kellel on kehtiv halduskaristus mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Riigikohtu kriminaalkolleegium pidas vajalikuks rõhutada, et erisubjekti staatus on piiritletud ainuüksi sellel isikul halduskaristuse kehtimisega ja isiku kriminaalkorras karistamine halduskaristuse kehtivuse ajal seda erisubjekti staatust ei lõpeta. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud A. R. õigeksmõistmisega

§ 1762

järgi ning leidis, et kohtuotsusega keelatud mootorsõiduki juhtimine on käsitatav täitmisele pööratud kohtuotsuse mittetäitmisena. Kriminaalkolleegium märkis, et mootorsõiduki juhtimise keeld on karistus, mida täidab süüdimõistetu ise. Kolleegium lisas, et A. R. suhtes poleks

§ 47

lg-s 5 sätestatust saanud juhinduda juba seetõttu, et ta ei pannud toime mitte haldusõigusrikkumist, vaid kuritegu. Kui isik paneb katseajal toime uue kuriteo, siis aktualiseerub kõigepealt selle uue kuriteo asjaolude selgitamine. Kui kohus leiab, et isikut tuleb katseajal toimepandud uue kuriteo eest karistada, alles siis võib tõusetuda küsimus

§ 47

lgtes 6 ja 7 sätestatu kohaldamisest - seega sellest, kas liita uue kuriteo eest mõistetud karistusele

§ 41

alusel ka selle varasema kuriteo eest mõistetud karistus, mille kandmisest ta oli tingimuslikult vabastatud. Just selliselt Lääne-Viru Maakohus

1. mai
2. a otsuse tegemisel toimiski, kui ta luges kõigepealt tuvastatuks, et A. R. on katseajal pannud toime

§ 204lg 3 ja § 1762 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. R. karistuse mõistmise osas.

§ 204

lg 3 järgi mõisteti kohtualusele karistuseks üksteist kuud vabadusekaotust ühes mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks.

§ 1762järgi mõisteti A.

R. karistuseks neli kuud vabadusekaotust.

§ 40

lg 1 alusel mõisteti kohtualusele kuritegude kogumi eest karistuseks üksteist kuud vabadusekaotust ühes mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks.

§ 41lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele osaliselt Lääne-Viru Maakohtu 29.

novembri 1999. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so kümme kuud vabadusekaotust ning lõplikuks karistuseks mõisteti kohtualusele üks aasta vabadusekaotust ühes mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks. Apellatsioonprotest rahuldati. Kohus leidis, et kuna kohtualune pani uued kuriteod toime katseajal, oli ebaloogiline teda karistada rahatrahviga, kusjuures täitmata jäid

§ 20lg 2 nõuded.

Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud A. R. vajalikke järeldusi talle varem auto alkoholijoobes juhtimise eest mõistetud halduskaristusest ega ka kriminaalkaristusest. Kohus rahuldas ka taotluse mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise osas, viidates seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-111-

1. MENETLUS RIIGIKOHTUS
2. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas A. R. kassatsioonkaebuse, milles taotletakse otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 7.1 Kassaator leiab, et talle mõistetud karistust on võimalik kohaldada tingimisi. Tema kohta antud iseloomustused on positiivsed, samuti ei vasta mõistetud karistus tervikuna kuriteo raskusele. Kohus pole motiveerinud, miks ei ole rahatrahvi kohaldamine tema suhtes loogiline.

§ 47

lg 7 ei sätesta katseajal toimepandud tahtliku kuriteo eest ette vältimatult vabadusekaotusliku karistuse kohaldamist. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et kasseeritav kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. 8.1 Ringkonnakohus on A. R. vabadusekaotusliku karistuse mõistmisel lähtunud

§-s 36 nimetatud karistuse mõistmise üldsätetest ning õigesti leidnud, et A. R. suhtes rahatrahvi kohaldamine ei ole kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A. R.juhtis alkohoolses joobes mootorsõidukit kokku kolmel korral, kusjuures viimase kuriteo toimepanemise ajal oli ta vabastatud vabaduskaotusliku karistuse kandmisest tingimisi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-91-97 (RT III 1997, 30, 308) A. A süüdistuses leidnud, et varem kohtu poolt karistatud isikuna välistas kohtualune katseajal uusi kuritegusid toime pannes võimaluse kergemate karistusliikide valikuks. Sellega kooskõlas on ringkonnakohus leidnud, et A. R. tuleb mõista vabadusekaotuslik karistus. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassatsioonkaebusega selles, et

§ 47

lg 7 alusel mõistetud karistus jätab kohtule siiski võimaluse mõistetud karistuse tingimuslikuks kohaldamata jätmiseks. Käesolevas kriminaalasjas pole ringkonnakohus seda pidanud aga võimalikuks. Ringkonnakohus on leidnud, et eelnevalt mõistetud kriminaalkaristus ei mõjutanud kohtualust kooskõlas

§ 20lg-s 2 sätestatud karistuse eesmärgiga hoiduma uute kuritegude toimepanemisest.

Karistuse eripreventiivset eesmärki on oma senises praktikas tunnustanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium (RKL 3-1-1-90-96, RT III 1996, 24, 317). Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Jätta Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2001. a kohtuotsus A. R. süüdistuses

§ 204lg 3 ja § 1762 järgi muutmata.

1. A. R. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
2. Välja mõista A. R. riigieelarve tuludesse 991 krooni 20 senti kohtukulu vandeadvokaat Aino-Eevi Lukase kohtuistungiks valmistumise eest. Kohtuotsus jõustub
3. juunil
4. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Lea Laarmaa, Jüri Rätsep