Obsah (6)

§ 2§ 7§ 12§ 11§ 8§ 23

3-2-1-21-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. juunil 2001. a Alla Popkova hagi AS Lukoil Eesti vastu töövaidluses. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Luik, liikmed L. Laar

§ 2

). Mõlemad noomitusega käskkirjad sisaldasid hagejalt seletuskirja võtmise kohustust. Kostja käskkirjadest ilmneb, et karistus määrati enne töötaja süüteo kindlaks tegemist.

§ 7lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust.

Seaduse mõtte kohaselt peaks see toimuma enne distsiplinaarkaristuse määramist, mitte vastupidi. Hageja karistamine distsiplinaarkorras ei olnud seaduslik ja käskkirjad tuleb tühistada. Kuna töölepingu lõpetamise aluseks olnud distsiplinaarkaristused on tühistatud, siis on ära langenud töölepingu lõpetamise alus TLS § 86 p 6 järgi. Hageja mitteasumist

1. korruse tööruumi ei saa lugeda selliseks süüteoks, mis häiris tööandja tööd ning andis aluse töölepingu lõpetamiseks. Kostja ei eitanud asjaolu, et ökonomisti koht oli koondatud ning hagejale ei olnud tööd anda. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. TLS § 50 p 3 kohaselt on töötaja kohustatud õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi. Hageja ei täitnud tööandja seaduslikku korraldust asuda tööle
2. korruse ruumis. Ebaõige on kohtu järeldus, et hageja ei teadnud tööandja korraldusest enne esimese noomituse määramist
3. jaanuaril
4. a. Teise ruumi ümberpaigutamise käskkiri tehti hagejale teatavaks käskkirja väljaandmise päeval
5. jaanuaril
6. a. Käskkiri sisaldas korraldust hagejale uue tööruumi määramiseks ja see tehti teatavaks tunnistajate juuresolekul. Hageja karistamisel distsiplinaarkorras lähtuti asjaolust, et ta jätkuvalt ja pahatahtlikult keeldus täitmast tööandja seaduslikku korraldust.

§ 12

lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Teine noomitus tehti

1. veebruari
2. a käskkirjaga ja sellele andis hageja allkirja
3. veebruaril
4. a. Käskkirjas kohustati hagejat esitama seletuskiri, mida ta aga ei teinud. Hagejale karistuse määramise aluseks olid teised tõendid, mille kirjeldamist

§ 11kohaselt distsiplinaarvastutuse kohaldamise dokumendis ei nõuta.

Seega oli ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et hagejat karistati enne tema süüteo kindlaks tegemist. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et töölepingu lõpetamiseks hagejaga TLS § 86 p 6 alusel andis nõusoleku tööinspektor. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Kohtul on õigus hinnata tööandja korralduse aluseks olevaid asjaolusid ja sellele järgnenud sündmusi ning analüüsida korralduse seaduslikkust ja põhjendatust. Tööandja ei tõendanud oma väidet, et 3. korruse tööruumi oli vaja äriühingu nõukogu esimehe tööruumiks. Hageja viibis 3. korruse tööruumis, sest seda ei kasutanud keegi teine. Karistuse kohaldamisel peab tööandja järgima seaduse nõudeid ning motiveerima oma tegevust.

§ 11

nõuab, et karistuse kohaldamise dokumendis tuleb märkida süüteo kirjeldus ja karistuse mõistmisel arvesse võetud asjaolud. Tegelikkuses keeldus kostja hagejale tööd andmast ja selle asjaolu võttis kostja kohtuistungil omaks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Muuta tuleb aga otsuse põhjendust

1. veebruari
2. a käskkirja nr 43-k tühistamiseks seoses materiaalõigusnormi väära tõlgendamisega. Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub töö eest maksma ning kindlustama töötingimused. Seega on töötaja tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras ja kuigi töölepingule on iseloomulik lepingupoolte teatav ebavõrdsus, ei tähenda see seda, et pooled võiksid jätta järgimata vastastikuse kohustuse olla teineteise suhtes viisakad. Viisakas käitumine eeldab, et tööandja kindlustab töötaja kokkulepitud tööga ning annab selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi, töötaja aga teeb kokkulepitud tööd, täidab tööandja seaduslikke korraldusi ja hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustuste täitmist. Eeltoodud põhimõtted on väljendatud TLS §-des 1, 48, 49 ja 50, milledes sätestatakse töölepingu sisust tulenevad tööandja ja töötaja kohustused. Töötaja karistamine selle eest, kui ta süüliselt jätab oma kohustused täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, toimub töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud põhimõtetel ja korras.

§ 8

lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega.

§ 23

lg 2 kohaselt on kohtul õigus tühistada määratud distsiplinaarkaristused, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mittevastava karistusega. Pooled ei vaidlustanud kassatsioonimenetluses apellatsioonikohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue

1. jaanuari
2. a käskkirja nr 13-k tühistamiseks, millega määrati hagejale teine tööruum
3. korrusel. Vaidluse töötaja ja tööandja vahel põhjustas asjaolu, et tööandja ei teinud töötajale õigeaegselt teatavaks korraldust tööruumi vahetamiseks ning töötaja leidis korraldusest teada saades, et ta ei häiri tööandja tööd ega takista teistel töötajatel kohustuste täitmist, kui jääb edasi oma senisesse
4. korruse kabinetti, kuna keegi teine seda ei kasutanud. Apellatsioonikohus tuvastas, et
5. jaanuari
6. a käskkirjast nr 13-k, millega töötajale määrati teine tööruum
7. korrusel, sai töötaja teada siis, kui
8. jaanuari
9. a käskkirjaga nr 15-k karistati teda distsiplinaarkorras noomitusega tööandja korralduse täitmata jätmise eest. Hinnates
10. jaanuari
11. a käskkirja nr 13-k, millega määrati hagejale teine tööruum
12. korrusel, ei rikkunud apellatsioonikohus TsMS § 95 lg 1 nõuet hinnata tõendit igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Apellatsioonikohus märkis otsuses õigesti, et käskkirjal puudub töötaja allkiri sellest teadasaamise kohta ja kahe isiku allkirjast käskkirjal ei ilmne, kellele ja millal käskkiri teatavaks tehti. Kuna ei olnud tõendatud, et töötaja oli teadlik tööruumide vahetamisest, tühistas apellatsioonikohus põhjendatult
13. jaanuari
14. a käskkirja nr 15-k, millega töötajat noomitusega karistati
15. korruse tööruumis mitteviibimise eest. Apellatsioonikohus tuvastas, et enne
16. veebruari
17. a käskkirjaga nr 43-k noomituse avaldamist ei võetud töötajalt seletuskirja
18. korruse tööruumis mitteviibimise kohta ja kuna karistus määrati enne töötaja süüteo kindlakstegemist, siis tegi apellatsioonikohus sellest järelduse, et töötaja karistamine ei olnud seaduslik. Apellatsioonikohus leidis, et

§ 7

lg 1 mõtte kohaselt peab töötajalt seletuse võtmine toimuma enne distsiplinaarkaristuse määramist. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohus tõlgendas vääralt

§ 7

lg 1, mille kohaselt tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seletuse nõudmine on tööandja õigus, see ei pea toimuma tingimata enne distsiplinaarkaristuse määramist, sest sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Seega ei olnud põhjendatud 1. veebruari 1999. a käskkirja nr 43-k tühistamine töötajalt seletuskirja võtmata jätmise pärast. Küll aga on selle käskkirja tühistamiseks teine alus.

§ 23

lg 2 kohaselt tühistab kohus määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mittevastava karistusega. Vastuväites hagile põhjendas kostja hageja ümberpaigutamist teise tööruumi sellega, et hageja kasutuses olnud

1. korruse kabinetti oli vaja äriühingu nõukogu esimehe tööruumiks. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja oma vastuväidete tõendamiseks, et korraldus hageja paigutamiseks
2. korruse tööruumi oli vajalik või et hageja takistas korralduse mittetäitmisega teistel töötajatel kohustuste täitmist või häiris tööd, ühtegi tõendit kohtule ei esitanud. Apellatsioonikohus andis sellele ajaolule ka hinnangu, märkides, et hageja mitteasumine
3. korruse tööruumi, ei olnud selline süütegu, mis oleks häirinud asutuse tööd. Seega on
4. veebruari
5. a käskkirja nr 43-k tühistamise aluseks karistuse ilmne mittevastavus süüteo toimepanemise asjaoludele. Apellatsioonikohus tuli tuvastatud asjaolusid ja esitatud tõendeid hinnates põhjendatult järeldusele, et töötaja mitteviibimine
6. korruse tööruumis, ei olnud selline süütegu, mis oleks häirinud tööandja tööd ja andnud aluse TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamiseks töökohustuste rikkumise tõttu. Kohus märkis otsuses, et kostja omaksvõtuga on tõendatud, et tegelikult ei olnud kostjal hagejale tööd anda. Apellatsioonikohus tunnistas põhjendatult hagejaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks kui hageja süüteo asjaoludele ilmselt mittevastava ning ebaotstarbeka karistuse. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
7. septembri
8. a otsus jõusse otsuse põhjendavas osas tehtud muudatustega. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. J. Luik, L. Laarmaa, T. Vernik