← Eesti

3-1-1-76-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. juunil 2001. a 3-1-1-76-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Jüri Rätsep ja Lea Laarmaa vaatas 5. juunil 2001. a toi

§ 139

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. Ida-Viru Maakohtu 20. detsembri 2000. a otsusega tunnistati D. B. süüdi KrK §

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. Kr

K § 45 alusel loeti tema karistustähtaja hulka vahi all viibitud aeg

  1. novembrist kuni
  2. detsembrini
  3. a, so 3 päeva. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 11 kuud ja 27 päeva vabadusekaotust ja selle kandmise aja alguseks loeti kohtuotsuse tegemise päev -
  4. detsember
  5. a. Sama otsusega tunnistati N. D. süüdi KrK §

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks.

Mõlema kohtualuse suhtes kohaldati tõkendit vahi all pidamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

  1. Ida-Viru Maakohtu
  2. detsembri
  3. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualune N. D., kes palus süüdistusest välja jätta KrK § 139 lg 2 punkt 3 ning kergendada karistust. Kohtuotsust D. B. osas apellatsioonikorras ei vaidlustatud.
  4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. märtsi
  6. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu
  7. detsembri
  8. a otsus D. B. ja N. D. karistuste mõistmise osas ning N. D. karistuse kandmise aja alguse puudumise tõttu. D. B. mõisteti KrK §

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. Kr

K § 45 alusel loeti tema karistustähtaja hulka vahi all viibitud aeg

  1. novembrist kuni
  2. detsembrini
  3. a, so 3 päeva ning
  4. detsembrist
  5. a kuni
  6. veebruarini
  7. a, so 2 kuud ja 9 päeva - kokku 2 kuud ja 12 päeva. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jäi D. B. karistust kanda 3 kuud ja 18 päeva ja selle kandmise alguseks loeti
  8. märts
  9. a. N. D. mõisteti KrK §

§ 139lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi karistuseks 6 kuud vabadusekaotust.

Karistuse kandmise aja alguseks loeti

  1. detsember
  2. a. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. N. D. apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus nõustus nii N. D. kui ka D. B. kuriteole antud õigusliku hinnanguga. Samas leidis kohus, et kohtualustele mõistetud karistus, üks aasta vabadusekaotust, ei vasta toimepandud kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikutele ning sellest tulenevalt vähendas karistust poole võrra. Menetlus Riigikohtus
  3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  4. märtsi
  5. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs. Kassaator palub otsuse tühistada D. B. uue karistuse mõistmise osas. Arvestades tema apellatsioonkaebuse puudumist, tuleks lugeda D. B. karistuseks Ida-Viru Maakohtu
  6. detsembri
  7. a otsusega mõistetud karistus üks aasta vabadusekaotust. Kohtuotsus tuleb tühistada ka D. B. suhtes KrK § 45 sätete kohaldamises ning saata kriminaalasi selles osas samale kohtule uueks arutamiseks. 4.1 Ringkonnakohtul ei olnud õigust kriminaalasja D. B. osas läbi vaadata ja tema karistust kergendada. Vastavalt AKKS §-le 20 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud kaebuse või protesti piires selles seadustikus sätestatud eranditega. Kuna D. B. osas ei ole apellatsioonkaebust või -protesti esitatud, saanuks ringkonnakohus tema osas asja läbi vaadata üksnes eelnimetatud erandite tuvastamise korral. Ringkonnakohtu otsuse põhjal võib üksnes oletada, et otsus tehti AKKS § 32 lg 2 alusel, mis sätestab, et kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tuvastamisel peab kohus sama paragrahvi
  8. lõike sätteid kohaldama ka teiste samas kuriteos süüdimõistetud isikute suhtes, olenemata nende osas kaebuse või protesti esitamisest. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tunnused on sätestatud AKKS § 39 lg 2 - kohaldamisele kuulunud seaduse mittekohaldamine, seaduse ebaõige tõlgendamine ja kohaldamisele mittekuulunud seaduse kohaldamine. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine N. D. või D. B. suhtes. Nõude, mille kohaselt peab mõistetud karistus vastama toimepandud kuriteo raskusele ja süüdlase isikule, rikkumist ei saa käsitada kriminaalseaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 2 mõttes. AKKS § 39 lg 1 kohaselt on kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine ka kasseerimise aluseks, kuid väljakujunenud kohtupraktika järgi ei vaadata kassatsiooni korras läbi kõiki karistuse raskust puudutavaid kaebusi, vaid üksnes neid, milles vaidlustatakse KrK §-de 39 ja 47 kohaldamist. 4.2 Ringkonnakohus on eksinud D. B. kantud karistusaja kindlakstegemisel. Ida-Viru Politseiprefektuuri
  9. märtsi
  10. a teatisest nähtub, et D. B. võeti
  11. augustil
  12. a vahi alla kriminaalasjas nr 00244002885 (tl 322-323). Ta põgenes
  13. jaanuaril
  14. a Jõhvi Politseijaoskonnast.
  15. veebruaril
  16. a peeti ta uuesti kinni. Seetõttu tuleb D. B. kantud karistusest välja arvata ajavahemik
  17. jaanuarist kuni
  18. veebruarini
  19. a.
  20. Riigikohtu istungil toetas riigiprokurör esitatud kassatsioonprotesti ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja arvates kuulub protest rahuldamisele üksnes D. B. poolt kantud karistusaja kindlaksmääramise osas.
  21. Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab esitatud kassatsioonprotesti osaliselt ja tühistab Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse D. B. kandmisele kuuluva karistusaja osas. 6.1 Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et ringkonnakohus on ületanud volitusi vähendades D. B. mõistetud karistust. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud kaebuse piires AKKS-s sätestatud eranditega. Üheks erandiks on AKKS § 32 lg-s 2 sätestatu - ringkonnakohus võib kaebuse piiridest väljuda siis, kui ta tuvastab kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise. Neil juhtudel teeb ringkonnakohus otsuse ka teiste samas kuriteos süüdimõistetud isikute suhtes, olenemata sellest, kas nende suhtes on kaebus esitatud või mitte. Kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alusteks on 1) kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus; 2) kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele; 3) kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine; 4) kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine; 5) kohtu poolt mõistetud karistuse mittevastavus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele (AKKS § 31). 6.2 Kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõue on sätestatud KrMK §-s
  22. Kriminaalmenetluse koodeksi § 50 näeb ette kohtulike tõendite hindamise kohustuse, mis sisaldab nõude, et kohtu järeldused peavad vastama tuvastatud faktilistele asjaoludele. Tõendite hindamine on järelduste tegemine sellest, kas tõendi sisuks olevast faktist saab teha arutatava kuriteo kohta tõele vastavaid järeldusi. Tegemist on kriminaalmenetluse seaduse sätetega, millede eiramine on kohtuotsuse tühistamise aluseks. Samaaegselt on need alused ka kriminaalmenetluse seaduse olulised rikkumised. Karistuse mõistmine toimub kriminaalseaduse alusel. Kriminaalkoodeksi §-s 36 sisalduvad karistuse mõistmise üldsätted. Kohus peab karistuse mõistmisel arvestama toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kui mõistetud karistus ei vasta oma kerguse või raskuse tõttu kuriteo raskusele või laadile, süüdimõistetu isikule, kergendavatele või raskendavatele asjaoludele, on tegemist KrK § 36 ebaõige kohaldamisega. Sel juhul on tegemist kohaldamisele kuuluva kriminaalseaduse mittekohaldamisega ja apellatsioonikohus on otsuse tegemisel õigustatud juhinduma AKKS § 32 lg-st
  23. 6.3 Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, arutades D. B. ja N. D. süüdistusasja KrK §

§ 139

lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi, tuvastas kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise karistuse mõistmisel. Mõistetud karistus ei vasta oma raskuse tõttu kuriteo raskusele. Kuriteo raskus on esimene ja seejuures iseseisev tegur, millest sõltub karistuse mõistmine. Ringkonnakohus on karistuse kergendamisel lähtunud kahest aspektist. Esiteks, et salajane vargus jäi katse staadiumisse ja teiseks vastutust raskendavate asjaolude puudumisega. Rahuldades osaliselt N. D. apellatsioonkaebuse ja põhistatult vähendanud temale esimese astme kohtu poolt mõistetud karistust, oli ringkonnakohus õigustatud andma hinnangu ka samas kuriteos süüdimõistetud D. B. karistusele. Lähtudes kuriteo vähesest raskusest ja vastutust raskendavate asjaolude puudumisest, vähendati ka D. B. mõistetud karistust. Viru Ringkonnakohtu põhistus karistuse vähendamise osas küll väga üldsõnaline, kuid Riigikohus ei loe seda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 37 lg 2 p 7 mõttes - kohtuotsuses motiivide puudumiseks.

  1. Riigikohus nõustub kassatsioonprotestis väidetuga, et ringkonnakohus on ekslikult lugenud D. B. karistusaja hulka ajavahemiku
  2. detsembrist
  3. a kuni
  4. veebruarini
  5. a. D. B. põgenes Jõhvi Politseijaoskonnast
  6. jaanuaril
  7. a ja hoidus vabadusekaotuse kandmisest kõrvale kuni tema kinnipidamiseni
  8. veebruaril
  9. a. Seega on ringkonnakohus alusetult kohaldanud selle ajavahemiku suhtes KrK § 45 sätteid. Seetõttu tühistab Riigikohus osaliselt ringkonnakohtu otsuse ja tagastab kriminaalasja uueks läbivaatamiseks Viru Ringkonnakohtule.
  10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
  11. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  12. märtsi
  13. a otsus D. B. ja N. D. süüdistusasjas KrK §

§ 139lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi D.

B. eelvangistusaja karistuse tähtaja hulka arvestamise osas ja saata selles osas kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Viru Ringkonnakohtule.

  1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  2. Kassatsioonprotest rahuldada osaliselt.
  3. Välja mõista D. B. 743.40 kr kaitsjatasu riigieelarve tuludesse. Otsus jõustub
  4. juunil
  5. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Lea Laarmaa, Jüri Rätsep

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.