3-2-1-94-01

3-2-1-94-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil
2. a Aleksandr Jemeljanovi hagi AS Balti ES vastu tervisele tekitatud kahju hüvitamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi kirjalikus menetluses
3. mail
4. a A. Jemeljanovi ja AS Balti ES kassatsioonkaebuste alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-5/
7. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik A. Jemeljanov töötas alates
8. oktoobrist
9. a. AS-s Balti ES stantsijana.
10. juulil
11. a istus A. Jemeljanov tööpausi ajal elektrilise laaduri tagumisele osale. Tööline K. Gomzjakov pani laaduri tööle ja liikuma hakanud laadur surus A. Jemeljanovi vasaku jala vastu lehtmetalli virna. Õnnetuses sai A. Jemeljanov raske trauma ja tal amputeeriti osaliselt vasaku jala pöid. A. Jemeljanov kaotas erialasest töövõimest 80 %. A. Jemeljanovile määrati invaliidsuspension alates
12. novembrist
13. a 841 kr kuus ja alates
14. detsembrist
15. a kuni
16. novembrini
17. a 1025 kr kuus. Õnnetusjuhtumi raportis märgiti tööandja süüks 10 %. Hagiavalduses palus A. Jemeljanov määrata õnnetuses tööandja süü astmeks 90 % ning välja mõista hüvitise tervisele tekitatud kahju eest. Narva Linnakohtu
18. juuli
19. a otsusega hagi rahuldati. Tööandja süü astmeks määrati 90 %; kostjalt mõisteti hageja kasuks välja ühekordne hüvitis 21 875 kr 20 s, igakuiselt 1002 kr 90 s alates
20. juulist
21. a kuni arstliku kordusläbivaatuseni
22. novembril
23. a. ja toetus kollektiivlepingu järgi 12 007 kr 45 s. Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud märgitud õnnetusjuhtumi aktis ja raportis ning töökaitsenõukogu
24. juuli
25. a istungi protokollis hageja süü astet. Ebaõige oli lähtuda hageja süü astmest 90 %. Töökaitse eeskirja rikkumise eest võeti tootmistsehhi juht haldusvastutusele ning meister M. Iljin ja tööline K. Gomzjakov distsiplinaarvastutusele. Kostja süü astet on alusetult vähendatud. Hageja käitumises puudus raske ettevaatamatus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Viru Ringkonnakohtu
26. jaanuari
27. a otsusega linnakohtu otsust muudeti. Kostja süü astmeks määrati 50 %; kostjalt mõisteti hageja kasuks välja ühekordne hüvitis 11 728 kr 25 s ja toetus kollektiivlepingu järgi 5 336 kr 65 s. Kostjalt nõuti sisse riigilõiv 1470 kr riigituludesse. Muud kohtukulud jäeti poolte enda kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt oli hageja teadlik tootmises kasutatavate mehhanismidega seotud ohtudest ja teda oli korduvalt ohutustehnikast instrueeritud. Õnnetus oli seotud hageja enda raske ettevaatamatusega. Hageja teadis, et laadur ei ole inimeste veoks ja selle tagaosal istuda ei tohi, kuid istus sinna ikkagi. Hageja oli ise 50 % õnnetuses süüdi. Lähtudes meistri M. Iljini ja töölise K. Gomzjakovi osast tööõnnetuse põhjustamises, oli tööandja süüdi 50 %. Hüvitise arvutamisel lähtus ringkonnakohus TsK §-dest 462 ja 464 ning Vabariigi Valitsuse
28. juuni
29. a määrusega nr 172 kinnitatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast (edaspidi: ajutine kord). II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse. Ringkonnakohus rikkus protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus väljus hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse piiridest. Vaidluse all ei olnud töötaja süü aste tööõnnetuses. Tööandja süüd kinnitavaid tõendeid analüüsimata, tegi ringkonnakohus ebaõige järelduse, et pooled olid tööõnnetuses võrdselt süüdi. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti hageja kohtukulud hageja enda kanda. III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele Kostja pidas hageja kassatsioonkaebust põhjendamatuks. IV. Kostja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus muuta ringkonnakohtu otsust hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus kohaldas hüvitise arvutamisel ebaõigesti Vabariigi Valitsuse
30. juuni
31. a määrusega nr 172 kinnitatud kahju hüvitamise ajutist korda ja TsK § 462 sätteid. Vastavalt TsK § 462 ja korra p-le 10 vähendatakse kannatanule väljamakstavat summat sõltuvalt tema süü astmest. Ringkonnakohus arvutas hüvitise suuruse välja ebaõiges järjekorras. V. Hageja vastus kassatsioonkaebusele Hageja pidas kostja kassatsioonkaebust põhjendamatuks. VI. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et hageja kassatsioonkaebus ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonikohus on esitatud tõenditele tuginedes tuvastanud õnnetusjuhtumi asjaolud ning põhjendatult määranud poolte süü astmeks kummalgi 50 %. Apellatsioonikohtu otsus, jätta kohtukulud poolte enda kanda, on kooskõlas TsMS § 60 lg-ga 1, mille kohaselt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kostja kassatsioonkaebuse alusel tuleb apellatsioonikohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hüvitis tervisekahjustuse eest. Ringkonnakohus eksis hagejale tervisekahjustuse hüvitise arvutamisel TsK § 462 ja Vabariigi Valitsuse
32. juuni
33. a määrusega nr 172 kinnitatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra metoodika kohaldamisel. TsK § 464 lg 1 kohaselt, kui töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega on tekitatud vigastus organisatsiooni süü läbi, kes on kohustatud tema eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid, peab see organisatsioon hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. TsK § 462 lg 1 kohaselt, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral sõltuvalt ka tema süü astmest), tuleb hüvitise suurust vähendada või sellest keelduda. Ajutise korra p 10 järgi, kui töövigastus tekkis mitte ainult organisatsiooni süü läbi, vaid ka kannatanu äärmise ettevaatamatuse tagajärjel, tuleb kahju hüvitamise ulatust vähendada olenevalt kannatanu süü astmest. Ajutise korra p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule kaotatud sissetuleku (või selle osa) väljamaksmises rahas, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension. Eeltoodust tulenevalt pidi apellatsioonikohus kõigepealt arvutama hageja sissetuleku suuruse, millest ta jäi ilma seoses kutsealase töövõime 80 %-lise kaotusega, saadud summat pidi kohus vähendama 50 % sõltuvalt hageja süü astmest ning viimasena pidi kohus maha arvama invaliidsuspensioni. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
34. jaanuari
35. a otsus osas, millega AS-lt Balti ES mõisteti Aleksandr Jemeljanovi kasuks välja hüvitis 11 728 krooni 25 senti ning nõuti sisse riigilõiv 1470 krooni riigituludesse ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. AS Balti ES kassatsioonkaebus rahuldada. A. Jemeljanovi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tagastada AS-le Balti ES
36. veebruaril
37. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. A. Kull J. Luik T. Vernik