3-3-1-37-01

3-3-1-37-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. juunil 2001 Mall Õnnise kassatsioonkaebuse läbivaatamine sotsiaalmaksukohustuse aluste asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
2. juunil 2001 avalikul kohtuistungil läbi Mall Õnnise kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
3. märtsi
4. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/84/
5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa kassaatori esindaja vandeadvokaadi vanemabi Kersti Kägi ja Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti esindajad Maret Ambur ja Külli Külm. Istungisekretär oli Tiiu Varend. Mall Õnnis registreeriti Tallinna Maksuameti poolt maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registris
6. jaanuaril 1998 füüsilisest isikust ettevõtjana.
7. mai
8. a. maksuteate järgi pidi ta hiljemalt
9. juuliks
10. a. tasuma sotsiaalmaksu
11. aasta eest 4950 krooni. Maksuteadet motiveeris maksuamet viitega Sotsiaalmaksuseaduse §-le 10 lg. 2 p. 2 ja lg. 4 ning M. Õnnise esitatud ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku sotsiaalmaksu aastadeklaratsiooniga.
12. mail
13. a. koostatud sotsiaalmaksu aastadeklaratsiooni järgi tuli sotsiaalmaksu tasuda vastavalt sotsiaalmaksu minimaalsele kohustusele, s.o 4950 krooni.
14. juunil
15. a. esitas M. Õnnis Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus tühistaks maksuteate. Kaebuse esitaja väitis, et ta ei tegelenud
16. a. ettevõtlusega ja Sotsiaalmaksuseaduse alusel tekib maksukohustus juhul, kui füüsilisest isikust ettevõtja on tegelenud ettevõtlusega. Ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku sotsiaalmaksu aastadeklaratsioon on koostatud ja esitatud maksuameti nõudmisel. Varemesitatud füüsilise isiku
17. a. tuludeklaratsioonile oli lisatud teade, et
18. a. M. Õnnis ettevõtlusega ei tegelenud. Tallinna Halduskohtu
19. novembri
20. a. otsusega haldusasjas nr. 3-1148/2000 jäeti M. Õnnise kaebus rahuldamata. Halduskohtunik leidis, et Sotsiaalmaksuseaduse mõiste "ettevõtlusega tegelev füüsiline isik" tähendab füüsilisest isikust ettevõtjat. Kohtunik väljendas otsuses oma seisukohta järgmiselt: "Kuni isik ei ole maksuametile oma tegevuse lõpetamisest teatanud ja tagastanud tõendit füüsilisest isikust ettevõtjana registreerimise kohta, on ta maksuameti ja kõigi teiste isikute jaoks kui seaduses ettenähtud korras registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja. Peale maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registri, kus isik on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, ei ole teisi seaduses sätestatud mehhanisme füüsiliste isikute ettevõtlusega tegelemise kontrollimiseks. Seega niikaua, kuni isik oli vastavas registris registreeritud, oli maksuamet õigustatud eeldama tema tegevust ettevõtjana."
21. detsembril 2000 esitas M. Õnnis Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotles, et ringkonnakohus tühistaks Tallinna Halduskohtu otsuse ja teeks uue otsuse, millega tühistaks maksuteate. Apellant väitis, et sotsiaalmaksukohustuse aluseks ei ole registrikanne või ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest teatamata jätmine, vaid ettevõtlusega tegelemine. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
22. märtsi
23. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtunik on seadust õigesti kohaldanud. Ekslikuks pidas ringkonnakohus apellandi seisukohta, et sotsiaalmaksukohustus on neil füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritud isikutel, kes ettevõtlusega tegelevad.
24. aprillil 2001 esitas M. Õnnis kassatsioonkaebuse, milles taotleb, et Riigikohus tühistaks halduskohuniku ja ringkonnakohtu otsused ning saadaks asja uueks läbivaatamiseks. Kassaator väidab, et sotsiaalmaksukohustuse aluseks on ettevõtlusega tegelemine, mitte aga registrikanne või ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest teatamata jätmine. Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kohtud on Sotsiaalmaksuseadust õigesti kohaldanud. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
25. M. Õnnis esitas märtsis 2000 koos füüsilise isiku tuludeklaratsiooniga maksuametile teate, et ta ei tegelenud
26. aastal ettevõtlusega. Maksuamet esitas talle mais 2000 maksuteate, et M. Õnnis kui füüsilisest isikust ettevõtja peab
27. aasta eest tasuma sotsiaalmaksu. Vaidlus käib selle üle, kas füüsilise isiku sotsiaalmaksuga maksustamisel on määrav maksustamisperioodil ettevõtlusega tegelemine või vastava registri kanne selle kohta, et isik on füüsilisest isikust ettevõtja.
28. Kuni
29. aasta
30. jaanuarini kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg. 1 p. 4 järgi oli selle maksu objektiks ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku ettevõtlusest saadud tulu. Sama paragrahvi lõikes 4 aga sätestati, et ettevõtlusega tegelev füüsiline isik ei või üldjuhul tasuda sotsiaalmaksu vähem kui kalendriaasta kõigi kuude palga alammäärade summalt. Järelikult tuleb sellises ulatuses tasuda sotsiaalmaksu ka neil ettevõtlusega tegelevatel füüsilistel isikutel, kes ei saanudki ettevõtlusest tulu. Seepärast on sotsiaalmaksu objektiks mitte üksnes tulu, vaid ettevõtlusega tegeleva füüsilise isiku puhul ka tema ettevõtlus, kusjuures maksusumma arvutamisel lähtutakse ettevõtlusest saadud tulu suurusest. Seega eeldab füüsilise isiku SMS §-st 2 lg. 4 tulenev sotsiaalmaksukohustus ettevõtlusega tegelemist.
31. Selles haldusasjas on maksuamet ja kohtud asunud seisukohale, et sotsiaalmaksukohustuse aluseks on M. Õnnise registreerimine füüsilisest isikust ettevõtjana. Vastav registrikanne on vaid üks võimalik tõend selle kohta, et M. Õnnis tegeles ettevõtlusega. Maksuamet ja kohtud ei ole pööranud aga tähelepanu vastupidist kinnitavale tõendile. Nimelt esitas M. Õnnis maksuametile
32. aasta märtsikuus koos füüsilise isiku
33. a. tuludeklaratsiooniga teate, et ta
34. a. ettevõtlusega ei tegelenud. Seega väidab maksumaksja, et maksustamisperioodil
35. aasta ei olnud tema tegevus sotsiaalmaksu objekt. Seda olulise tähtsusega väidet ei ole kohtud kontrollinud. Oluline ei ole kanne vastavas registris. Oluline pole ka see, kas isik teatas õigeaegselt ettevõtlusega tegelemise lõpetamisest. Oluline on maksustamisperioodil ettevõtlusest tulu saamine või maksumaksja reaalne majandustegevus, mis on suunatud tulu saamisele. Tulu puudumisel tuleb vaidluse korral tuvastada ettevõtlus kui reaalne majandustegevus, mille eesmärgiks oli tulu saamine. Materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu kuuluvad asjas tehtud kohtuotsused tühistamisele ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Vatsvalt HKMS §-dele 72 lg. 1 p. 5 ja 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Mall Õnnise kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
36. märtsi
37. a. otsus haldusasjas nr. II-3/84/2001 ja Tallinna Halduskohtu
38. novembri
39. a. otsus haldusasjas nr. 31148/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub
40. juunil 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann