Obsah (5)

§ 114§ 1151§ 117§ 40§ 41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. augustil 2001. a. 3-1-1-80-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar vaatas 7. augustil 2

§ 114ja § 1151 lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. V. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. A. V. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 114järgi selles, et ta 1998.

a septembrist kuni 2000. a aprillini süstemaatiliselt peksis oma elukohas asuvas korteris kätega, püksirihmaga ja juhtmega oma elukaaslase TP lapseealist tütart GP-d.

§ 1151lg 2 järgi anti A.

V. kohtu alla süüdistatuna selles, et ta 1999. a kevadel eeltoodud kohas sugulise kire rahuldamise eesmärgil raputas oma suguliikme peale suhkrut, kasutades ära kannatanu abitut seisundit, sundis lapseealist GP-d suguliiget imema. Keeldumise korral ähvardas ta tüdrukut füüsilise vägivallaga.

§ 117järgi anti A.

V. kohtu alla süüdistatuna selles, et ta

1. a kevadel eeltoodud korteris sugulise kire rahuldamise eesmärgil liputas lapseealise GP ees oma suguliiget.
2. Lääne-Viru Maakohtu
3. märtsi
4. a otsusega tunnistati A. V. süüdi

§ 114

järgi ja teda karistati vabadusekaotusega 1 aastaks ja 6 kuuks.

§ 40

lg 3 alusel liideti mõistetud karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s. o 2 päeva, lugedes lõplikuks karistuseks 1 aasta 6 kuud ja 2 päeva vabadusekaotust.

§ 41

lg 1 alusel liideti sellele karistusele eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ja lõplikuks karistuseks loeti A. V. 1 aasta ja 7 kuud vabadusekaotust. A. V. mõisteti

§ 1151lg 2 järgi õigeks tõendamatuse ja § 117 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

1. Lääne-Viru Maakohtu
2. märtsi
3. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Lääne-Viru Prokuratuuri prokurör M. Lillepea, kes leidis, et kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta kohtuistungil tuvastatud faktilistele asjaoludele. Sellest tulenevalt palus prokurör maakohtu otsuse osaliselt tühistada, A. V.

§ 1151lg 2 ja § 117 järgi süüdi tunnistada ning vastavalt seadusele karistada.

Kohtualuse A. V. kaitsja vandeadvokaat Lea Mandel esitas apellatsioonprotestile vastuväited, milles palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonprotesti rahuldamata.

1. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu otsus osaliselt. A. V. tunnistati süüdi

§ 1151

lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat vabadusekaotust.

§ 40

lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks 3 aastat vabadusekaotust,

§ 40

lg 3 alusel mõisteti talle karistuseks 3 aastat ja 2 päeva vabadusekaotust.

§ 41alusel mõisteti A.

V. lõplikuks karistuseks 3 aastat ja 2 kuud vabadusekaotust, millest loeti kantuks eelvangistuses viibitud aeg 8 kuud. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Nõustudes A. V. õigeksmõistmisega

§ 117

järgi, tuli kriminaalkolleegium järeldusele, et tema süü

§ 1151lg 2 järgi on tõendatud.

Ringkonnakohus tuvastas, et kohtualuse suhtumine kannatanusse oli väga halb. Erinevalt maakohtust, leidis ringkonnakohus, et lapsealise GP ülekuulamine

1. juulil
2. a /tl 13/ ja selle videolindile salvestus viidi läbi seaduslikult ja see on käsitatav tõendina. Samas kohus nõustus, et GP ema TP allkiri, kes ülekuulamise juures ei viibinud, ei olnud ülekuulamisprotokollil vajalik. Ringkonnakohus märkis, et tunnistajad psühholoog MK ja lasteaia õpetaja VS-i ütluste kohaselt ei ole GP fantaseerimisele kalduv laps ning tema ütlused süüdistuses märgitud tegude tehiolude kohta on tõesed. Menetlus Riigikohtus
3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsuse peale esitas süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Lea Mandel kassatsioonkaebuse, milles ta palub selle otsuse tühistada ja A. V. süüdistuses

§ 1151lg 2 järgi õigeks mõista. Kassaator leiab, et kohtueelsel menetlemisel on rikutud Kr

MK § 1072 nõudeid. Väidetavalt nähtub

1. juuli
2. a ülekuulamise protokollist /tl 13/, et kannatanu GP-le esitatud küsimused olid suunavad, kinnitamaks, et tema suhtes pandi toime

§ 1151lg-s 2 ettenähtud kuritegu.

Kassaatori arvates rajas ringkonnakohus A. V. süüdimõistmise lubamatule tõendile, sest see on saadud menetlusnorme rikkudes.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja, kes toetas kassatsiooni ning prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu kohtuotsuse muutmata jätmist leidis: 6.
2. KrMK § 132 lg 3 kohaselt algab tunnistaja ülekuulamine ettepanekuga jutustada kõikidest tunnistajale teadaolevatest asjaoludest, millega seoses ta on ülekuulamisele kutsutud. Pärast nende ütluste ärakuulamist võib uurija esitada küsimusi. Vastavalt KrMK § 1072 lgle 1 võib uurija tunnistaja ütlused salvestada, teatades sellest enne ülekuulamise algust. Käesolevas kriminaalasjas
3. juulil
4. a GP tunnistajana ülekuulamise protokolli /t.l. 11-16/, aga samuti selle ülekuulamise videosalvestuse põhjal on Lääne-Viru Maakohus põhjendatult jõudnud seisukohale, et juba enne videosalvestuse tegemist on toimunud lapseealise GP ülekuulamine, mille kohta aga protokolli ei ole koostatud. Seetõttu ei nähtu, mida laps rääkis iseseisvalt, mida aga uurija küsimustele vastates. Sisuliselt on tegemist kordusülekuulamisega, kus lapsele esitatakse hulgaliselt suunavaid küsimusi, mille sisuks on soov, et ta räägiks seda, mida ta varasema ülekuulamise käigus juba rääkinud on. Eitamata lapseealise tunnistaja ülekuulamise taktika erisusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium siiski seisukohal, et uurimistaktika peab põhinema menetlusseadusel ning tulenema sellest, mitte aga vastupidi. Seetõttu ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a kohtuotsuses tehtud järeldusega, et
7. juulil
8. a GP ülekuulamise videosalvestus ja selle põhjal koostatud protokoll oleksid käsitletavad lubatud tõendina. 6.
9. Vastavalt KrMK §-le 206 peab kohus uurima kriminaalasjas olevaid tõendeid vahenditult, sh. ka üle kuulama tunnistajad. Tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamine on lubatud vaid KrMK § 246 toodud eelduste olemasolul. Tunnistaja lapseealisust ei ole seadusandja sellise eeltingimusena sätestanud. Seega tulnuks maakohtul, eriti arvestades asjaolu, et GP ülekuulamise videosalvestus tunnistati mittelubatud tõendiks, võtta tarvitusele abinõud tõendiallika vahetuks ülekuulamiseks kohtus või kohtukoosseisu väljasõidul tunnistaja koju või lasteasutusse. Arvestades lapseealise ülekuulamise erisusi, peab kohus kaaluma võimalust kasutada selle toimingu juures spetsialistide - psühholoogide, pedagoogide jt - abi ning lahendama ühtlasi ka küsimuse sellest, kas on vajalik GP suhtes psühholoogiaekspertiisi määramine. Langetades otsustuse A. V. süü puudumise kohta

§ 1151järgi kvalifitseeritud süüdistuse episoodis, kontrollimata kõiki esitatud tõendeid, rikkus maakohus Kr

MK §-st 19 tulenevat kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise põhimõtet. See minetus on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes ning tingib kõikide selles süüdistuse episoodis tehtud kohtulahendite tühistamise. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Viru Ringkonnakohtu 17. aprilli 2001. a kohtuotsus A. V. süüdimõistmises

§ 1151järgi.

Tühistada Lääne-Viru Maakohtu

1. märtsi
2. a kohtuotsus A. V. õigeksmõistmises

§ 1151

järgi ning saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Lääne-Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Mõista A. V. riigieelarve tuludesse 1239 krooni kohtukulu seoses kaitsja esinemisega Riigikohtus. Kohtuotsus jõustub 22. augustil 2001. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja: Jüri Rätsep Liikmed: Jüri Ilvest, Ott Järvesaar