3-1-1-79-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. august 2001 3-1-1-79-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar vaatas
2. augustil
3. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja T. S-i süüdistuses KrK § 195 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 ning E. M. süüdistuses KrK § 195 lg 2 ja § 139 lg 2 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. S-i kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, E. M. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. T. S. ja E. M. anti kohtu alla süüdistatutena KrK § 195 lg 2 järgi selles, et nad
5. aprillil
6. a, olles alkohoolses joobes, Vääna-Jõesuus rikkudes jämedalt avalikku korda ja väljendades ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu panid toime kuritahtliku huligaansuse erilise jõhkruse tunnusel, mis väljendus huligaansel ajendil kolme suvilasse sissemurdmises ning seal kannatanute vara hävitamises ja lõhkumises. KrK § 139 lg 2 p 1 järgi süüdistati T. S-i ja E. M. selles, et olles samal ajal ja samas kohas huligaansel ajendil aknaklaasi lõhkumise teel sisse murdnud S. K. suvilasse, varastasid nad sealt 150 papptaldrikut ja -topsi väärtusega 150.- krooni.
7. Harju Maakohtu
8. veebruari
9. a otsusega tunnistati T. S. ja E. M. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ning neile mõisteti karistuseks vastavalt kümme ja üheksa kuud vabadusekaotust. KrK § 47 lg 1 alusel vabastas kohus T. S-i ja E. M. tingimuslikult karistuse kandmisest katseajaga üks aasta. Süüdistuses KrK § 139 lg 2 p 1 järgi mõisteti kohtualused õigeks. Kohus leidis, et 150.- krooni väärtuses papptaldrikute ja -topside vargus ei ole kuritegu vaid pisivargus HÕS § 1441 mõttes, kuna varastatu maksumus ei ületanud kümmet päevapalka ning tegemist ei olnud vargusega eluruumist või vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist vargusega eluruumist, kuna Elamuseaduse (edaspidi ES) § 2 lg-te 1 ja 2 kohaselt loetakse eluruumiks elamut või korterit, mis on kasutatav alaliseks elamiseks ja vastab Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud nõuetele. Kannatanu S. K. ütluste kohaselt ei olnud aga suvila ette nähtud alaliseks elamiseks ning seda kasutati elamiseks vaid suvekuudel.
10. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör H. Veinberg, taotledes otsuse tühistamist ja kohtualuste süüdimõistmist ning karistamist KrK § 139 lg 2 p 1 järgi. Prokurör leidis, et süüdlase kriminaalvastutus ei saa sõltuda sellest, kas suvila on kasutatav alaliseks elamiseks või millisel ajaperioodil suvilat tegelikult kasutatakse. Suvilat tuleb pidada inimese suvekoduks, mis on käsitletav eluruumina.
11. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
12. aprilli
13. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata. Eluruumi mõiste käsitlemisel leidis kriminaalkolleegium erinevalt maakohtust, et oluline pole fakt, et ruum, kust vargus on toime pandud, oleks eluruum ES mõttes. Tähtsust omab asjaolu, kas ruumi, mis ES kohaselt ei ole eluruum, kasutatakse varguse toimepanemise perioodil eluruumina. Kuna kannatanu ei kasutanud suvilat varguse toimepanemise ajal eluruumina, puudus kriminaalkolleegiumi arvates kohtualuste käitumises KrK §-s 139 ettenähtud kuriteokoosseis. Kriminaalkolleegium on oma seisukoha põhjendamisel käsitanud ka TsÜS §-s 21 ettenähtud isiku elukoha mõistet ning isiku elukoha kindlakstegemise mehhanismi ning teinud viite Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
14. mai
15. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-62-
16. MENETLUS RIIGIKOHTUS
17. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
18. aprilli
19. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, taotledes maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist T. S-i ja E. M. õigeksmõistmise osas KrK § 139 lg 2 p 1 järgi ning selles osas kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 5.
20. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on andnud kohtuotsusele sisuliselt uue motiveeringu, kuid ei ole oma otsuses esitanud motiive apellatsioonprotestis toodud seisukohtade osas. Seega on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus motiveerimata, mis on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. 5.
21. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on ebaõigesti kohaldanud ka kriminaalseadust. Suvilast toimepandud vargust on prokuröri hinnangul õige käsitada vargusena eluruumist, so kuriteona aga mitte haldusõigusrikkumisena. Mingil juhul ei saa varguse toimepanemist seostada faktiga, kas varguse toimepanemise ajal viibis kannatanu oma suvekodus või mitte. Põhiseaduse § 33 sätestab, et kodu on puutumatu. Lähtudes kodu puutumatuse osas sellest, kas vara valdaja või omanik on kodus või mitte, satutaks vastuollu Põhiseaduses sätestatuga ega oleks tagatud kodanike võrdse kohtlemise printsiip.
22. Riigikohtu istungil taotles prokurör kassatsioonprotesti rahuldamist selles toodud motiividel. Kaitsjad taotlesid kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist.
23. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonprotestis esitatud väited ei anna alust Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. aprilli
25. a otsuse tühistamiseks, kuid protest on põhjendatud osas, milles vaidlustatakse ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et pisivarguse kvalifitseerimisel kuriteona varguse eluruumist toimepanemise tunnusel ei oma tähtsust, kas nimetatud ruumi saab pidada eluruumiks ES mõttes vaid asjaolu, kas seda ruumi kasutatakse eluruumina varguse toimepanemise ajal. 7.
26. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonprotestis esitatud väitega, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus on motiveerimata ja seetõttu on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Kassatsioonprotestis ei ole näidatud, milliste apellatsioonprotestis esitatud seisukohtade osas on ringkonnakohtu otsuses jäetud motiivid esitamata. Samas on kassaator ise asunud seisukohale, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on andnud õigeksmõistvale kohtuotsusele sisult uue motiveeringu. Kohtuotsuses toodud motiividega mittenõustumine ei ole samastatav motiivide puudumisega AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. 7.
27. Kassatsioonprotestis ja ringkonnakohtu otsuses ei ole eluruumi mõiste käsitamisel lähtutud ES-st. Nii on kassatsioonprotestis asutud seisukohale, et suvila on inimese suvekodu ja seetõttu tuleb suvilast toimepandud vargus samastada vargusega eluruumist. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on aga teo kvalifitseerimine seatud sõltuvusse sellest, kas ruumi varguse ajal tegelikult elamiseks kasutatakse või mitte. Paralleelselt eluruumi mõistega on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium käsitanud ka elukoha mõistet. 7.2.
28. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et kõiki ruume, mida kasutatakse alaliseks elamiseks või mida inimene peab enda koduks, on õige lugeda eluruumiks, millest pisivarguse toimepanemine toob kaasa kriminaalvastutuse KrK § 139 järgi. HÕS § 1441 lg 1 kohaselt on võõra vara salajane pisivargus (varastatu maksumus ei ületa kümmet päevapalka) karistatav halduskorras, kui see ei olnud seotud vargusega eluruumist või vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtualustele esitatud süüdistust võõra vara salajases varguses vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamise tunnusel ning seetõttu ei ole vajadust sellel tunnusel peatuda. Vastates küsimusele - mida pidada silmas HÕS § 1441 lg-s 1 sätestatud eluruumi mõiste all peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist. Kriminaalkoodeks ja Haldusõigusrikkumiste seadustik ei anna eluruumi mõistet. Eluruumi mõiste annab ES § 2 lg 1, mille kohaselt loetakse eluruumiks elamut või korterit, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Nõuded eluruumidele kehtestab Vabariigi Valitsus. Seega peab eluruum vastama kahele tunnusele: see peab olema kasutatav alaliseks elamiseks ja samaaegselt peab see vastama Vabariigi Valitsuse poolt eluruumidele kehtestatud nõuetele. (Samale seisukohale on asutud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
29. mai
30. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-97). Puudub alus väiteks, et haldusõigusrikkumiste ja kriminaalasjade lahendamisel võiks eluruumi mõiste sisu erineda ES-s sätestatust. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtule esitatud tõendeid, et S. K-le kuuluv suvila, mis asub aiandusühistus Maral krundil nr 25, vastaks eluruumi tunnustele ES mõttes. Seetõttu on kohtud õigesti tuvastanud, et T. S-i ja E. M. teos puudub kuriteo koosseis KrK § 139 lg 2 p 1 järgi. 7.2.
31. Põhjendamatu on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses väljendatud seisukoht, et käesoleval juhul ei ole oluline, et ruum, kust vargus toime pandi oleks eluruum ES mõttes, vaid tähtis on, et seda ruumi kasutatakse eluruumina varguse toimepanemise perioodil. Selline seisukoht ei põhine seadusel. HÕS § 1441 lg 1 kohaselt on oluline, et ruum, kust vargus toime pannakse, oleks just eluruum ES mõttes (teised seadused ei anna eluruumi mõistet). Kas seda eluruumi ka faktiliselt elamiseks kasutatakse või mitte ei oma teo kvalifitseerimisel tähtsust, sest sellist tingimust ei ole sätestatud ei HÕS § 1441 lg-s 1 ega KrK §-s
32. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
33. aprilli
34. a otsus T. S-i ja E. M. süüdistusasjas muutmata ning kassatsioonprotest rahuldamata. Kohtukulud advokaaditasudena võtta riigi kanda. Kohtuotsus jõustub
35. augustil
36. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Jüri Rätsep Liikmed Jüri Ilvest Ott Järvesaar