3-2-1-117-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. septembril 2001. a Indrek Alliksaare vastulause Tallinna Linnakohtu kohtunikuabi 12. septembri 2000. a kandeotsusele, millega jäeti rahuldamata

§-s 141 rahalise sissemakse tegemiseks ettenähtud korrast möödahiilimisega. Linnakohus tegi õige järelduse, et tegemist on asutajate ristvõlgnevusega ja mitterahalise sissemakse väärtus ei ole nõuete summa. Ka ei ole audiitori arvamus varustatud rekvisiitidega ja sellest ei nähtu, et tegemist oleks vannutatud audiitoriga. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuse palus I. Alliksaar tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kohus on rikkunud protsessiõiguse norme ning vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse esitatud väitetele, et linnakohus kohaldas otsuse tegemisel kehtetut normi. Kohus ei selgitanud, millisel moel vähendab ristvõlgnevus nõuete väärtust. Lisaks rikkus ringkonnakohus TsMS § 95 lg 1, hinnates audiitorkogu arvamust ebaobjektiivselt. TsMS § 316 mõttest tuleneb, et kirjalikus menetluses ei saa kohtulahendit rajada asjaolule, mille tõendamiseks või ümberlükkamiseks ei ole pooltel võimalust olnud. Ringkonnakohus tugines asjaolule, et asutajate vahel sõlmitud laenulepingute alusel tekkinud nõuete üleandmise näol osaühingule on tegemist

§-s 141 rahalise sissemakse tegemiseks ettenähtud korrast möödahiilimisega. Samas leidsid kohtunikuabi ja linnakohus, et tegemist on mitterahalise sissemaksega 15 000 krooni väärtuses. Ringkonnakohus pidi teistsuguse otsustuse tegemisel lugema linnakohtu järelduse valeks.

§-st 142 ei tulene kohtu väide, et tegemist ei ole mitterahalise sissemaksega.

§ 142

mõte ongi võimaldada

§ 141kasutamata jätmist ja sellest möödahiilimist.

III. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kui ringkonnakohus leidis, et tegemist on laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamisega, siis on ebaõige väide, et mitterahalise sissemakse väärtuseks on 15 000 krooni. Kui osaühingu nõudeks igaühe vastu on 15 000 krooni, siis oleks mitterahalise sissemakse väärtus 45 000 krooni.

§ 142

lg 1 sätestab, et mitterahaliseks sissemakseks võib olla mis tahes hinnatav ja osaühingule üleantav asi või varaline õigus, millele on võimalik pöörata sissenõuet. Seega on osaühingule üleantavale varalisele õigusele sissenõude pööramise võimalikkus mitterahalise sissemakse kohustuslik tingimus. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et asutatavale äriühingule loovutatavad nõuded on tõelised. Ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut, kas laenulepingud kui reaalsed lepingud olid üldse sõlmitud. Lepingutekstidest ei nähtu raha üleandmine. Samuti puudub audiitori arvamuses mitterahalise sissemakse vastavuse hindamisel

§ 142märgitud nõuetele audiitori seisukoht Ts

K § 219 osas. Nimelt võimaldab TsK § 219 võlgnikul esitada uue kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu nõude loovutamisest teate saamise momendil, seega ka nõuet tasaarvestada. Sellise tasaarvestuse läbi võib tekkida rahatu äriühing, mida lähtudes võlausaldajate kaitse printsiibist, ei või luua. Asjas ei kuulu kohaldamisele

§ 141, mis puudutab rahalise sissemakse tasumist.

Ekslik on ringkonnakohtu hinnang, et audiitori arvamus ei ole varustatud rekvisiitidega (puudub pitsat, audiitori kutsetunnistuse nr) ja seda ei saa arvestada. Rahandusministri

1. juuni
2. a määrusega nr 50 kehtestatud auditeerimiseeskiri ei kehtesta audiitori arvamuse kohta selliseid nõudeid. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Indrek Alliksaare kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Indrek Alliksaarele
5. märtsil
6. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, H. Jõks, A. Kull