3-2-1-111-00 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. novembril 2000. a OÜ Cardinal hagi Eesti Varakindlustuse AS vastu kindlustushüvitise ja viiviste saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, kooss

) § 34 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui kannatanu ise on vastutav kahju tekkimise eest. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kahjuhüvitiste komisjon jättis kindlustusandja otsuse muutmata, millest teatas hagejale 12. mail 1997. a. 22. juunil 1998. a esitatud hagis palus OÜ Cardinal Eesti Varakindlustuse AS-lt välja mõista

§ 27

lg 5 alusel kindlustushüvitise 16 989 krooni ning

§ 33lg 1 ja 5 alusel viivise 426 päeva eest 14 474 krooni.

Tallinna Linnakohtu

1. veebruari
2. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti välja liikluskindlustushüvitis 16 989 krooni. Viivise nõue jäeti rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks nende kordamist oma otsuses. Ringkonnakohus leidis, et sõiduauto juhi süü LE p-de 100 ja 101 rikkumises ei ole tõendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. novembri
6. a otsusega ringkonnakohtu otsus tühistati ning asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt protsessiõiguse normi. Muuhulgas märkis kolleegium, et

§ 27

lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist. Vaidlusalune liiklusõnnetus toimus

1. märtsil
2. a. Liikluskahju hüvitamisest keeldumisest teatas kindlustusandja hagejale
3. mail
4. a. Hagi esitati kohtusse
5. juunil
6. a. Apellatsioonikohus jättis kostja taotluse hagi aegumise kohaldamiseks aga igasuguse tähelepanuta. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega hagi 16 989 krooni ulatuses rahuldati, ja jäeti selles osas hagi rahuldamata. Muus osas jäi linnakohtu otsus muutmata.

§ 27

lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul liiklusõnnetuse toimumisest. Liiklusõnnetus toimus

1. märtsil
2. a. Liikluskahju hüvitamisest keeldumisest teatas kindlustusandja hagejale
3. mail
4. a. Hagi esitati kohtusse
5. juunil
6. a, seega enam kui aasta pärast liiklusõnnetuse toimumist. TsÜS § 114 lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kostja esitas kooskõlas TsMS §-ga 319 lg 3
7. mail
8. a taotluse hagi aegumise kohaldamiseks. Hagi aegumise kohaldamise nõue ei ole käsitletav uue nõudena TsMS § 319 lg 2 mõttes ja seetõttu ei ole aegumise kohaldamise nõudmine pärast apellatsioonkaebuse esitamist vastuolus sama paragrahvi
9. lõikes sätestatuga.

§-s 27 lg 8 on kehtestatud kindlustusandjalt varakahju nõudmiseks üheaastane tähtaeg. See on aegumistähtaeg TsÜS § 113 mõttes. Kooskõlas TsÜS §-ga 116 algab nimetatud tähtaeg liiklusõnnetuse toimumisest. Kuna hagi on aegunud, tuleb see jätta rahuldamata. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leidis, et

§-s 27 lg 8 sätestatud tähtaeg ei ole aegumistähtaeg, vaid tähtaeg varakahju hüvitamise taotluse esitamiseks kindlustusandjale. Varakahju taotluse esitamise eelduseks on kindlustusandjale liikluskahjust õigeaegne teatamine. Pärast

§-s 27 lg 8 sätestatud taotluse saamist on kindlustusandja kohustatud vastavalt

§-le 29 taotluse läbi vaatama ja

§-s 33 ettenähtud tähtaegade jooksul liikluskahju hüvitama või

§-s 34 ammendavalt loetletud keeldumisaluste korral hüvitamisest keelduma. Kui kindlustusandja keeldub liikluskahju hüvitamisest, on kannatanul

§ 37

järgi õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks Eesti Liikluskindlustus Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse. Selleks ei ole seaduses tähtaega kehtestatud. Seega kehtib TsÜS §-s 113 lg 1 ettenähtud üldine hagi aegumise tähtaeg. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja kaebuse väidetele vastu.

§-s 27 on nimetatud, kes on nõudeõigus omav ja kes kohustatud isik, milline kahju ei kuulu hüvitamisele ja kui pika aja jooksul saab varakahju kannatanud isik oma nõudeõigust teostada. Tegemist on nõude esitamise tähtajaga, mille möödumisel nõue aegub. TsÜS § 113 lg 1 järgi võib seadusega sätestada nõude aegumise lühendatud tähtaja. Seda ongi

§-s 27 lg 8 tehtud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 1 alusel tühistamisele materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. novembri
2. a otsuses sisaldus vaid protsessuaalne etteheide apellatsioonikohtule, kes oli jätnud täielikult tähelepanuta kostja taotluse kohaldada hagi aegumist. Osundatud lahendis ei loetud

§-s 27 lg 8 kehtestatud tähtaega hagi aegumistähtajaks. Liikluskahju hüvitamise põhimõtteid reguleeriva

§ 27

lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta on teatatud käesoleva seaduse §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul.

§-s 28 lg 3 kehtestatud tähtajal liiklusõnnetusest teatamata jätmine ja paragrahvis 27 lg 8 sätestatud tähtajal kindlustusandjale liikluskahju hüvitamise nõude esitamata jätmine võivad olenevalt asjaoludest olla vastuolu tõttu liikluskahju hüvitamise põhimõtetega liikluskahju hüvitamisest keeldumise aluseks paragrahv 34 lg 1 järgi. Tähtajad liikluskahju vabatahtlikuks hüvitamiseks on sätestatud

§-s 33. Kannatanu huvide kohtulikku kaitset reguleeritakse

§-s 37. Selle paragrahvi kohaselt on kannatanul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse alles siis, kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju seaduses sätestatud tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust. Kuna liikluskindlustuse seadus ei kehtesta oma õiguste kaitseks hagi korras kohtusse pöördumisel lühendatud aegumistähtaega, kehtib TsÜS § 113 lg 1 sätestatud üldine aegumistähtaeg. Seega pole

§-s 27 lg 8 tegemist hagi aegumistähtajaga ja ringkonnakohus on ekslikult kohaldanud hagi aegumist. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada OÜ-le Cardinal
3. aprillil
4. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik