KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 24. septembril 2001 3-1-3-11-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi ja Eerik Kerg

§ 3lg 1 kohaselt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa ja Kr

MK § 1 p 2 kohaselt on need normid Eesti kriminaalmenetluse õiguse allikad. Sellest tulenevalt rõhutas kaitsja, et kuna "Kodaniku - ja poliitiliste õiguste pakti" (edasiselt - Pakti) § 14 lg 3 p "d" kohaselt on isikul õigus kohtupidamisele tema enda juuresolekul, samuti õigus kaitsta end ise, siis ei saa kaitsja kohustuslik osavõtt kohtuistungist asendada isiku õigust osaleda iseseisvalt kohtuistungil. Kaitsja lisas, et samasuguse õiguse - õiguse soovi korral "kaitsta end ise" - sätestab ka "Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni"(edasiselt - EIÕK) art 6 p 3 "c". 6.6 Kaitsja märkis, et nii Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees kui ka Riigikohtu esimees on vastustes B. Barmotini pöördumistele selgitanud,

§ 24

lg 2 kohaselt tagatakse õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, kuid AKKS § 49 kohaselt Riigikohus mitte ei aruta asja, vaid üksnes vaatab selle kassatsioonikorras läbi. Kuid samas osutas kaitsja sellele, et AKKS § 51 pealkirjas räägitakse kriminaalasja arutamisest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil. Kaitsja leidis, et see, kas erinev terminikasutus AKKS §-des 49 ja 51 on üksnes eksitus, vajab põhjalikumat analüüsi. 6.7 Vastavalt Põhiseaduse §-le 12 on kõik seaduse ees võrdsed. Kuid, leidis kaitsja, vahi alla viibiva süüdimõistetu etapeerimata jätmisega Riigikohtu istungile rikutakse põhiseaduslikku võrdsuse põhimõtet sellega, et sellelt süüdimõistetult võetakse AKKS § 51 lg-s 1 ja 52 lg-s 1 sätestatud õigused esitada taandusi või taotlusi. Kaitsja lisas,

§-s 11 sätestatu kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega. 6.8 Toetades oma kaitsealuse - B. Barmotini seisukohta, et tema etapeerimata jätmine Riigikohtu istungile oli põhiseadusevastane toiming, taotles kaitsja, et Riigikohtu kriminaalkolleegium kaaluks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käivitamist, sest, nagu väitis kaitsja, Põhiseaduse § 24 lg 2 ja AKKS VI peatükk on ilmses omavahelises vastuolus. 6.9 Lõpetuseks osutas kaitsja sellele, et juhul, mil isiku on süüdi mõistnud üksnes apellatsioonikohus, nagu see on ka B. Barmotini puhul, tähendab temalt Riigikohtu istungil osalemisõiguse äravõtmine üldse võimaluse äravõtmist vaielda vastu teda süüstavatele tõenditele. Kaitsja märkis, et ta on teadlik, et Riigikohtus uusi faktilisi asjaolusid ei tuvastata, kuid, nagu on kinnitatud ka Riigikohtu otsustes, tõendite hindamine leiab Riigikohtus siiski aset.

1. Prokurör taotles kohtuvigade parandamise avalduse rahuldamata jätmist ja märkis, et B. Barmotinile oli tagatud kaitseõigus kogu kriminaalmenetluse vältel ning et kuna Põhiseaduse § 149 lg 2 kohaselt sätestab kohtumenetluse korra seadus, siis pole põhjust lugeda AKKS-s sätestatud kassatsioonimenetluse korda põhiseaduse vastaseks.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja ning prokuröri seletused, leiab, et B. Barmotini poolt esitatud kohtuvigade parandamise avalduse läbivaatamine Riigikohtu istungil ilma B. Barmotini osavõtuta ei olnud ebaseaduslik ega rikkunud tema põhiõigusi. 8.1 Demokraatliku riigi kohtusüsteemi iseloomustab mitmeastmelisus ja seeläbi tagatud võimalus alamastme kohtu otsuse peale edasi kaevata kõrgema astme kohtule. Samas on demokraatlike riikide menetlusseadustes ja ka kohtumenetluse teoorias üldtunnustatult omaks võetud arusaam, et kohtumenetlused erinevate astmete kohtutes ei pea kulgema ja ei saagi kulgeda täpselt samade reeglite kohaselt. Kui esimese astme kohtus, kus uuritakse nii menetlusesemeks oleva teo faktilist kui ka õiguslikku külge täies mahus, peavad isikule olema tagatud maksimaalsed garantiid tema kohtuasja menetlemisel, siis kohtukaebemenetluste eripärast tulenevalt ei saa nendes kohtumenetlustes garantiid olla täpselt samasugused nagu esimese astme kohtus. Üldtunnustatuks võib lugeda ka arusaama, et kuna kassatsioonimenetluses kontrollitakse üksnes seda, kas varasemates kohtumenetlustes on aset leidnud õiguserikkumisi, siis puudub kassatsioonimenetluses kohtualusel või tunnistajal võimalus anda ütlusi. Seega peab kassatsioonikohus lähtuma kohtualuse või tunnistaja nendest ütlustest, mida nad on andnud varasemates kohtumenetlustes. Kui kassatsioonikohus tugineks oma otsuses kohtualuse poolt kassatsioonikohtu istungil antud ütlusele, tuleks seda käsitada selle kohtu pädevusest väljuva otsuse tegemisena ja seega seaduserikkumisena. 8.2 Arvestades Põhiseaduse § 3 lg-s 1 ja KrMK § 1 p-s 2 sätestatut saab eelnimetatu - seega kohtukaebemenetlustes kohtualuse garantiide piiramine - olla Eestis lubatav üksnes siis, kui see kas otseselt tuleneb rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja normidest ning Eestile siduvatest välislepingutest või on nendega kooskõlas. Pakti § 14 lg 3 p-s "d" sätestatakse tõepoolest isiku õigus kohtupidamisele tema enda juuresolekul, samuti õigus kaitsta end ise. Kuid Pakti nimetatut sätet tuleb tõlgendada süstemaatiliselt - kontekstis § 14 lg 3 teistes punktides, aga ka selle paragrahvi teistes lõigetes fikseerituga. Nii ei saa ülalnimetatud põhjustel Pakti § 14 lg 3 p-s "e" sätestatud kohtualuse õigus kuulata üle tunnistajaid ning neid kohtuistungile kutsuda, samuti § 14 lg 3 p-s "g" sätestatud kohtualuse õigus mitte anda ütlusi iseenda vastu, olla mingil juhul aktsepteeritav kassatsioonikohtus. Sellest tulenevalt ongi Paktiga ühinenud riikide kohtumenetluse praktikas asutud seisukohale, et kõik Pakti § 14 lg-s 3 loetletud garantiid (sealhulgas siis ka p-s "d" nimetatud õigus olla oma kohtuasja arutamise juures) peavad olema kohtualusele tagatud esimese astme kohtus. Kohtukaebemenetluste sätestamisel aga peavad Paktiga ühinenud riigid eeskätt lähtuma Pakti § 14 lgs 5 sätestatust, mille kohaselt kohtukaebuste menetlemine peab toimuma kõrgemas kohtuinstantsis vastavalt seadusele. Pakti § 14 lg 5 sellise sõnastuse pinnalt on alust väita, et Paktiga ühinenud riigid võivad kohtukaebemenetluste sätestamisel oluliselt suuremal määral lähtuda otstarbekuse kaalutlustest kui esimese astme kohtu menetluste sätestamisel. 8.3 Samamoodi süstemaatiliselt tuleb tõlgendada ka EIÕK art 6 p-s 3 "c" sätestatut. See tähendab, et EIÕK art 6 p-s 3 "c" kohaselt tagatav õigus kaitsta end ise tähendab kontekstis EIÕK art 6 p 3 teistes alapunktides sätestatud õigustega seda, et kõik need õigused, sealhulgas ka õigus kaitsta end ise, peavad olema kohtualusele tagatud esimese astme kohtus. 8.4 Kooskõlas ülalkäsitletud Eestile siduvate rahvusvahelise õiguse allikates sätestatuga, ei laiene ka Põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud õigus menetlustele Riigikohtus. Põhiseaduse nimetatud sättes kasutatakse terminit "kohtuasja arutamine". Samal ajal kasutatakse Põhiseaduse §-149 lg-s 1 nii apellatsioonimenetluse kui ka Riigikohtu põhilise menetluse - kassatsioonimenetluse tähistamiseks terminit "kohtuasja läbivaatamine". Mõistetavalt on terminid kokkuleppelised, kuid eeldades,

koostamisel lähtuti ülalkäsitletud rahvusvahelise õiguse allikatest ja nendes sisalduva üldaktsepteeritud tõlgendusest, on põhjust väita, et ka Põhiseaduses on erineva terminikasutusega soovitud rõhutada menetluste sisulist erinevust ühelt poolt maa- ja linnakohtus ning teiselt poolt kahes ülejäänud kohtuastmes. 8.5 Eesti kriminaalmenetluse õiguse keskses allikas - KrMK-s kasutatakse esimese astme kohtumenetluse tähistamiseks järjekindlalt terminit "arutamine". Muuhulgas on ka KrMK § 35' lg-s 3 sätestatud, et kohtualusel on õigus osaleda kriminaalasja kohtulikul arutamisel ning viimase sõna õigus. 8.6 Tuleb nõustuda kaitsja poolt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil öelduga, et Eesti kriminaalmenetluse õiguse teises olulises allikas AKKS-s ei ole kasutatud termineid "arutamine" ja "läbivaatamine" päris lõpuniviidult järjekindlalt, kuid samas ei saa seda terminikasutust lugeda ka mitte süsteemituks. Ebajärjekindlus AKKS terminikasutuses võib tuleneda asjaolust, et kolmeastmelise kohtusüsteemi juurutamisel taasiseseisvunud Eestis ei olnud algul veel piisavat selgust kohtukaebemenetluste sisust. Tänaseks on AKKS kohaldamisel kohtupraktikas väljakujunenud arusaam, et apellatsioonimenetlus kujutab endast sisuliselt teist esimese astme kohtu menetlust, mis erineb kohtumenetlusest esimese astme kohtus üksnes selle poolest, et tema piirid on määratud apellatsioonkaebuses või -protestis sisalduvate taotlustega. See tähendab, et põhimõtteliselt samamoodi nagu maa- ja linnakohtus uuritakse ka ringkonnakohtus menetlusesemeks oleva teo puhul nii faktilist kui ka õiguslikku külge. Sellest tulenevalt on täiesti loogiline, et samamoodi nagu maa- ja linnakohtus peab kohtualusele ka ringkonnakohtus olema tagatud õigus osaleda ringkonnakohtus asetleidvas apellatsioonimenetluses. Selline võimalus ongi tegelikult tagatud vastavalt AKKS §-le

1. Arvestades apellatsioonimenetluse olulist sisulist kattuvust esimese astme kohtumenetlusega olekski põhjust kasutada ka apellatsioonimenetluse tähistamiseks terminit "arutamine", kusjuures vajadusel võiks piiritlemisel esimese astme kohtumenetlusest kasutada terminit "arutamine apellatsiooni korras". Tegelikult on ka seadusandja, AKKS-s apellatsioonimenetlust reguleerivates peatükkides valdavalt kasutanud terminit "arutamine". Üksnes AKKS §-de 19 ja 20 pealkirjades on kasutatud terminit "läbivaatamine". Termini "arutamine" valdav kasutamine apellatsioonimenetluse tähistamiseks on küll hälbiv Põhiseaduse §-s 149 esinevast terminikasutusest, kuid on siiski aktsepteeritav põhjusel, et see peegeldab apellatsioonimenetluses kohtualusele suuremate õiguste andmist, kui see oleks Põhiseaduse § 149 kohaselt nõutav. 8.7 Nii nagu apellatsioonimenetlust reguleerivates sätetes on seadusandja regulaarselt kasutanud terminit "arutamine", nii on ta regulaarselt AKKS VI peatükis kassatsioonimenetlust reguleerivates sätetes kasutanud terminit "läbivaatamine" ja üksnes AKKS § 51 pealkirjas sisaldub termin "arutamine". Kokkuvõtvalt võib seega väita, et seadusandja on ka terminoloogiliselt üsna arusaadavalt soovinud apellatsioonimenetlust ja kassatsioonimenetlust teineteisest eristada. 8.8 Kuid küsimus pole mitte üksnes terminoloogias. Ka kassatsioonimenetlust reguleerivate normide analüüsi pinnalt on võimalik üheselt väita, et kassatsioonimenetlus ei ole käsitatav kohtuliku arutamisena Põhiseaduse § 24 lg 2 mõttes. Kõigepealt tuleb siinjuures silmas pidada AKKS § 65 lgs 4 sätestatut, mille kohaselt Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid. Teiseks tuleb arvestada seda, et kuna kassatsioonikohtu ülesandeks on AKKS §-s 39 sätestatu kohaselt üksnes kassatsioonkaebuses või -protestis väidetava õigusrikkumise küsimuse lahendamine, siis - kooskõlas KrMK § 38 lg 1 p-s 4 sätestatuga - peab Riigikohtu istungist kohustuslikus korras osa võtma kohtualuse kaitsja. Just kaitsja on see subjekt, kes professionaalse juristina on pädev osalema kassatsioonikohtus asetleidvast õiguslike küsimuste lahendamisest. Kohtualuse osavõtu kohustuslikkust kriminaalasja läbivaatamisest Riigikohtus aga seadus ette ei näe ja sellest tulenevalt puudub Riigikohtul ka kohustus etapeerida vabadusekaotuslikku karistust kandvat isikut Riigikohtu istungile. 8.9 AKKS §-s 50 on sätestatud, et "Riigikohus teatab menetlusosalistele, kelle huvisid kaebus või protest puudutab, kriminaalkolleegiumi istungi toimumise aja ja koha ning nad võivad istungist osa võtta". Kui tõlgendada AKKS §-s 50 sätestatut üksnes grammatiliselt, siis võiks esmapilgul tõepoolest nõustuda kaitsja poolt Riigikohtu istungil väidetuga, et fraas "võivad istungist osas võtta" tähendab riigi poolt tagatavat kohtualuse subjektiivset õigust. Kuid Eesti Keele Instituudi poolt
2. a välja antud Eesti keele sõnaraamatus märgitu kohaselt ei kasutata eesti keeles tegusõna "võima" vorme siiski mitte subjektiivset õigust peegeldava õigusliku mõiste tähistamiseks vaid üksnes õiguslikult neutraalse käitumisvõimaluse tähistamiseks. Samas ei ole AKKS §-s 50 sätestatut õige tõlgendada üksnes grammatiliselt. Tõlgendades AKKS §-s 50 sätestatut süstemaatiliselt koos KrMK §-s 208 ja AKKS §-s 25 sätestatuga, ilmneb, et kui kahe esimese astme kohtumenetluste tarbeks ei ole seadusandja mitte üksnes taganud kohtualuse osavõtu võimalikkust vaid on muutnud tema osavõtu tagamise riigile reeglina ka kohustuslikuks, siis AKKS § 50 teksti kohaselt sellisest kohustusest kassatsioonimenetluses enam rääkida ei saa. Kaitsja märkis õigesti, et kooskõlas AKKS §-s 50 sätestatuga saadab Riigikohus kõigile menetlusosalistele, keda kassatsioonkaebus või -protest puudutab, sealhulgas ka kõigile nimetatud tunnusele vastavatele kohtualustele, et nad võivad Riigikohtu istungist osa võtta. Kuid Riigikohtu istungil esinenud kaitsja jättis märkimata, et Riigikohtu poolt saadetav teade sisaldab teavet ka selle kohta, et menetlusosalise ilmumatajäämine ei ole kassatsioonimenetluse takistuseks. Seega ei saa fraasi "võivad osa võtta" tõlgendada sellise subjektiivse õigusena, millega korreleeruks Riigikohtu või mistahes muu riigiasutuse kohustus tagada selle isiku kohaletoimetamine Riigikohtu istungile. 8.10 Formaalselt võib tõepoolest nõustuda kaitsja väitega, et vahi alla viibiva süüdimõistetu etapeerimata jätmisega Riigikohtu istungile rikutakse põhiseaduslikku võrdsuse põhimõtet sellega, et sellelt süüdimõistetult võetakse AKKS § 51 lg-s 1 ja 52 lg-s 1 sätestatud õigused vastavalt kas esitada taandusi või taotlusi. Kuid kui lähtepunktiks võtta Põhiseaduse ja Eestile siduvate rahvusvahelise õiguse allikatega kooskõlas olev seisukoht, et kohtualusele ei pea riiklikult garanteerima osavõttu Riigikohtu istungist, siis tuleks hoopis n.ö positiivse diskrimineerimisena käsitleda vabaduses viibiva kohtualuse võimalust osaleda Riigikohtu istungil. Lisagem, et vabaduses viibiva kohtualuse osavõttu Riigikohtu istungist ei saaks keelata juba seetõttu, et kooskõlas Põhiseaduse § 24 lg-s 3 sätestatuga on kohtuistungid reeglina avalikud. Lähtudes eeltoodust ning leides, et Boriss Barmotini etapeerimata jätmisega Riigikohtu istungile ei rikutud tema põhiõigusi, ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 779 , Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
3. Süüdimõistetu Boriss Barmotini kohtuvigade parandamise avaldus jätta rahuldamata.
4. Mõista Boriss Barmotinilt välja riigituludesse kohtukuluna 2354.10 kr (kaks tuhat kolmsada nelikümmend neli krooni ja 10 senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtuotsus jõustub
5. septembril
6. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Peeter Vaher Liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg , Lea Kivi