← Eesti

3-3-1-42-01

3-3-1-42-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. oktoobril 2001 Salme Laisaare kassatsioonkaebuse läbivaatamine maa tagastamisega viivitamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
  2. septembril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Salme Laisaare kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu
  3. aprilli
  4. a. otsuse peale haldusasjas nr. 2-3-31/
  5. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Salme Laisaar, tema esindaja vandeadvokaat Küllike Namm ja Haljala Vallavalitsuse esindaja valla jurist Urmas Punga. Istungisekretär oli Tiiu Varend. Salme Laisaar on ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni
  6. septembri
  7. a. otsusega nr. 4722 tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Haljala vallas asuva Pihuvere 24 talu maa suhtes. S. Laisaar on
  8. oktoobril 1995 esitanud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse oma ema Helmi Laisaare kasuks ja samal päeval on H. Laisaar andnud ka avalduse maa tagastamiseks. Lisaks on S. Laisaar ise esitanud
  9. veebruaril 1997 avalduse maa tagastamiseks. Pihuvere 24 talu maal asuvad ka Toom Saamotile kuuluvad hooned ning T. Saamot on esitanud avalduse hoonete juurde maa erastamiseks. S. Laisaar ja T. Saamot on sõlminud
  10. oktoobril 1995 kokkuleppe, mille järgi S. Laisaarele jäetakse tagastamata 4 hektarit T. Saamoti kasuks.
  11. jaanuaril 2000 pöördus S. Laisaar kirjaga Haljala Vallavalitsuse poole ja palus nimetatud kokkulepet mitte arvestada, kuna ta on sellest loobunud.
  12. veebruaril 2000 teatas Haljala Vallavalitsus S. Laisaarele kirjaga, et ta peab kokkuleppe tühistamiseks pöörduma T. Saamoti poole, kuna Haljala Vallavalitsusel puudub õiguslik alus sõlmitud kokkuleppeid maa tagastamisel ja erastamisel mitte rakendada. S. Laisaar esitas
  13. märtsil 2000 Lääne-Viru Maakohtu halduskohtunikule kaebuse Haljala Vallavalitsuse tegevusetuse peale temale maa tagastamisel. Kaebuse kohaselt on Haljala Vallavalitsus alusetult viivitanud S. Laisaarele maade tagastamisega ja on sellega rikkunud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti
  14. Lääne-Viru Maakohtu halduskohtunik rahuldas oma
  15. oktoobri
  16. a. otsusega haldusasjas nr. 3-19/2000 S. Laisaare kaebuse ja tegi Haljala Vallavalitsusele ettekirjutuse S. Laisaarele õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimingu sooritamiseks. Kohtuotsuse kohaselt on Haljala Vallavalitsus rikkunud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 49 sätestatud tähtaega ega ole õigustatud subjekti informeerinud tagastamisega viivitamise põhjustest. Kohus leidis, et nõudeõiguse loovutamise avalduse maa tagastamise toimikusse võtmisel on toimitud seadusevastaselt. S. Laisaarel ei olnud õigust oma emale maa tagastamise nõudeõigust loovutada, kuna see ei tulenenud siis kehtinud MRS § 19 lg. 3 redaktsioonis sätestatud isikute ringist, kellele üldse võis nõudeõigust loovutada. Ka T. Saamoti ja S. Laisaare vahel
  17. oktoobril 1995 sõlmitud kokkulepe on nii maa tagastamise kui ka erastamise toimikusse võetud seadusevastaselt, kuna sel ajal ei olnud T. Saamot veel elamu omanik. Siis kehtinud Maareformiseaduse redaktsioon võimaldas aga sõlmida kokkuleppeid maa suuruse osas üksnes elamu omanikul. Kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebused T. Saamot ja Haljala Vallavalitsus. Tartu Ringkonnakohus rahuldas oma
  18. aprilli
  19. a. otsusega apellatsioonkaebused, tühistas Lääne-Viru Maakohtu halduskohtuniku otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis S. Laisaare kaebuse täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtunik on põhjendamatult leidnud, et S. Laisaare ja T. Saamoti vahel
  20. oktoobril 1995 sõlmitud kokkulepe on maa tagastamise ja erastamise toimikutesse võetud seadusevastaselt. Käesoleva vaidluse lahendamisel on oluline hinnata mitte niivõrd seda, kas nimetatud kokkulepe oli mingil põhjusel puudulik või seadusevastane, vaid seda, milline oli asjaosaliste tahe. Vastavalt nimetatud kokkuleppele lepiti kokku, et S. Laisaarele jäetakse talumaadest tagastamata T. Saamotile erastatav maa 4 ha. Nimetatud kokkulepet on S. Laisaar tunnistanud ka hiljem. Põhjendatud ei ole esimese astme kohtu järeldus, et kuna T. Saamotile ei kuulunud kokkuleppe sõlmimise momendil elamut, siis ei saanud kokkulepet sõlmida. Olgugi, et kokkuleppe sõlmimise momendil oli tegemist jahimajaga, ei ole sellel käesoleval juhul otsustavat tähtsust, sest
  21. aastal on ehitise kasutusotstarve muudetud eramuks. Ringkonnakohus leidis, et vallavalitsus on alates kokkuleppe sõlmimisest vastu võtnud mitmeid korraldusi ja teinud muid toiminguid seoses S. Laisaarele maa tagastamisega. Ringkonnakohus leidis, et vallavalitsus ei ole rikkunud S. Laisaare õigusi maa tagastamisel. S. Laisaar on ise käitunud vastuoluliselt, olles T. Saamotiga sõlminud
  22. oktoobril
  23. a. kokkuleppe 4 ha maa osas, kuid ei ole samaaegselt sisuliselt nõustunud T. Saamotile maa erastamisega 4 ha ulatuses põhjendusega, et kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud T. Saamoti omanduses eramut. Väide, et kokkuleppele ei ole alla kirjutanud S. Laisaar ise, ei tee olematuks kokkulepet ennast, isegi kui väide õige on, sest järgnevalt on S. Laisaar mitmes dokumendis kinnitanud kokkuleppe olemasolu, väitmata selle võltsitust. Seega oli vallavalitsus õigustatud toetuma nimetatud kokkuleppele. S. Laisaare esindaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse Lääne-Viru Maakohtu halduskohtuniku otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt saab Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 49 sätestatud kuuekuulist tähtaega kohaldada alates
  24. jaanuarist 1998, mil nimetatud säte jõustus. Sellest ajast kuni kohtusse pöördumiseni ei ole vallavalitsus maa tagastamist otsustanud ega informeerinud S. Laisaart ka maade tagastamisega viivitamise põhjustest. Haljala Vallavalitsuse
  25. aprilli
  26. a. korraldus nr. 166 ei ole vaadeldav maa tagastamise otsustamisena, kuna selle korralduse tühistas Haljala Vallavalitsus ise oma
  27. septembri
  28. a. korraldusega nr.
  29. Juhul, kui
  30. oktoobril 1995 sõlmitud kokkulepe oli Haljala Vallavalitsusele siduv, siis oli tal võimalik tagastada maa Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korra p. 49 sätestatud tähtaja jooksul, lahendades seejuures maa ostueesõigusega erastamise küsimuse, kuid põhjendamatult ei ole seda tehtud. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-t 4, kuna kohtuotsuses puuduvad igasugused viited seadustele, mida on kohaldatud. Kassatsioonkaebusele on lisatud ekspertiisiakt, mille kohaselt ei ole
  31. oktoobri
  32. a. kokkuleppele alla kirjutanud S. Laisaar. Vastustes kassatsioonkaebusele paluvad Haljala Vallavalitsus ja T. Saamot jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
  33. S. Laisaar tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Pihuvere 24 talu maa suhtes
  34. septembril
  35. Kuni käesoleva ajani ei ole maad talle tagastatud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul arvates õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast ning kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuvatel põhjustel nimetatud tähtajaks tagastamist otsustada, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Nimetatud säte jõustus
  36. jaanuaril 1998 ning sellest hetkest alates tekkis valla- või linnavalitsustel kohustus otsustada kuue kuu jooksul maa õigustatud subjektile tagastamine või informeerida teda maa tagastamisega viivitamise põhjustest. Asja materjalidest nähtuvalt andis Haljala Vallavalitsus
  37. septembril 1997 korralduse nr. 329, millega otsustati alustada Pihuvere 24 talumaa tagastamise menetlust, jättes tagastamata ca 4 ha T. Saamoti hoonete juurde. Korralduse kohaselt kuulus tagastamisele mittekuuluv maa ümberkruntimisele vabale piirnevale Saueaugu 15 talu maale. See korraldus tunnistati kehtetuks Haljala Vallavalitsuse
  38. aprilli
  39. a. korralduse nr. 166 punktiga
  40. Korralduse nr. 166 punktidega 1 ja 2 otsustati alustada Pihuvere 24 talu maa tagastamist, jättes tagastamata ca 4 ha maad. Tagastamata jääv maa otsustati kompenseerida. Selle korralduse punktid 1 ja 2 tunnistati kehtetuks Haljala Vallavalitsuse
  41. septembri
  42. a. korraldusega nr.
  43. Maa tagastamise otsustamise kuuekuulise tähtaja alguseks saaks lugeda alles
  44. septembrit 1999, mil Haljala Vallavalitsus andis korralduse nr. 437, millega tunnistas kehtetuks oma
  45. aprilli
  46. a. korralduse nr. 166 punktid 1 ja
  47. Alates selle korralduse jõustumisest
  48. oktoobril 1999 ei olnud enam ühtegi kehtivat haldusakti, millega oleks otsustatud S. Laisaarele maa tagastamist. Kuid nagu nähtub käesoleva haldusasja materjalidest ja kohtuotsustest, on S. Laisaar
  49. oktoobril 1999 pöördunud avaldusega Haljala Vallavalitsuse poole ja palunud selgitust selle kohta, millises suuruses erastatakse maad T. Saamotile ja millises staadiumis see erastamise protsess on. Haljala Vallavalitsus on vastanud sellele avaldusele
  50. oktoobril 1999 ja selgitanud, et otsust T. Saamotile maa erastamiseks ei ole veel vastu võetud, kuna S. Laisaarele tagastamisele kuuluva maa piirinaaber on pöördunud kohtusse ja Maa-ametisse seoses temale tagastatava maa piiride määramisega. Vallavalitsus leidis, et oleks otstarbekas ära oodata kohtulahend ja Maa-ameti seisukoht ning peale seda asuda S. Laisaarele maa tagastamise ja T. Saamotile ostueesõigusega maa erastamise küsimuse lahendamisele. Nagu eeltoodust ilmneb, on Haljala Vallavalitsus peale S. Laisaarele maa tagastamist puudutavate korralduste kehtetuks tunnistamist informeerinud teda põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatanud talle ka küsimuse otsustamise tähtaja niivõrd, kuivõrd see oli antud olukorras võimalik. Seega ei ole Haljala Vallavalitsus rikkunud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 49 sätestatut. S. Laisaar pöördus käesolevas asjas halduskohtusse kaebusega
  51. märtsil
  52. Kuna kohtusse pöördumisele ei eelnenud kuuekuulist ajavahemikku, kus S. Laisaarele maa tagastamise kohta ei oleks olnud kehtivat haldusakti või teda ei oleks informeeritud maa tagastamisega viivitamise põhjustest, siis ei ole alust Haljala Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks. Ülaltoodust tulenevalt tuleb Tartu Ringkonnakohtu otsus jätta muutmata ja S. Laisaare kassatsioonkaebus rahuldamata.
  53. Kassatsioonkaebuse kohaselt puuduvad ringkonnakohtu otsuses igasugused viited seadustele, mida kohus kohaldas, kui ta tühistas põhjendatud ja motiveeritud Lääne-Viru Maakohtu halduskohtuniku otsuse. Kuna ringkonnakohus on aga sisuliselt kontrollinud Haljala Vallavalitsuse tegevuse vastavust Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktile 49 ja on teinud S. Laisaare kaebuse rahuldamata jätmisel kokkuvõttes õige otsuse, siis ei pea Riigikohtu halduskolleegium kassatsioonkaebuse seda väidet kohtuotsuse tühistamise aluseks.
  54. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil selgitas S. Laisaare esindaja, et S. Laisaar on esitanud hagi Lääne-Viru Maakohtusse S. Laisaare ja T. Saamoti vahel
  55. oktoobril 1995 sõlmitud maa jagamise kokkuleppe tühiseks tunnistamiseks. T. Saamot on sellele hagile esitanud vastuhagi ja istungi toimumise ajal olid mõlemad hagid Lääne-Viru Maakohtu menetluses. Kuna nimetatud kokkulepe on vaidlustatud üldkohtus tsiviilkohtumenetluse korras, siis Riigikohtu halduskolleegium käesolevas asjas oma hinnangut selle kokkuleppe õiguspärasusele ei anna. Juhindudes HKMS § 72 lg. 1 p. 1 ja § 90, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta S. Laisaare kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
  56. aprilli
  57. a. otsus haldusasjas nr. 2-3-31/2001 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
  58. oktoobril 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.