KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. oktoobril 2001. a 3-1-1-90-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas 4. septembri

§ 205lg 1 järgi ja karistas teda 15 päevamäärase rahatrahviga summas 690 krooni.

Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu järeldusega, et tramm ei ole mootorsõiduk ja sellest tulenevalt puudub kohtualuse käitumises KrK § 204 lg 1 ettenähtud kuriteokoosseis. Samas leidis ringkonnakohus, et linnakohus eiras KrMK § 263 lg 1 p-s 3 sisalduvat nõuet - kontrollida, kas kohtualuse teos sisaldub üldse kuriteokoosseis ning millises kriminaalkoodeksi paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud. Kriminaalkolleegium nõustus, et G.K. ei saa vastutada KrK §-de 83, 84, 205 või 2051 järgi, sest tramm ei ole rong. Küll on esimese astme kohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et KrK § 205 lg 1 näeb ette liiklejate vastutuse liiklusvahendi ohutu liiklemise või käituseeskirjade muude rikkumiste eest, mis ei ole ette nähtud KrK §-des 83, 84, 204 või

1. Kohus jõudis järeldusele, et G.K., kes juhtis trammi ja oli LE p 4 mõttes liikleja, kes on kohustatud täitma liikluseeskirjade nõudeid, pani toime KrK § 205 lg-s 1 ettenähtud kuriteo tunnustele vastava teo. Menetlus Riigikohtus
2. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu G.K., kes taotleb enda õigeksmõistmist. 5.1 Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus on kohaldanud kohaldamisele mittekuulunud seadust AKKS § 39 lg 2 p 2 mõttes. Kuna tramm ei ole raudtee-, õhu-, veeliiklusvahend ega mootorsõiduk, on kassaatori arvates tema süüdimõistmine KrK § 205 lg 1 järgi ebaõige. Samuti ei nõustu kassaator ringkonnakohtu järeldusega, et ta rikkus LE p 72 ja trammijuhi tööjuhendi p 4.4 nõudeid. Kassaator väidab, et liiklusõnnetuse põhjustas kannatanu, kes rikkus ise LE p 31 nõudeid.
5. Kannatanu oma vastuväites palub jätta kassatsioonkaebusse rahuldamata.
6. Kohtuistungil G.K. toetas kassatsioonkaebust. Tema kaitsja taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist menetlusnormide rikkumise tõttu, sest G.K. ei ole antud kohtu alla selles süüdistuses, milles ta süüdi mõisteti. Muus osas toetas ta kassatsioonkaebust. Kannatanu ja tema esindaja leidsid, et ringkonnakohtu otsus on õige ega kuulu tühistamisele. Ühtlasi taotles kannatanu esindaja, et riigikohtu kriminaalkolleegium mõistaks kannatanu kasuks välja esindajatasu. Prokuröri seisukoha kohaselt on kaevatav kohtuotsus õige ega kuulu tühistamisele.
7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu. 8.1 G.K-le oli esitatud süüdistus KrK § 204 lg 1 järgi, kuid kohtu alla oli ta antud süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi (tl 57). KrMK § 215 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus ainult kohtu alla antud süüdistatavate suhtes ja ainult nendes kuritegudes, milles nad on kohtu alla antud. Tallinna Linnakohus on G.K. süüdistusasja KrK § 204 lg 1 järgi arutanud kriminaalasja ilma teda selles süüdistuses kohtu alla andmata, millega on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust AKKS § 39 lg 4 mõttes. 8.2 Peale selle puudub kohtuniku allkiri tunnistaja ja kannatanu hoiatuslehel (tl 67) ning tõlgi hoiatuslehel (tl 68). Kohtuistungi protokollis puudub arutatava kriminaalasja nimetus ja kohtualuse sünniaeg (tl 70), protokolli lõpp ei kajasta tõepäraselt kohtu toiminguid pärast kohtualuse viimase sõna ärakuulamist (tl 73). 8.3 Ülaltoodud kriminaalmenetluslikud puudused on takistanud Tallinna Linnakohtus kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Ringkonnakohus ei ole aga reageerinud linnakohtu poolt menetlusnormide rikkumisele.
8. Vastavalt AKKS § 65 lg-le 4 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest nähtub, et G.K. rikkus LE p 72 sätteid, kuna enne sõidu alustamist ta ei veendunud selle ohutuses. Kannatanu M.S. poolt liikluseeskirjade rikkumist tuvastatud ei ole. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et G.K. pani toime kuriteo, kuid ei nõustu selle kvalifikatsiooniga. 9.1 Tunnistades G.K.

§ 205lg 1 järgi, ei ole ringkonnakohus arvestanud sellega, et Kr

K § 205 näeb ette vastutuse mootorsõiduki liiklemise või käituseeskirjade rikkumise eest isiku suhtes, kes ei ole mootorsõiduki juht. Viimaste vastutus nähakse ette KrK § 204 lg-tes 1 ja 2. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest kohtukolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et G.K. vastutus on KrK § 205 järgi välistatud, kuid samas mõistab G.K.

§ 205lg 1 järgi (tl 110 ja 112).

9.2 LE p 4 kohaselt peavad liikluseeskirja nõudeid täitma kõik liiklejad. Liikleja on isik, kes osaleb liikluses jalakäijana, sõitjana või juhina. Juht on isik, kes juhib sõidukit. Tramm on elektrikontaktliiniga ühendatud tänavarööbassõiduk rööbashaagisega või ilma. Samas loetakse trammi ühissõidukiks. Järelikult on trammijuht ühissõidukijuhina kohustatud täitma liikluseeskirja nõudeid ja väär on Tallinna Linnakohtu seisukoht, et liikluseeskirju rikkunud trammijuhti ei saa kriminaalvastutusele võtta, kuna ta ei ole toime pannud ühtegi kuritegu. Samas teised ühissõidukite (autobuss, trollibuss, takso) juhid vastutavad analoogiliste rikkumiste eest KrK § 204 lg 1 järgi. 9.3 LE üldsätete p-s 2 on märgitud, milliseid sõidukeid ei loeta mootorsõidukiteks - need on mootoriga jalgratas, mopeed ja mootori jõul liikuv rööbassõiduk. Kuna tramm on elektrikontaktliiniga ühendatud tänavarööbassõiduk (st ei ole mootori jõul liikuv rööbassõiduk) siis saab järeldada, et tramm kuulub üldmõiste - mootorsõiduk - alla. 9.4

1. märtsil
2. a vastu võetud LS § 10 lg 2 kohaselt loeti mootorsõidukiks mootori jõul liikuvat sõidukit ja mootorsõidukiks ei loetud üksnes mootorjalgratast.
3. detsembril
4. a võeti vastu EV liiklusseaduse muutmise ja täiendamise seadus, millega muudeti eelmärgitud § 10 lg 2 ja mootorsõidukiks ei loetud mootoriga jalgratast, mopeedi ega mootori jõul liikuvat rööbassõidukit. Selle muudatuse sisuline rõhuasetus on mootorsõidukite iseloomustamisel, et eraldada trammi tehnilist olemust teistest mootorsõidukitest (trammi näol on tegemist kindlale liikumisre"iimile - rööbastele - paigutatud ja manööverdamisvõimalust mitteomava mootorsõidukiga, mis liigub elektriajami mõjul). Mitte mingil juhul ei tahetud selle seaduse täiendusega aga vabastada trammijuhte kriminaalvastutusest liikluseeskirjade rikkumise eest. Ka
5. juunil
6. a vastuvõetud karistusseadustikus nähakse esimese liiklussüüteona ette teiste hulgas ka trammijuhi kriminaalvastutus liiklus- või käitusnõuete rikkumise eest (§ 422). Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a ja Tallinna Linnakohtu
10. aprilli
11. a kohtuotsus G.K. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
12. G.K. kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
13. Välja mõista G.K-lt kaitsjatasu 1115,20 krooni riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
14. oktoobril
15. a ega kuulu rahuldamisele. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher