3-4-1-1-97 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 11. juunil 1997. a. Tallinna Halduskohtu 12. mai 1997. a. taotluse, tunnistada kehtetuks Vabariigi Valitsuse 12. veebruari 1991. a. määrusega nr 32 kinni

§-ga 29, läbivaatamine Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton, Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas

1. juunil
2. a. õiguskantsler Eerik-Juhan Truuvälja, Vabariigi Valitsuse esindaja Enno Loonurme ja kolleegiumi sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Tallinna Halduskohtu taotluse
3. maist
4. a. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud taotlusest nähtub, et Tallinna Halduskohtu
5. mai
6. a. otsusega haldusasjas nr 3-424/97 jäeti kohaldamata Vabariigi Valitsuse
7. veebruari
8. a. määrusega nr 32 kinnitatud Politseiteenistuse määrustiku p 41 vastuolu tõttu

§ga

1. Halduskohtu
2. mai
3. a. otsuse kohaselt pöördus Einar Suimets halduskohtusse kaebusega siseministri
4. märtsi
5. a. käskkirja nr 20-p peale distsiplinaarkaristuse määramise asjas, taotledes selle käskkirja seadusevastaseks tunnistamist ja distsiplinaarkaristuse tühistamist. Kaebuse esitaja väitel oli käskkiri ebaseaduslik, sest haldusakt, millega määratakse distsiplinaarkaristus, peab olema motiveeritud ja viitama konkreetsele seadusesättele. Käskkirjas on küll viide Politseiteenistuse määrustiku punktile 41 lg 1 alapunkt 3, kuid puudub osundus seadusele. Vabariigi Valitsuse
6. veebruari
7. a. määrusega nr 32 kinnitatud Politseiteenistuse määrustik on vastuolus

§-ga 29, mille järgi kaebuse esitaja arvates teenistuse tingimused ja kord reguleeritakse seadusega. Seega ei ole valitsuse määrusega kinnitatud Politseiteenistuse määrustik, eriti selle distsiplinaarvastutuse osa, kooskõlas

ga. Tallinna Halduskohus tuvastas, et siseministri

1. märtsi
2. a. käskkirjaga nr 20-p on E. Suimetsale määratud distsiplinaarkaristus Vabariigi Valitsuse
3. veebruari
4. a. määrusega nr 32 kinnitatud Politseiteenistuse määrustiku punkti 41 lg 1 alapunkt 3 ja lg 2 alapunkt 1 alusel. Kohus märkis ühtlasi, et Politseiteenistuse määrustiku punkti 1 kohaselt sätestatakse selle määrustikuga politseiteenistusse võtmine, teenistustingimused, teenistusdistsipliin ning teenistusest vabastamine. Politseiametnike teenistuskäiku selles osas, mida pole sätestatud määrustikuga, reguleeritakse aga Avaliku teenistuse seaduse ja muude avalikku teenistust käsitlevate õigusaktidega. Halduskohus tunnistas kaebuse esitaja väite, et Politseiteenistuse määrustik on vastuolus

§-ga 29, põhjendatuks. Kohus leidis, et teenistuse või töötamise tingimused ning kord, sealhulgas distsiplinaarvastutus, on seaduse reguleerimise esemeks. Politseiametnike distsiplinaarvastutust ei saa kehtestada Politseiseaduse § 19 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega. Seetõttu tuli E. Suimetsa distsiplinaarvastutusele võtmisel juhinduda Avaliku teenistuse seaduse vastavatest sätetest. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, ära kuulanud õiguskantsleri arvamuse, et Politseiteenistuse määrustiku p 41 ja

§ 29

pole korrelatiivsed ning et distsiplinaarvastutus tuleb kehtestada seadusega, ja Vabariigi Valitsuse esindaja arvamuse, et Politseiteenistuse määrustiku p 41 pole vastuolus

§-ga 29, kuna Vabariigi Valitsus kinnitas Politseiteenistuse määrustiku Politseiseaduse § 19 alusel, ning tutvunud esitatud materjalidega, l e i d i s: I

§ 29on kuuelõikeline.

Halduskohtu otsuses ja taotluses pole osundatud, millise selle paragrahvi lõikega on Politseiteenistuse määrustik vastuolus. Kohtuotsuse motiveerivast osast järeldub, et vastuolu on seotud

§ 29

lg 1 kahe esimese lausega: "Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegavusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra.".

§ 29

tekstist ja terviklikust mõttest järeldub, et nõue distsiplinaarvastutuse kehtestamiseks üksnes seadusega ei ole sätestatud

§-ga 29 lg 1.

§ 29

lg 1 teises lauses peetakse "selle õiguse kasutamise" all silmas õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, mitte aga avalikku teenistust üldse, nagu väitis Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses E. Suimets. See säte ei reguleeri juba tekkinud töö- või teenistussuhteid. Seepärast ei saa selles haldusasjas distsiplinaarvastutust käsitlev Politseiteenistuse määrustiku punkt 41 olla vastuolus

§-ga 29 lg

1. II Vabariigi Valitsuse
2. veebruari
3. a. määruses nr 32, millega kinnitati Politseiteenistuse määrustik, on määruse andmise alusena märgitud Politseiseadus, viitamata selle konkreetsele sättele. Politseiteenistuse tingimuste ja teenistuskorra kehtestamine on delegeeritud Vabariigi Valitsusele Politseiseaduse §-ga
4. Õiguskantsleri ja Vabariigi Valitsuse esindaja väidete kohaselt hõlmab politseiteenistuse tingimuste ja teenistuskorra kehtestamine ka distsiplinaarsüütegude ja distsiplinaarkaristuste kindlaksmääramist, s.o distsiplinaarvastutuse küsimusi, mida käsitleb Politseiteenistuse määrustiku punkt 41 lg 1 ja lg
5. Tuginedes Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-le 5, Avaliku teenistuse seaduse §-dele 1 lg 2, 165 lg 1 ja 166 ning analoogiale haldusvastutuse kehtestamisega, tuleb asuda seisukohale, et distsiplinaarvastutus tuleb kehtestada seadusega. Distsiplinaarsüütegude, distsiplinaarkaristuste ja distsiplinaarmenetluse kehtestamine seadusest alamalseisvate üldaktidega on õigusvastane. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks osundada, et alates
6. aprillist
7. a. on Eestile siduv Euroopa inimõiguste konventsioon.

§ 123

lg 2 alusel kohaldatakse vastuolu korral seaduse ja konventsiooni vahel konventsiooni, kui Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingut. Distsiplinaarkaristused puudutavad õigusi ja vabadusi. Seepärast laienevad distsiplinaarmenetlusele konventsiooni artiklis 6 sätestatud põhilised menetluslikud garantiid. Selline järeldus tuleneb ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 1976. a. lahendist Engeli jt asjas. III Avaliku teenistuse seaduse § 12 lg 3 p 4 kohaselt "Avaliku teenistuse seadus laieneb niivõrd, kuivõrd

või eriseadustega või nende alusel ei sätestata teisiti" politseiametnikele. See säte jõustus üheaegselt seaduse jõustumisega, s.o

1. aasta
2. jaanuaril. Vastavalt Politseiteenistuse määrustiku punktile 41 lg 1 alapunkt 3 on politseiametniku üheks distsiplinaarsüüteoks "vääritu tegu, s.o süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib ametnikku või politseid, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses olles või väljaspool teenistuskohustuste täitmise aega". Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-s 2 p 3 on samuti nimetatud distsiplinaarsüüteona vääritu tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib töötajat või tööandjat. Kuid üheaegselt Avaliku teenistuse seadusega jõustunud Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p 3 uus redaktsioon laieneb üksnes töölepingu alusel töötavale töötajale, kelle ülesandeks on noori õpetada või kasvatada, või riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuse abiteenistujale. Politseiametnik ei kuulu nende hulka. Seega ei saa politseiametnikule alates Avaliku teenistuse seaduse jõustumisest kohaldada distsiplinaarvastutust Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse alusel. Selle
3. aasta
4. septembrist jõustunud seaduse § 5 kohaselt võib üksnes seadusega kehtestada mõne kategooria töötajate, samuti mõne kategooria tööandjate jaoks erieeskirju. Politseiteenistuse määrustiku punkti 41 muudeti ja selle punkti kehtiv redaktsioon kinnitati Vabariigi Valitsuse
5. veebruari
6. a. määrusega nr 87 ja
7. juuli
8. a. määrusega nr
9. Politseiseaduses puuduvad politseiametnike distsiplinaarvastutust kehtestavad sätted. Selle seaduse § 19 alusel ei saa Vabariigi Valitsus kehtestada politseiametnike distsiplinaarvastutust, sest distsiplinaarvastutus tuleb kehtestada seadusega. Eeltoodust järeldub, et Politseiseaduse ja Töötajate distsiplinaarvastutuse seadusega ei sätestata politseiametniku distsiplinaarvastutust. Politseiteenistuse määrustiku punkti 41 aluseks ei saa olla Politseiseadus või Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, sest distsiplinaarvastutus tuleb kehtestada seadusega. Politseiametnikele laieneb Avaliku teenistuse seadus ja Politseiteenistuse määrustiku punkti 41 kohaldamine on vastuolus Avaliku teenistuse seaduse §-ga 12 lg 3 p
10. IV Avaliku teenistuse seaduse §-s 84 punkt 3 on distsiplinaarsüüteona nimetatud vääritu tegu, s.o süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Järelikult on Politseiteenistuse määrustiku punktis 41 lg 1 alapunkt 3 nimetatud distsiplinaarsüüteol samad tunnused, mis Avaliku teenistuse seaduse §-s 84 p 3 nimetatud distsiplinaarsüüteol. Politseiteenistuse määrustiku punkti 41 lg 1 ja lg 2 p 1 kehtiv redaktsioon on kinnitatud Vabariigi Valitsuse
11. veebruari
12. a. määrusega nr 87 p
13. Avaliku teenistuse seadus laieneb politseiametnikele
14. detsembril
15. a. vastu võetud Avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse alusel. See seadus avaldati Riigi Teatajas
16. detsembril
17. a. ja jõustus üheaegselt Avaliku teenistuse seadusega, s.o
18. aasta
19. jaanuaril. Seega eelnes Politseiteenistuse määrustiku punkti 41 lg 1 ja lg 2 p 1 kehtiva redaktsiooni kinnitamine Avaliku teenistuse seaduse kehtivuse laiendamisele politseiametnikele. E. Suimetsa haldusasjas tähendab väidetav Politseiteenistuse määrustiku punkti 41 kohaldamine eksimust osundamisel haldusakti andmise õiguslikule alusele. Õige osundamine oleks viide Avaliku teenistuse seaduse §-le 84 p 3 ja 85 lg 1 p
20. Selline eksimus ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse teel kõrvaldatav. Eeltoodu alusel ja juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 19 lg 1 p 1, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium o t s u s t a b: Jätta Tallinna Halduskohtu
21. mai
22. a. taotlus rahuldamata. Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees Rait Maruste