3-1-1-95-01

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. oktoobril 2001 3-1-1-95-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher vaatas
2. septembril 2001.a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi O.G. haldusõiguserikkumise asja HÕS § 52 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Keskkonnainspektsiooni esindaja Toomas Liidja ja O.G. esindaja Reet Relvik. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Keskkonnainspektsiooni keskkonna osakonna juhataja asetäitja T. Liidja koostas
4. märtsil
5. a haldusõiguserikkumise protokolli O.G. suhtes selle kohta, et tema, juhtides R vallas L asulas AS O heitvee läbi reoveepuhasti ja biotiigi Selja jõkke, ületas Maavalitsuse veeinspektori poolt
6. oktoobril
7. a välja antud veevõtu ja saasteloaga nr 69 lubatud saasteainete piirkontsentratsiooni. Protokolli kohaselt rikkus O.G. eelkirjeldatud tegevusega Veeseaduse § 8 lg 2 p-s 4, § 9 lg-s 2, § 15 lg-s 2 § 21 p-des 1 ja 2 ning § 23 lg-tes 1 ja 2 sätestatut ning sellest tulenevalt kvalifitseeriti see tegevus HÕS §-s 52 sätestatud haldusõiguserikkumisena.
8. Lääne-Viru Maakohtu
9. aprilli
10. a otsusega, tuginedes HÕS § 218 lg 1 p-le 1, lõpetati menetlus O.G. haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 52 järgi seoses haldusõiguserikkumise koosseisu puudumisega. Maakohtu otsuses märgitakse, et "haldusõiguserikkumise protokoll 27.03.
11. a on koostatud juriidilisele isikule - AS O aga oleks pidanud olema koostatud füüsilisest isikust ettevõtjale O.G-le, kelle valduses on veepuhasti Lepnal, kuhu lisaks O.G. heitveele juhitakse ka Lepna küla heitveed. Kohus leiab seetõttu, et O.G. tegevuses puudub haldusõiguserikkumise koosseis, ning analüüsimata muid aspekte peab kohus vajalikuks menetlus lõpetada."
12. Keskkonnainspektsiooni apellatsioonkaebuses taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja O.G. karistamist vee kaitse ja kasutamise korra rikkumise eest. Apellatsioonkaebuses ei nõustutud sellega, et haldusõiguserikkumise protokoll koostati juriidilisele isikule. AS O oli selles protokollis kirjas haldusõiguserikkuja O.G. töökohana, protokollis eneses aga kirjeldatakse füüsilisest isikust õiguserikkuja - O.G. tegevust, märgiti apellatsioonkaebuses.
13. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. juuni
15. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu
16. aprilli
17. a otsus, tunnistati O.G. süüdi HÕS §-s 52 ettenähtud haldusõiguserikkumise toimepanemises ja karistati teda rahatrahviga 100 päevapalka, s.o 5300 krooni. Ringkonnakohtu otsuses, nõustudes apellatsioonkaebuses märgituga, loetakse tuvastatuks, et haldusõiguserikkumise protokoll on koostatud füüsilisele isikule - O.G-le ja et protokolli koostamisel on järgitud HÕS §-s 229 sätestatud nõudeid. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole maakohtu kohtunik järginud HÕS § 263 ega ole selgitanud välja kõiki asjasse puutuvaid aspekte. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nõustus apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ülenormatiivse heitvee puhul on tegemist ilma loata heitvee juhtimisega suublasse, mis on Veeseaduse § 8 lg 2 p 4 rikkumine ja mille eest tuleb O.G. vastutusele võtta HÕS § 52 järgi. Karistuse määramisel võttis ringkonnakohus arvesse seda, et haldusõiguserikkuja on ise ülenormatiivset saastet tunnistanud ja tasunud selle eest saastekahju. MENETLUS RIIGIKOHTUS
18. Kassatsioonkaebuses taotleb O.G. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. juuni
20. a otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist haldusõiguserikkumise koosseisu puudumise tõttu. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kassaator rikkunud Veeseaduse § 8 lg 2 p-s 4 sätestatut, sest tal on olemas nõutav vee erikasutusluba. Kassaatori arvates ei saa isikut, kel on luba, kuid kes juhib suublasse ülenormatiivset heitvett, võtta vastutusele süüdistatuna loa puudumises.
21. Keskkonnainspektsioon vaidleb vastuses kaebusele vastu. Vastuses leitakse, et kuna suublasse juhitud heitvees olid saasteainete piirsisaldused loaga reglementeeritutest suuremad, on õige ringkonnakohtu sisuline järeldus, et selleks puudus luba. Vastuse esitaja on seisukohal, et kassaatorile antud vee erikasutusluba ei tekitanud sellist vee erikasutusõigust, mida kaebaja tegelikult realiseeris.
22. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja selle rahuldamiseks puudub alus. 7.1 HÕS § 52 on blanketse dispositsiooniga õigusnorm, mis sätestab haldusvastutuse isiku poolt vee kaitse ja kasutamise korra mistahes rikkumise eest, peale veeomandiõiguse rikkumise. Vee kaitse ja kasutamise korda sätestav põhiline normatiivakt on Veeseadus. Selle seaduse kohaselt tagatakse vee kaitse kord olulisel määral seeläbi, et teatud - keskkonnale potentsiaalselt suhteliselt ohtlikumad veekasutamise viisid tunnistatakse vee erikasutuseks, kusjuures seda vee erikasutust lubatakse üksnes vastava tähtajalise loa alusel. Vee erikasutusjuhtude loetelu sisaldub Veeseaduse § 8 lg-s 2 ja vastavalt § 8 lg 2 p-le 4 on vee erikasutuseks ka heitvee ja teiste vett sisaldavate ainete juhtimine suublasse. Vastavalt Veeseaduse § 9 lg-le 1 on vee erikasutusloa koostisosaks ka saasteluba ja sama paragrahvi teise lõike kohaselt määratakse vee erikasutusloaga kindlaks "vee kasutuse lubatud maht, tingimused ja kord ning veekasutaja õigused ja kohustused". Siinjuures tuleb arvestada sedagi, et kooskõlas veeseaduse § 111 lg 3 teises lauses märgituga peab vee erikasutaja maksma viiekordset hinda mitte üksnes erikasutusloata vee erikastuse eest vaid ka erikasutusloaga määratust suuremas koguses vee erikasutuse eest. 7.2 Eelmärgitu pinnalt ei ole alust väita, et HÕS § 52 järgi saaks vastutusele võtta üksnes ilma vee erikasutusloata toiminud vee erikasutajat. Vee erikasutajat ei muuda õiguskuulekaks mitte üksnes vee erikasutusloa olemasolu fakt iseenesest ja vaadatuna lahus selle loaga määratud tingimuste ning vee erikasutajale pandud kohustuste täitmisest. Käesoleva haldusõigusrikkumise asja menetlemisel on ringkonnakohus lugenud põhjendatult tuvastatuks, et kuigi O.G-le antud vee erikasutusluba kui dokument ei sisalda luba suunata suublasse ülenormatiivset heitvett, suunas O.G. siiski sellist heitvett suublasse ja selliselt - seadusega sätestatud vee kasutamise ja kaitse korda rikkudes - pani toime HÕS § 52 järgi kvalifitseeritava haldusõiguserikkumise. 7.3 Käesoleva haldusõiguserikkumise asja materjalidest lähtuvalt (tl-d 17-20) oli enne O.G. suhtes haldusõiguserikkumise menetluse alustamist koostatud neli vee saastetasu arvutust, millest nähtus ülenormatiivse heitvee suunamine suublasse. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et tegelikult oleks olnud piisavalt alust kõnealuse menetluse alustamiseks juba esimese vee saastetasu arvutuse pinnalt. Kuigi Veeseaduse § 111 lg 3 teises lauses sätestatu kohaselt on vee erikasutajalt võimalik vee erikasutusloaga määratud norme ületava vee erikasutuse eest võtta viiekordset hinda, ei saa keskkonnakaitsealaste normide mõte olla mitte nende normide rikkumise talumisega raha teenimises vaid rikkumise koheses tõkestamises. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 1 Riigikohtu kriminaalkolleegium m ä ä r a s: Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
23. juuni
24. a otsus O.G. haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 52 järgi jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtumäärus jõustub
25. oktoobril
26. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Eerik Kergandberg Liikmed: Ott Järvesaar, Peeter Vaher