← Eesti

3-2-1-101-01

3-2-1-101-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. oktoobril
  2. a OÜ Nautref hagi ja Valentin Maksimovi vastuhagi töövaidluses. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi kirjalikus menetluses
  3. augustil
  4. a OÜ Nautref kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  5. jaanuari
  6. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-53/
  7. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik V. Maksimov töötas viieks aastaks sõlmitud töölepingu alusel OÜ-s Nautref külmutuslaeva Katran mehaanikuna alates
  8. oktoobrist
  9. a. OÜ Nautref andis laeva
  10. märtsil
  11. a sõlmitud tähtajalise prahtimise lepingu alusel üheks aastaks Iirimaa äriühingu Master Promotions Unlimited (edaspidi prahtija) kasutusse. Prahtimise lepingu lisa kohaselt pidi prahtija palkama meeskonna. Prahtija sõlmis
  12. mail
  13. a V. Maksimoviga tähtajalise töölepingu kuni
  14. detsembrini
  15. a.
  16. augustil
  17. a tegi OÜ Nautref V. Maksimovi tööraamatusse kande töölepingu lõpetamise kohta. Tööraamatu järgmise kande kohaselt võttis OÜ Nautref
  18. aprillil
  19. a V. Maksimovi uuesti tööle.
  20. aprilli
  21. a käskkirjaga lõpetas OÜ Nautref töölepingu TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni (edaspidi töövaidluskomisjon)
  22. juuni
  23. a otsusega rahuldati V. Maksimovi nõuded OÜ Nautref vastu: töölepingu lõpetamine tunnistati ebaseaduslikuks, tööleping loeti lõpetatuks töötaja soovil TLS § 79 alusel
  24. juunil
  25. a ning OÜlt Nautref mõisteti välja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitisena kuue kuu keskmine palk 34 422 kr 60 s, saamata jäänud palk
  26. a detsembrist kuni
  27. märtsini 19 229 kr, palga maksmisega viivitamise eest viivis 4606 kr 60 s, kasutamata puhkuse eest hüvitis 6209 kr 80 s ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitis 5 737 kr 10 s, so kokku 70 205 kr 10 s. OÜ Nautref ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja palus kohtule esitatud hagis tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel seoses usalduse kaotamisega töötaja suhtes ning tunnustada OÜ Nautref õigust jätta rahuldamata V. Maksimovi rahalised nõuded. Nõudeid põhjendas OÜ Nautref sellega, et
  28. oktoobril
  29. a sõlmitud tööleping lõpetati
  30. augustil
  31. aastal ja
  32. a detsembrist kuni
  33. a märtsini pidi V. Maksimovile palka maksma prahtija, kes oli sel ajal V. Maksimovile tööandjaks. OÜ Nautrefi ja V. Maksimovi vahel
  34. aprillil
  35. a suuliselt sõlmitud tööleping lõpetati
  36. aprillil
  37. a seoses töötaja vastu usalduse kaotamisega, kuna V. Maksimov põhjustas OÜ Nautref vara puudujäägi, riknemise ja riisumise ning äripartneri usaldamatuse OÜ Nautref vastu. V. Maksimov esitas vastuhagi, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks, kuna töölepingu lõpetamise alust kohaldati selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Kirjalikus vastuses hagiavaldusele palus V. Maksimov käsitleda töövaidluskomisjonis OÜ Nautref vastu esitatud ja töövaidluskomisjoni otsusega rahuldatud nõudeid vastuhagi nõuetena. Töölepingu sõlmis OÜ Nautref V. Maksimoviga
  38. oktoobril
  39. a ja seda lepingut ei ole pooled töölepinguseaduse kohaselt lõpetanud. Tööandjaks oli kuni töövaidluskomisjoni otsuse tegemiseni
  40. juunil
  41. a OÜ Nautref. Laeva prahtija ja V. Maksimovi vahel
  42. mail
  43. a sõlmitud tööleping ei lõpetanud töölepingut OÜ-ga Nautref.
  44. aprillil
  45. a sõlmitud suuline tööleping OÜ-ga Nautref oli näiline ja formaalne ning seetõttu tühine. Tallinna Linnakohtu
  46. juuni
  47. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus rahuldas vastuhagi ja tunnistas ebaseaduslikuks V. Maksimoviga töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 7 alusel, luges töölepingu lõppenuks
  48. juunil
  49. a V. Maksimovi algatusel TLS § 79 alusel ning mõistis OÜ-lt Nautref välja 70 205 kr 10 s V. Maksimovi kasuks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli V. Maksimovi tööandjaks alates
  50. oktoobrist
  51. a kuni
  52. aprillini
  53. a kogu aeg laeva omanik OÜ Nautref, sest TLS § 6, ÄS § 5 lg-te 1 ja 2 mõtte kohaselt ei lõppenud senine tööleping OÜ-ga Nautref, kui OÜ Nautref laev kui äriühingu majandusüksus läks
  54. märtsi
  55. a prahtimise lepingu alusel prahtija kasutusse. Töölepingu lõpetas OÜ Nautref
  56. aprillil
  57. a V. Maksimovi vastu usalduse kaotuse tõttu. Kanne tööraamatus
  58. augustil
  59. a OÜ-ga Nautref töölepingu lõpetamise kohta ei oma tähendust, sest V. Maksimov töötas laeval edasi. Kanne tööraamatus, millel puudub seaduslik alus, ei lõpeta iseenesest töösuhet. Kanne tööraamatus
  60. aprillil
  61. a V. Maksimovi uuesti tööle võtmise kohta ei oma tähendust, sest puudub kirjalik tööleping, mis oleks pidanud olema kande tegemise aluseks. OÜl Nautref ei ole õiguslikku alust keelduda V. Maksimovi rahaliste nõuete rahuldamisest, mis on seotud saamata jäänud palga ja lõpparvega. V. Maksimoviga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel oli ebaseaduslik, kuna see toimus kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Kohus luges töötaja töölt lahkunuks TLS § 79 alusel omal soovil alates
  62. juunist
  63. a ja OÜ-l Nautref ei ole alust keelduda V. Maksimovi rahalise nõude rahuldamisest seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu
  64. jaanuari
  65. a otsusega jäeti muutmata linnakohtu otsus osas, millega OÜ Nautref hagi jäeti rahuldamata, kuid muudeti selles osas otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse osas, millega V. Maksimovi vastuhagi rahuldati ja tegi selles osas uue otsuse, millega vastuhagi jäeti rahuldamata ning otsustati, et ringkonnakohtu otsuse teatavaks tegemisel jõustub Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni
  66. juuni
  67. a otsus nr 12-1-3/597/99, millega V. Maksimovi nõuded OÜ Nautrefi vastu rahuldati. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus õigesti jätnud rahuldamata OÜ Nautref nõude tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine V. Maksimoviga ja nõude tunnistada OÜ Nautref õigust keelduda V. Maksimovi rahaliste nõuete rahuldamisest. Hagiavalduses esitatud ülejäänud nõuded olid esitatud asjaolude tuvastamiseks, millega OÜ Nautref soovis põhjendada hagiavaldust, mille esitamise tingis töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumine. TLS § 6 põhimõtetega on kooskõlas ja tõendatud, et V. Maksimov töötas OÜ Nautref laeval Katran alates
  68. oktoobrist
  69. a kuni
  70. aprillini
  71. a, mil temaga lõpetati tööleping TLS § 86 p 7 alusel. Ka juhul, kui laeva andmist prahtija kasutusse saaks vaadelda tööandja muutumisena, ei ole see käsitletav töölepingu lõpetamise alusena. OÜ Nautref väidet töölepingu suulise sõlmimise kohta
  72. aprillil 1999.a ei ole kinnitatud ühegi tõendiga. Sellest tulenevalt on õige töövaidluskomisjoni ja linnakohtu järeldus, et OÜ-l Nautref lasub kohustus tasuda töötajale nii saamata jäänud palk kui ka täita ülejäänud kohustused. Töövaidluskomisjonile esitati palgaarvestuslehelt V. Maksimovi töötasu kohta, milles näidatud summasid hageja sisuliselt ei vaidlustanud. Töötaja kuupalk oli kokku lepitud töölepingus (põhipalk merel 6 902 krooni, rannas 2 600 krooni). Keskmise palga arvutamisel lähtuti põhjendatult tegelikult väljateenitud palgast. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus jättis õigesti rahuldamata OÜ Nautref nõude tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ning vastates apellatsioonkaebuse väidetele, põhjendas apellatsioonikohus töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust. Käsitledes vastuhagi, leidis apellatsioonikohus, et linnakohtu otsus, millega vastuhagi rahuldati, ei ole õige. Vastuhagi nõuded olid esitatud ebatäpselt ja raskesti mõistetavalt ega vastanud seetõttu hagiavalduse vorminõuetele. Nõudeid, mida linnakohus vastuhagi käsitlemisel rahuldas, kostja kohtule esitanud ei olnud. Linnakohtul ei olnud õigust rahuldada töötaja nõudeid, mis olid töövaidluskomisjonile esitatud avalduses, kuid mida vastuhagis ei olnud. II. Hageja kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus jättis osa hageja nõuetest lahendamata. Hageja vaidlustas kohustuse maksta kostjale mistahes summat. Vaidlus on selles, kas hageja pidi maksma kostjale palka ajavahemikus
  73. a detsembrist kuni
  74. a märtsini. Apellatsioonikohus on asja arutamisel jätnud tähelepanuta olulised tõendid. Hageja esitas linnakohtule laeva prahtimise lepingu, kinnitamaks, et alates lepingu sõlmimise päevast läksid kõik tööandja kohustused, sealhulgas ka meeskonnale palga maksmise kohustus, üle prahtijale. Vastavale apellatsioonkaebuse väitele apellatsioonikohus ei vastanud, rikkudes sellega TsMS § 330 lg
  75. Asjaolu, et kostja töötas laeval prahtijaga sõlmitud töölepingu alusel, välistab võimaluse, et samal ajal töötas kostja ka hagejaga sõlmitud töölepingu alusel. Kohtute järeldus töötaja palga suuruse kohta on meelevaldne. Töötaja poolt esitatud palgaarvestus ei vasta dokumentaalse tõendi nõuetele TsMS § 117 lg 1 mõttes. Apellatsioonikohus ei põhjendanud, miks ta käsitles arvestuslehes olevaid summasid töötaja poolt väljateenitud palgana. Sellega rikuti TsMS § 227 lg 1 ja § 231 lg 4 nõudeid. Asjakohatu on apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja ei ole sisuliselt vaidlustanud arvestuses näidatud summasid. III. Kostja vastus kassatsioonkaebusele Kostja pidas apellatsioonikohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Nautref hagi tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel seoses usalduse kaotamisega V. Maksimovi vastu. Selles osas ei ole kassatsioonkaebust esitatud ja tulenevalt TsMS §st 353 lg 1 puudub kolleegiumil alus selles osas apellatsioonikohtu otsuse käsitlemiseks. Ülejäänud osas tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab apellatsioonikohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Apellatsioonikohus jättis vastuseta OÜ Nautref väite, et laeva prahtimise lepinguga läksid tööandja kohustused üle prahtijale, kes pidi maksma V. Maksimovile palka
  76. a detsembrist kuni
  77. a märtsini ja OÜ Nautref ei ole kohustatud maksma V. Maksimovile saamata jäänud palka ning sellest tingitud viivist. Apellatsioonikohus tuvastas, et V. Maksimov töötas laeval Katran OÜ-ga Nautref sõlmitud töölepingu alusel alates
  78. oktoobrist
  79. a kuni
  80. aprillini
  81. a, sest tööleping OÜ-ga Nautref ei lõppenud: ei laeva tähtajalise prahtimise lepinguga
  82. aprillil
  83. a; ei töölepingu sõlmimisega
  84. mail
  85. a V. Maksimovi ja prahtija vahel; ei tööraamatusse tehtud kandega töölepingu lõpetamise kohta OÜ-ga Nautref
  86. augustil
  87. a ega tööraamatusse tehtud kandega V. Maksimovi uuesti tööle võtmise kohta OÜ-sse Nautref
  88. aprillil
  89. a. Apellatsioonikohtu eeltoodud järeldus on kooskõlas TLS §-s 71 sätestatuga, mille kohaselt tööleping lõpeb poolte kokkuleppel, tähtaja möödumisel, töötaja algatusel, tööandja algatusel, kolmandate isikute nõudmisel või pooltest sõltumatutel asjaoludel. Pooltevahelises töösuhtes ühtegi neist töölepingu lõppemise alustest ei tuvastatud. Kuna poolte vahel oli kehtiv
  90. oktoobril
  91. a sõlmitud tööleping, pidi kohus vaidluse lahendamiseks põhjendama selle lepingu järgi tööandja kohustuste ülemineku võimalikkust
  92. märtsil
  93. a OÜ Nautref ja Iirimaa äriühingu Master Promotions Unlimited vahel sõlmitud laeva tähtajalise prahtimise lepingu alusel prahtijale ja kas see üleminek on kooskõlas TLS §-s 18 sätestatuga, mille kohaselt töölepingu ühepoolne muutmine, peatamine, lõpetamine ja tühistamine on lubatud ainult seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras. Kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus määratles kostja palga meelevaldselt kostja esitatud arvestuslehe alusel, ei ole põhjendatud. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbi pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja leidis, et kostja esitatud arvestusleht tema ja temaga koos töötanud meremeeste palgaarvestusega ei ole kooskõlas tegelikult tehtud tööga (töötatud ajaga merel ja rannas), siis pidi hageja oma väiteid tõendama. Apellatsioonikohus märkis õigesti, et palgaarvestuslehe sisu hageja ei vaidlustanud ja seetõttu jäi arvestusleht põhjendatult aluseks kostjale väljamõistetud summadele. TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonikohus käsitles otsuse põhjendavas osas OÜ Nautref nõuet tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ja märkis otsuse resolutsioonis, et OÜ Nautref nõue tuleb jätta rahuldamata. V. Maksimovi vastuhagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks jättis apellatsioonikohus samuti rahuldamata. Sellisena oli kohtuotsuse resolutsioon iseendaga vastuolus. Kuigi apellatsioonikohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega loeti apellatsioonikohtu otsuse teatavaks tegemisega jõustunuks töövaidluskomisjoni otsus, millega V. Maksimovi nõuded OÜ Nautrefi vastu rahuldati, peab kolleegium ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks selgitada järgmist. Töövaidluse lahendamise asjades, kus ITLS § 24 lg 1 alusel on kohtusse pöördunud töövaidluse pool, kelle vastu nõue töövaidluskomisjonile oli esitatud, tuleb lähtuda sellest, et ITLS § 24 lg 1 kohaselt võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse. Kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega. Sellest johtuvalt tuleks töövaidluskomisjonile nõude esitanut käsitleda hagejana ja poolt, kelle vastu nõue on esitatud, kostjana. ITLS §-s 24 lg 2 sätestatu, mille kohaselt kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale, kehtestab kohtusse pöördumise vormi, ei saa aga muuta vaidluse poolte protsessuaalset seisundit. Kuna ITLS § 25 lg 1 tulenevalt töövaidluskomisjoni otsus vaidluse poole kohtusse pöördumisel ei jõustu, siis võib vastuväitena hagile vormistatud kostja nõue olla taotlus sama töövaidlus läbi vaadata ning taotlus jätta hageja nõue rahuldamata või rahuldada see osaliselt. Kohus peab seega tegema otsuse töövaidluses vaidlevate poolte esitatud kõigi nõuete osas. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  94. jaanuari
  95. a otsus muutmata osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Nautref nõue tunnistada seaduslikuks Valentin Maksimoviga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel. Muus osas otsus tühistada ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada OÜ-le Nautref
  96. märtsil
  97. a tasutud kautsjon 702 (seitsesada kaks) krooni 10 senti. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.