Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa kohtualune Ä. N., tema kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus, kannatanu Eve Kull ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 12. veebruari 1998. a otsusega tunnistati Ä. N. süüdi
järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks.
Süüdistuses
Ä. N. tunnistati
järgi süüdi selles, et ta, olles Tartu Linna Keskraamatukogu lasteosakonna juhatajana organiseerinud 3 - 11 aastastele lastele lugemislaagri, viis
Apellant põhistas oma kaebust sellega, et linnakohtu otsus ei vasta KrMK § 274 nõuetele. Väidetavalt ei sisalda otsus kohtu poolt
järgi kindlaks tehtud faktide kirjeldust ning puuduvad põhjendused, kuidas süüksarvatud teod on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kaitsja leidis, et Ä. N. süüdimõistmine selles kuriteos on motiveerimata. Veel leidis apellant, et süüdistuses polnud näidatud, millisest konkreetsest seadusest või muust õigusaktist tulenes kohtualuse kohustus tegutseda teataval viisil. Apellatsioonkaebuses märgitakse, et kuna kriminaalvastutus saab järgneda vaid sellise konkreetse teo tegemata jätmise eest, mis tuleneb konkreetsest õiguslikust kohustusest, siis ei saa vastutuse aluseks olla üldised normid, mis ei sisalda konkreetset käitumisjuhist, nagu seda on Tartu Keskraamatukogu lasteosakonna juhataja ametijuhendi p.
MK § 210 lg 4 ja § 274 p-de 2, 3 ja 4 rikkumist on ringkonnakohtu otsuses rõhutatud, et prokuröri loobumine süüdistusest ei too automaatselt kaasa kohtu õigust loobuda kriminaalasja menetlemisest ja et ka õigeksmõistmise korral tuleb kohtuotsuses näidata kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaolud ja tõendid, mille põhjal kohus loeb need asjaolud tuvastatuks, samuti motiivid, miks kohus rajab oma otsuse just neile tõenditele ning loeb muud tõendid mitteusaldusväärseks. Nimetatud nõudeid ei ole aga ringkonnakohtu arvates Ä. N. õigeksmõistmisel
MK § 215 lg 2 rikkumist on ringkonnakohus aga näinud selles, et linnakohus on Ä. N. süüditunnistamisel
järgi lugenud tõendatuks tema poolt Tartu Linna Keskraamatukogu lasteosakonna juhataja ametijuhendi p 4. 2. rikkumise, kuigi süüdistamisel
N. kunagi inkrimineeritud kõnealuse p
Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et " lugedes kohtualusele ühes süüdistuses esitatud rikkumised süüks teises kuriteos ilma et prokurör oleks kohtuistungil muutnud varem esitatud süüdistust, on linnakohus halvendanud kohtualuse olukorda
MK § 215 lg-s 2 sätestatut. Kohtuotsuses puuduvad motiivid selle kohta, kuidas sai linnakohus Ä. N. süüdistuses
järgi õigeks mõista, kui ta samas sisuliselt luges kohtualuse süü selles süüdistuse järgi osaliselt tõendatuks." Kõik eelkirjeldatu annab ringkonnakohtu arvates põhjust rääkida motiivide puudumisest linnakohtu käsitletavas otsuses ja on seetõttu, vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-le 7 ja §-le 33, kriminaalasja linnakohtule uueks arutamiseks saatmise aluseks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
Esiteks rõhutab kassaator, et vastavalt AKKS §-le 20 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust reeglina vaid esitatud apellatsioonkaebuse piires. Omal initsiatiivil kaebuse piirest väljumise õigus tekib ringkonnakohtul üksnes siis, kui ta tuvastab, et kriminaalseadust on ebaõigesti ja kohtualuse olukorda raskendavalt kohaldatud. Teiseks märgib kassaator, et võistlevuse printsiip välistab ringkonnakohtu initsiatiivi asuda parandama riikliku süüdistuse võimalikke vigu. Kassaator viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. rikkumise. Kuna nimetatud ametijuhendi punkti eiramist polnud talle
MK § 215 lg 2 rikkumisena. Kassaator rõhutab, et kui sel viisil kriminaalasja uueks arutamiseks saates sooviti anda prokurörile võimalus uue süüdistuse esitamiseks
Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas vandeadvokaat U. Lõhmus esitatud kassatsioonkaebust. Kriminaalasja tagasisaatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule toetasid sisuliselt ka prokurör, kohtualune ja kannatanu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, leidis: Kassatsioonkaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Tulenevalt AKKS § 20 lg-s 1 ja §-s 32 sätestatust võib ringkonnakohus juhtudel, mil esimese astme kohtu otsust on apellatsiooni korras vaidlustanud vaid kaitsja, väljuda apellatsiooni piiridest üksnes siis, kui ta tuvastab kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, millega on raskendatud kohtualuse olukorda. Seega ei olnud Tartu Ringkonnakohus õigustatud apellatsiooni piiridest väljuvalt arutama seda, kas Ä. N. õigeksmõistmine süüdistuses
Ringkonnakohtu poolt väidetavad kriminaalmenetluse seaduse olulised rikkumised, millele viidates saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, olid aga seotud just nimelt Ä. N. õigeksmõistmisega süüdistuses
Kassaatoriga tuleb nõustuda selles, et linnakohtu otsuse osa, mida vaidlustas apellant, on ringkonnakohtu otsuses sisuliselt analüüsitud väga napilt. Seejuures tuleb aga põhjendatuks lugeda ringkonnakohtu käsitletavas otsuses väljendatud seisukoht, et kuna oma ametijuhendi punkti 4. 2. eiramist polnud Ä. N.
järgi süüdistuse esitamisel ja kohtu alla andmisel süüks arvatud, siis on linnakohus kohtuliku arutamise tulemina omal initsiatiivil halvendanud kohtualuse olukorda. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.