3-4-1-7-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. oktoobril 2001 Tallinna Halduskohtu taotluse tunnistada

§ 28

lg 1 p 6 kehtetuks läbivaatamine Riigikohtu üldkogu, koosseisus eesistuja Uno Lõhmus, riigikohtunikud Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Jüri Rätsep, Harri Salmann, Peeter Vaher ja Triinu Vernik, vaatas istungil

1. septembril 2001 Riigikogu esindaja Vootele Hanseni, õiguskantsleri Allar Jõksi ja justiitsministri esindaja Enno Loonurme osavõtul ning üldkogu sekretäri Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Tallinna Halduskohtu
2. aprilli
3. a taotluse. I. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. jaanuari
6. a otsusega keeldus Järva politseiprefekt pikendamast Tiit Kikkase relvaluba, sest teda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest ja ta ei vasta

ga kehtestatud nõuetele. Politseiprefekt tugines otsuse tegemisel

§ 28lg 1 p-le 6 ja § 32 lg-le 3. Tiit Kikkast on Paide Rajooni Rahvakohtu 24. veebruari 1971 a otsusega ENSV Kr

K § 141 lg 2 p 2 järgi karistatud röövimise eest kolmeaastase vabadusekaotusega. Teo toimepanemise ajal oli T. Kikkas 17-aastane. 23.03.1973 vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. 2. T. Kikkas vaidlustas Järva politseiprefekti otsuse Tallinna Halduskohtus. Kaebaja märgib, et

§ 28

lg 1 p 6, mille järgi karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest välistab isikule relvaloa andmise, on demokraatlikus ühiskonnas mittevajalik ning Põhiseaduse §-des 19, 29 lg 1 ja 32 lg 2 sätestatud põhiõigusi moonutav piirang. Kaebaja on alates

1. a suguvõsa traditsiooni järgides jahimees, alates
2. a täiskarsklane, kelle pikaajalist töötamist ühel töökohal on tunnustatud au- ja tänukirjadega ning ordeniga. Relvaloa pikendamisest keeldumine võtaks võimaluse jätkata jahilkäimist kui oma lemmikharrastust.
3. Tallinna Halduskohus tühistas
4. aprillil 2001 politseiprefekti vaidlustatud otsuse, jättis

§ 28lg 1 p-i 6 kohaldamata ja tunnistas selle Põhiseaduse §-ga 11 vastuolus olevaks.

Samal päeval esitas halduskohus Riigikohtule taotluse kontrollida

§ 28lg 1 p 6 vastavust Põhiseaduse §-le 11.

1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustas
2. mail 2001 anda Tallinna Halduskohtu taotlus arutamiseks üldkogule, sest taotlus käsitleb põhiseaduslikkuse olulist küsimust ja otsustamisel võib osutuda vajalikuks muuta kolleegiumi varasemat praktikat. II. ÕIGUSLIK PÕHJENDUS Vaidlustatud sätted
4. juunil 1995 vastu võetud ja
5. jaanuaril 1996 jõustunud

(RT I 1995, 62, 1056; 1997, 93, 1564; 1999, 57, 597, 2001, 7, 17) [edaspidi RelvS] vaidlustatud säte on järgmine: Paragrahv 28. Füüsilisele isikule soetamisloa või relvaloa andmist välistavad asjaolud

, mis jõustub

1. aasta
2. jaanuaril (RT I 2001, 65, 377). Seaduse asjassepuutuv säte on sõnastatud järgmiselt: Paragrahv
3. Füüsilisele isikule soetamisloa ja relvaloa andmist välistavad asjaolud

§-s 28 lg 1 p 6 on sätestatud seadusandja tahe mitte kunagi anda relvaluba isikule, kes on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sõltumata sellest, kas isikul on karistatus või mitte. Selline piirang on kehtestatud eesmärgiga ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele, sest relv kui seadeldis või ese on kasutatav elava objekti kahjustamiseks. Kuid piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja saadab isikut kogu tema elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust ning relvaloa taotleja isikut, on ebaproportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada soetamis- või relvaloa andmisel ja pikendamisel relvaloa taotleja isikut ja tema poolt toimepandud kuriteo asjaolusid. Kohtuotsuse kohaselt on sellisele seisukohale asunud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 6.10.2000. a otsuses nr 3-4-1-9-2000. 8. Riigikogu esindaja selgitas kohtuistungil, et Riigikogu lähtus piirangute tegemisel arvamusest, et Eesti ajaloolis-kultuuriliselt kujunenud ühiskonnas ei ole tulirelva omamine inimese põhiõigus, mis kuidagi takistaks tal elada täisväärtuslikku elu. Tegemist on pigem eriõigusega ja selle alusel võib üsna tugevalt piirata isikute ringi, kes võivad omada tulirelva. Seaduse rakendamisel ilmnenud asjaolude tõttu on Riigikogu jõudnud järeldusele, et taoline kogu elu saatev relvaloa andmise keeld ei ole mõistlik. 9. Õiguskantsleri arvates on seadusandja

ga sätestanud üldistes huvides kitsendused relvade levikuks ja see on kooskõlas PS §-s 3, §-s 59 ja § 65 p-s 1 sätestatuga.

§ 28

lg 1 p 6 ei arvesta aga kuriteo raskusastet.

§ 28lg 1 p 6 kohaldamisel ei ole kõigil õiguse rakendajatel kaalumise võimalust.

Tekib kohaldamise võimaluste konflikt: kohtutel peab olema õigus ja võimalus kaaluda, kas piirangu tegemine kõiki asjaolusid arvestades on vajalik demokraatlikus ühiskonnas, kuid politseiametniku suhtes kehtib

ettekirjutus imperatiivina. Kui imperatiivne ettekirjutus seaduses ei ole ühtviisi kohustuslik nii kohtumenetluses kui ka haldusmenetluses, siis ei ole tagatud PS §-st 11 tulenev õiguse kohaldamise proportsionaalsuse nõue. Õiguskantsler leiab, et RelvS § 28 lg 1 p 6 on ebaproportsionaalne selles osas, mis ei võimalda relvaloa andmisel või pikendamisel kaaluda õiguslikke tagajärgi isiku suhtes, kes on kuriteo toime pannud otsese või kaudse tahtlusega, relvaga või relvata ning vaatamata sellele, kuidas on isik käitunud pärast karistatuse kustumist või kustutamist. Seetõttu jääb RelvS § 28 lg 1 p 6 kohaldaja tegevus PS § 11 mõju alt välja. Kohtuistungil jäi õiguskantsler kirjalikus arvamuses esitatud seisukohtade juurde.

1. Justiitsminister jagab Riigikohtule saadetud kirjalikus arvamuses halduskohtu seisukohta, et RelvS § 28 lg 1 p 6 pole kooskõlas PS §-ga
2. Minister märgib, et relv ei ole tingimata suunatud inimese elu või tervise kui ülimuslike väärtuste vastu. Halduskohtu otsuse aluseks oleval juhtumil ei ole kaebuse esitaja eneseteostuse vabaduse ja omandiõiguse, mõnel juhul ka tegevusala vaba valiku õiguse piirang demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Minister lisab, et vaidlustatud säte ei ole kooskõlas ka õigusselguse põhimõttega, mis õigusriigi põhimõtte ühe osana on kaitstud PS § 13 lg-ga
3. Nimelt ei ole kehtiv õigus, nagu märgib ka Riigikohus oma
4. oktoobri
5. a otsuses piisava selgusega sätestanud karistuse olemust ja tähendust. Ministri arvates ei ole põhjendatud vaidlustatud sätte kehtetuks tunnistamine täies ulatuses, sest säte väljendab avalikku huvi piirata kriminaalkorras karistatud isikute õigust relvi soetada. Taoline eesmärk on demokraatlikus ühiskonnas õigustatud üksikisiku elu ja tervise kaitseks. Seetõttu tuleks RelvS § 28 lg 1 p 6 vastuolu tõttu PS §-ga 19, § 29 lg-ga 1 ja § 32 lg-ga 2 koostoimes §-ga 11 tunnistada kehtetuks osas, mis ei võimalda teha erandit soetamis- või relvaloa andmiseks. Justiitsministri esindaja kordas kohtuistungil kirjalikus arvamuses esitatut. Üldkogu seisukoht I
6. Riigikohus kontrollib
7. jaanuaril 1996 jõustunud ja
8. detsembril 2001 kehtivust kaotava RelvS § 28 lg 1 p 6 vastavust Põhiseadusele teist korda. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis
9. oktoobri 2000 a otsusega rahuldamata Tartu Halduskohtu taotluse tunnistada osaliselt kehtetuks RelvS § 28 lg 1 p 6 (RT III 2000, 21, 233). Tolles taotluses ja kohtuotsuses ei seostanud halduskohus õigust soetada ja omada relva isiku põhiõigustega. Kohus leidis, et vaidlusaluse juhtumi puhul on RelvS § 28 lg 1 p-s 6 sätestatud piirang vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Tallinna Halduskohtu
10. aprilli
11. a otsusest ja esitatud taotlusest ei nähtu samuti, millist isiku põhiõigust riivab RelvS § 28 lg 1 p
12. Kohtu põhjenduste kohaselt on

mainitud sättes sisalduv piirang vastuolus PS §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse põhimõttega. Halduskohus märgib, et piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja saadab isikut kogu tema elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust ning relvaloa taotleja isikut, on ebaproportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Kaebuse esitaja T. Kikkas kirjutab halduskohtule esitatud kaebuses, et RelvS § 28 lg 1 p 6 on demokraatlikus ühiskonnas mittevajalik ning PS §-des 19, 29 lg 1 ja 32 lg 2 sätestatud põhiõigusi moonutav piirang.

1. Riigikohus märgib kõigepealt, et Põhiseaduse § 11 mainib küll õigusi ja vabadusi, kuid ei nimeta neist ühtki konkreetselt. See paragrahv on kõiki põhiõigusi hõlmav keskne norm, mis sisaldab põhiõiguste, vabaduste ja kohustuste tõlgendamise ja kohaldamise fundamentaalseid põhimõtteid. Põhiseaduse § 11 lubab õigusi ja vabadusi piirata ainult kolmel tingimusel. Esiteks tohib õigusi ja vabadusi piirata "ainult kooskõlas põhiseadusega", teiseks peavad piirangud olema "demokraatlikus ühiskonnas vajalikud" ja kolmandaks ei tohi piirangud "moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust". Nende põhimõtete järgimise kontrollimine eeldab seetõttu asjakohase põhiõiguse riive kindlakstegemist. Kuigi halduskohus ei ole osutanud ühegi põhiõiguse rikkumisele, kontrollib Riigikohus põhiõiguse piirangu vastavust Põhiseadusele T. Kikkase kaebuses viidatud normide alusel.
2. Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena. Küll võib isiku õigus soetada ja omada relva olla hõlmatud PS §-s 19 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele või mõne muu põhiõigusega, näiteks tegevusala ja elukutse valikuvabadusega (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus
3. oktoobrist 2000 - RT 2000, 21, 233, p 12). Kaebuses halduskohtule kirjutab T. Kikkas, et relvaloa pikendamisest keeldumine võtab temalt võimaluse tegelda jahipidamise kui armastatuima harrastusega. Sellest selgitusest johtub, et kaebuse esitaja vajab relvaluba relvaga jahilkäimiseks. Kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi poolt tunnustatud jahipidamise viise. Üldkogu leiab, et jahipidamine on isiku vaba eneseteostuse viis. Relva, sealhulgas jahirelva, soetamist ja relvaloa väljastamist reguleerib Relvaseadus.

§ 26

lg 2 järgi annab füüsilise isiku relvaluba loa omanikule õiguse vastava laskemoona soetamiseks, relva ja laskemoona hoidmiseks, edasitoimetamiseks ja kandmiseks

ja muude õigusaktidega kehtestatud korras ja tingimustel. Seaduse §-s 28 on aga loetletud need asjaolud, mis välistavad füüsilisele isikule soetamisloa või relvaloa andmise. Seega on relvaga jahipidamine võimalik vaid relvaloa omamise korral. Neil põhjusil leiab üldkogu, et relvaloa pikendamisest keeldumine võttis T. Kikkaselt võimaluse osa võtta relvaga jahist, millega riigivõim sekkus kaebuse esitaja PS § 19

1. lõikes sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse. II
2. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS §-s 19 lg 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse ei tähenda iseenesest, et õiguse piiramine nimetatud põhiõigust rikub. Põhiõiguse riive kujutab endast põhiõiguse rikkumist vaid siis, kui see riive on põhiseadusvastane. Juhised riive põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks annavad PS § 3
3. lõike esimene lause, mille järgi riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, §-s 11 nimetatud kolm õiguse piirangut õigustavat tingimust (vt eespool p 12), § 13 lg 2, mille järgi kaitseb seadus igaühte riigivõimu omavoli eest, ja § 19 lg 2, mis ütleb, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
4. Riigikohus on korduvalt rõhutanud põhimõtet, et PS § 3
5. lõike esimesest lausest ja §-st 11 tulenevalt tohib põhiõiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult seadusjõulise õigusaktiga. Põhiseadus ei näe ette muid võimalusi põhiõiguste ja vabaduste piirangute kehtestamiseks. See põhimõte on absoluutne ning välistab võimaluse kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid seadusest allpool seisvate õigusaktidega (vt Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi otsus
6. jaanuarist 1994 - RT 1994, 45, 768). Käesoleval juhul on piirang kehtestatud seadusega ja vastab seega ülalnimetatud tingimusele.
7. Relv kui seadeldis või ese on kasutatav elava objekti kahjustamiseks ning seetõttu on piiratud relvade soetamine ja kehtestatud nende omandamiseks, käibeks ning järelevalveks konkreetsed eeskirjad ja nõuded.

§ 28

lg 1 p-s 6 on sätestatud seadusandja tahe mitte kunagi anda relvaluba isikule, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sõltumata sellest, kas isik omab karistatust või mitte. Üldkogu leiab, et seadusandja järgis piirangu kehtestamisel legitiimset eesmärki ennetada ohte inimeste elule ja tervisele. III

1. Järgnevalt asub üldkogu lahkama, kas piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja saadab isikut kogu tema elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust ning relvaloa taotleja isikut, on proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist.
2. Kuni
3. jaanuarini 2002 kehtiv Relvaseadus jõustus
4. jaanuaril 1996.

§ 28

lg 1 p 6 sõnastusest järeldub seadusandja tahe eristada kriminaalkorras karistamise fakti karistatusest kui seisundist, millega isikule kaasnevad seaduses ettenähtud ebasoodsad kriminaalõiguslikud ja muud juriidilised tagajärjed. Karistatus on ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumise või kustutamiseni. Seevastu karistamise fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega. Kui kehtiv seadus näeb piirangu alusena kriminaalkorras karistamise fakti, siis varasem regulatsioon ja

1. a
2. jaanuaril jõustuv uus Relvaseadus tunnistavad piirangu aluseks karistatuse seisundi. Selle seaduse jõustumiseni reguleeris kõnesolevat valdkonda Vabariigi Valitsuse
3. augusti 1992 määrusega nr 256 kinnitatud "Tulirelvade ja laskemoona valmistamise, müügi, omamise, hoidmise ja kandmise ajutised eeskirjad" (edaspidi Ajutised eeskirjad) [RT 1992, 39, 519]. Nende eeskirjade p 11 alap 5 järgi ei väljastatud tulirelva ja laskemoona omandamise, hoidmise ja kandmise luba isikule, kes on karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest ning kelle karistus ei ole kustunud. Seega ei sidunud Ajutised eeskirjad relvaloa andmist kuriteo toimepanemise faktiga, vaid isiku karistatusega.
4. jaanuaril 2002 jõustuv uus Relvaseadus seob loa andmisest keeldumist karistusregistri kandega. Nii sätestatakse § 36 lg-s 2, et relva soetamisloa või relvaloa andmise keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on karistusregistrist kustutatud.
6. a

eelnõu seletuskirjast ei leia vastust küsimusele, millistel kaalutlustel peeti seaduse vastuvõtmisel vajalikuks siduda relvaloa andmist mitte karistatusega tahtliku kuriteo eest, vaid karistamise faktiga ja kas relvaloa andmise tingimuste muutmine oli tingitud kriminogeense olukorra muutumisest Eestis, julgeolekukaalutlustest või muudest asjaoludest. Seletuskirjas märgitakse vaid, et isikule nõuete kehtestamise eesmärgiks on välistada enamohtlike relvade sattumist isikute kätte, kes kujutavad endast ohtu ühiskonnale. Tahtliku kuriteo eest karistatud isikule relvaloa andmise sidumist karistusregistri kandega 2001. a

s põhjendas Riigikogu esindaja sellega, et Riigikogu jõudis järeldusele, et inimest kogu elu saatev keeld ei ole mõistlik. 20. Ajutiste eeskirjade ja 1995. a

jõustumise ajal reguleeris karistatuse kustumist ja kustutamist KrK §

1. Karistatus on määratletav kui isiku seisund, millega kaasnevad seaduses ettenähtud ebasoodsad kriminaalõiguslikud ja muud juriidilised tagajärjed. Muud juriidilised tagajärjed mõningate õiguste piiramise näol kaasnevad karistatusega üksnes eriseaduste alusel. See seisund tekib karistuse mõistmisega ja kestab kuni karistuse kustumise või kustutamiseni. Seisundi kestus sõltus kuriteo raskusest.
2. jaanuaril 1998 jõustunud Karistusregistri seadus tunnistas KrK §i 58 kehtetuks. Sellest ajast ei anna Kriminaalkoodeks vastust küsimusele, milline kriminaalkorras karistatud isik omab karistatust, kuigi Kriminaalkoodeksi mitmes paragrahvis osundatakse endiselt karistatusele (nt KrK üldosa § 56 lg 5 p 2; eriosa § 164-1 lg 2 p 2). Karistusregistri seadus karistatuse mõistet ei kasuta ega sätesta sõnaselgelt, et registrisse kantud isiku karistusandmetel on kuni nende kustutamiseni isiku suhtes samasugune õiguslik tähendus kui kehtivuse kaotanud KrK §
3. Karistusregistri seaduse § 2 järgi on karistusregistri eesmärgiks usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta seadusega või seaduse alusel antud õigusaktidega riigiasutustele pandud ülesannete täitmiseks ja isiku teavitamine tema kohta registrisse kantud andmetest. Küll sätestatakse seaduses, et pärast § 25 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist karistusandmed kustutatakse karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi.
4. a

§ 36

lg 6 lubab järeldada, et isikut loetakse kriminaalkorras karistatuks ja tema õigust saada relva soetamisluba või relvaluba piiratakse vaid ajal, mil tema karistusandmed on karistusregistris.

1. Ehkki seadusandja on piirangu kehtestanud legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguse riivet pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Põhiseaduse § 11 sätestab, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõttega peab arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus
2. märtsist 2001 - RT III 2001, 7, 75, p 16).
3. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis varasemas RelvS § 28 lg 1 p-i 6 põhiseadusele vastavust käsitlevas otsuses, et piirang, mis on seotud kriminaalkorras karistamisega ja saadab isikut kogu tema elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust, võib olla ebaproportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Seetõttu peab seadusandja andma seaduse rakendajale võimaluse arvestada relvaloa taotleja isikut ja tema poolt toimepandud kuriteo asjaolusid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus
4. oktoobrist 2000 - RT III, 2000, 21, 233, p 17). Üldkogu soostub kolleegiumi selle järeldusega.
5. Esiteks tunnistab kriminaalseadus kuritegudeks tahtlikke tegusid, mille ohtlikkus ühiskonnale on erinev. Tahtlik tapmine ja solvamine on mõlemad tahtlikud kuriteod. Kuid solvamine pole võrreldav ründega ühe olulisema väärtuse - elu - vastu. Teiseks, mitmed varem karistatavad teod ei ole enam kuriteod kehtiva Kriminaalkoodeksi järgi. Näiteks ei näe kriminaalseadus enam ette vastutust spekulatsiooni eest. Spekulatsiooni eest karistamise fakt iseloomustab karistatud isikut aga endiselt ja talle ei saa anda relvaluba. Kolmandaks kustutatakse isiku karistusandmed pärast Karistusregistri seaduse §-s 25 nimetatud tähtaja möödumist karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi. Isikud, kes otsustavad relvaloa andmise, ei kuulu Karistusregistri seaduse § 22 järgi nende isikute ringi, kellel on õigus saada karistusregistri arhiivis olevaid andmeid. Seega on tagamata tõhus kontroll isiku karistamise tõiga tuvastamiseks. Neljandaks,
6. a
7. jaanuaril jõustuv Relvaseadus loeb kriminaalkorras karistatuks vaid isikut, kelle karistusandmed pole kustutatud karistusregistrist.
8. Neil põhjustel jõuab üldkogu järeldusele, et piirang, mis keelab andmast relvaluba isikule, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud, ei ole proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Üldkogu möönab, et mitte kunagi anda relvaluba mõne ohtliku tahtliku kuriteo (nt terrorismi, tahtliku tapmise) eest karistatud isikule võib olla põhjendatud. Kuriteo ohtlikkust võtab arvesse ka karistusregistri seadus, sest karistusandmed kustutatakse registrist, kui kolme- kuni viieteistkümneaastase vabadusekaotuse kandmisest on möödunud 15 aastat (§ 25 lg 1 p 7). Kui aga isikule on mõistetud karistusena vabadusekaotus 15-30 aastani või eluaegne vabadusekaotus või surmanuhtlus või kui surmanuhtlus on asendatud eluaegse vabadusekaotusega, siis tema karistusandmeid ei kustutata (§ 26 lg 2). Järelikult ei saa neile isikutele kunagi relvaluba anda. Üldkogu arvestab otsuse tegemisel ka
9. a
10. jaanuaril jõustuvas

s väljendatud Riigikogu tahet siduda relvaloa andmata jätmine isiku karistatusega, sõltumata sellest, millise kuriteo eest on isikut kunagi karistatud.

§ 28

lg 1 p 6 lõik "olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud" tuleb tunnistada põhiseadusevastaseks ja kehtetuks, sest see säte piirab ebaproportsionaalselt isiku PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. 25. Ühtlasi peab üldkogu vajalikuks märkida, et RelvS § 28 lg 1 p 6 allesjäävat sõnastust "soetamisluba või relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest" tuleb mõista selliselt, et kriminaalkorras karistatud isik on see, kelle karistusandmed ei ole kustutatud karistusregistrist vastavalt Karistusregistri seadusele. Ehk teisisõnu isik, kellel on karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Juhindudes Põhiseaduse § 152 lg-st 2 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 19 lg 1 p-st 2, üldkogu otsustab: tunnistada

§ 28

lg 1 p 6 lõik "olenemata sellest, kas karistatus on kustunud või kustutatud" kehtetuks. Otsus jõustub väljakuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Riigikohtu esimees Uno Lõhmus