3-1-1-97-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. oktoobril 2001 3-1-1-97-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher vaatas
2. septembril
3. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja R.S. süüdistuses KrK § 139 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R.S. ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ning riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
4. R.S. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 139 lg 1 järgi selles, et ta
5. jaanuaril
6. a varastas Viljandimaal P vallas H-P suusaraja ääres aiapiirdel rippunud vestitaskust A.K. nahkümbrises mobiiltelefoni Nokia
8. Viljandi Maakohtu
9. märtsi
10. a otsusega mõisteti R.S. süüdistuses KrK § 139 lg 1 järgi õigeks. Kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest ei leidnud tõendamist. Maakohus tuli järeldusele, et kannatanu A.K., tunnistajate C.K., E.K., K.T., T.T., K.K. ning kohtualuse R.S. kohtueelsel uurimisel ning kohtus antud ütlused on usaldusväärsed ning nii üksteisega kui ka teiste uuritud tõenditega haakuvad. Kuid ükski kriminaalasjas kogutud tõend ei lükka ümber kohtualuse väidet, et ta telefoni leidis. See, et R.S. varjas A.K., K.K. ja P.T. eest telefoni leidmise fakti, ei ole kohtu arvates küllaldane, et tema ütlused lugeda ebausaldusväärseks. Asjaolu, et A.K. telefoni andis politseile üle C.K., annab põhjust kahtlustuseks, kuid tõendeid, mis kinnitaksid R.S. süüd, ei ole.
11. Maakohtu õigeksmõistva otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu A.K. ja apellatsioonprotesti Viljandi vanemprokurör Kadri Päeva. Mõlemad apellandid leidsid, et maakohtu otsus on ebaobjektiivne ning kohtueelsel uurimisel ja kohtus kogutud tõenditega vastuolus. Apellandid palusid R.S. KrK § 139 lg 1 järgi süüdi tunnistada ning karistada.
12. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
13. juuni
14. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu
15. märtsi
16. a otsus osaliselt. R.S. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 50 päevamäära, so 2300 krooni. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata. Apellatsioonprotest ja -kaebus rahuldati osaliselt. Hinnates kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ning tuginedes siseveendumusele, tuli kriminaalkolleegium järeldusele, et kohtualune tuleb A.K. telefoni varguses süüdi tunnistada. Ringkonnakohtu otsuses märgiti, et maakohus on kogutud tõendeid hinnanud ühekülgselt, eelistades teistele ütlustele kohtualuse ja tunnistaja C.K. omi. Tunnistajate K.T. ja T.T. ütlused on maakohus jätnud hoopis tähelepanuta. Ringkonnakohus luges kohtualuse ütlused nii kaitseversioonide püstitamisel kui ka kuriteo asjaolude selgitamisel vastuolulisteks ja ebausaldusväärseteks. Kriminaalkolleegium leidis, et R.S.l oli juba
17. jaanuaril
18. a võimalus telefon kannatanule viimase nõudmisel tagastada, kuid kohtualune, sooviga varjata salajast vargust, valis eitamise taktika ning ei tagastanud telefoni omanikule. Samuti annab telefoni rikkumine (koodide mahakraapimine, uue kleebisega katmine) tunnistust kohtualuse soovist telefon endale jätta. Menetlus Riigikohtus
19. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
20. juuni
21. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu R.S., kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja maakohtu õigeksmõistva otsuse jõusse jätta või kriminaalasi Tartu Ringkonnakohtusse uueks arutamiseks saata. 5.1 Kassatori arvates on ringkonnakohtu otsus ebaobjektiivne ja motiveerimata. Tema süüdimõistmine on rajatud üksnes kannatanu A.K. ja tunnistajate T.T. ja K.T. vastuolulistele ütlustele. Väidetavalt hindas ringkonnakohus tunnistaja C.K. ütlusi valikuliselt, samuti on ebaõige kohtu hinnang tema enda ütlustele. Kohtu ebaobjektiivsus väljendub ka selles, et ei viidud läbi vastastamist tema ja kannatanu vahel ning pole tehtud ekspertiisi telefoni väärtuse ja selle rikkumise kohta. 5.2 Süüdimõistetu R.S. kassatsioonkaebuse peale esitas vastuväited kannatanu A.K., kes leiab, et kaebus on põhjendamatu ning palub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. juuni
23. a otsuse muutmata jätta. Ta leiab, et selles otsuses sisalduvad kohtu järeldused vastavad faktilistele asjaoludele.
24. Riigikohtu istungil toetasid R.S. ja tema kaitsja M. Lust kassatsioonkaebust, prokuröri arvates ei kuulu kaebus rahuldamisele.
25. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi süüdimõistev otsus R.S. kohta on põhjendatud, seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 7.1 Ringkonnakohus on kooskõlas Riigikohtu varasemates otsustes (kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-3-98 T.M süüdistusasjas RT III 1998, 6, 54, otsus 3-1-1-12-98 A.S süüdistusasjas RT III 1998, 7, 63 ja otsus 3-1-1-72-98 V.K süüdistusasjas RT III 1998, 21, 209) väljendatud seisukohtadega motiveerinud tõendite erinevat hindamist võrreldes esimese astme kohtuga. Jõudnud tõendite hindamisel esimese astme kohtu hinnangust teisele tulemusele, on ringkonnakohus ka motiveerinud, miks maakohtu otsus on ebaõige. Ringkonnakohus on leidnud, et maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüs on ühekülgne ja puudulik ning eelistatud on kohtualuse R.S. ja tunnistaja C.K. ütlusi. Maakohus on jätnud tähelepanuta kannatanu järjekindlad ja tõepärased ütlused, samuti tunnistajate K.T. ja T.T. ütlused (tl 121). Kohtualuse ütluste ebausaldusväärsust on ringkonnakohus põhjendanud tema vastuoluliste ütlustega, tõsikindlate faktide eitamisega ja tema tegevusega - telefoni varjamisega, telefonil asunud koodide mahakraapimisega ja katmisega kleebisega. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu põhistatud järeldustega ning märgib seejuures, et vastavalt KrMK §-le 50 on kohus õigustatud hindama kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kui see hindamine põhineb asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel, ning kohtuotsus on motiveeritud, siis on otsus kooskõlas seadusega. 7.2 Vastuseks kassaatori väitele, et ringkonnakohtu otsus pole objektiivne seetõttu, et ei viidud läbi vastastamist ja et ekspertiisiga pole kindlaks tehtud mobiiltelefoni väärtust, selgitab Riigikohus järgmist. Vastavalt KrMK § 136 lg-le 1 on kohtualuse ja kannatanu vastastamine selline uurimistoiming, mille läbiviimise vajalikkuse otsustab uurija. Vastastamine ei ole uurija kohustus, vaid tema õigus. Igas menetletavas asjas on uurijal õigus otsustada, kas ta peab vajalikuks vastastada juba ülekuulatud isikuid. Käsitletavas kriminaalasjas pole seda vajalikuks peetud ja Riigikohus ei pea seda menetlusseaduse rikkumiseks. Samas märgib Riigikohus, et kohtualusel oli võimalus esitada küsimusi nii kannatanule kui ka tunnistajatele. Kriminaalasja arutamisest Viljandi Maakohtus võtsid osa nii kohtualune, kannatanu kui ka tunnistajad K.K., T.T. ja K.T.. Kohtualusele on selgitatud tema õigusi ja tal oli õigus esitada küsimusi nii kannatanule kui ka tunnistajatele. Kohtuistungi protokollist aga nähtub, et R.S. pole esitanud ühtegi taotlust ega küsimust ei kannatanule ega tunnistajatele (tl 90-93). Seega ei kasutanud ta ise oma õigust küsimuste esitamiseks. Kriminaalasja materjalid ei kinnita kassaatori väidet, et kohtueelsel menetlusel esitas vastastamise taotluse tema kaitsja. 7.3 Kriminaalasjade lahendamisel tehakse varastatud asja väärtus kindlaks lähtuvalt selle harilikust väärtusest, kui seaduses või tehingus pole sätestatud teisiti. Asjaõigusseaduse § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle keskmine müügihind (turuhind). Kannatanu hindas temalt varastatud mobiiltelefoni hinnaks 3000 kr, mida kassaator pole ei kohtueelsel ega kohtulikul menetlusel vaidlustanud. Ringkonnakohus leidis, et kannatanu A.K. tsiviilhagi 3000 kr nõudes pole põhjendatud seetõttu, et maakohtu otsusega on mobiiltelefon temale tagastatud. Igasuguste täiendavate varaliste nõuete rahuldamine toimub tsiviilkohtupidamise korras, mille käigus on võimalik esitada täiendavaid tõendeid, k.a eksperdi arvamus.
26. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
27. Jätta Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
28. juuni
29. a otsus R.S. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 139 lg 1 järgi muutmata.
30. R.S. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Riigikohtu otsus jõustub
31. oktoobril
32. a ja edasikaebamisele ei kuulu. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Lea Kivi, Peeter Vaher