KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 18. oktoobril 2001. a 3-1-1-102-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas 02. oktoobr

§ 15lg 2 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa M. L. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Maakohtu 12. märtsi 2001. a otsusega tunnistati M. L. süüdi KrK §

§ 15lg 2 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. Mõistetud karistusele liideti Kr

K § 40 lg 3 alusel Lääne-Viru Maakohtu

1. juuli
2. a otsusega mõistetud karistuse " üks aasta vabadusekaotust - ärakandmata osa, so neli päeva vabadusekaotust. Lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti üks aasta ja neli päeva vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks määrati
3. märts
4. a. M. L. tunnistati süüdi selles, et ta püüdis
5. jaanuaril
6. a Tartumaal X vallas Y külas L. maaüksustelt 3, 4 ja 5 salaja varastada metsamaterjali A. A. -le ning H. ja A. T.-le kuuluvast metsast. Selleks laskis ta ebaseaduslikult, s.o ilma raieõigust omamata S. N.-l, I. Š.-l, U. K.-l ja J. R.-l, kes olid veendunud raie seaduslikkuses, raiuda A. A. maaüksuselt 53 haaba, 4 kaske ja 12 kuuske ning A. ja H. T. maaüksuselt 28 haaba, 2 kaske ja 6 kuuske, kokku 77,1 tm puitu. Sellega tekitati looduskeskkonnale kahju 31 937 krooni, A. A.-le 10 000 krooni ning A. ja H. T.-le 20 000 krooni. Raiutud puitu ei jõudnud ta sündmuskohalt ära viia politsei sekkumise tõttu. M. L. end süüdi ei tunnistanud. Maakohtu otsuse kohaselt teadis M. L. T. K. ütlustest ja temaga ühisest vallavalitsuses käimisest, et mets ei kuulu T. K.-le ja et metsa raiumiseks puudub luba. Sellest hoolimata pakkus ta metsa V. N.-le raiumiseks. Kohtuotsuse kohaselt on ebaseaduslik metsaraie metsavarguse toimepanemise vahendiks. Maakohus leidis, et M. L. soovis T. K.-lt osta maja ja selle juurde erastatava maa. Enne tehingu tegemist oli vaja erastamine lõpule viia, milleks aga puudus raha. Vajamineva raha hankimiseks lasigi M. L. raiuda metsa. Metsamaa kuulus raie teostamise ajal riigile. Seega oli tegu toime pandud otsese tahtlusega pöörata enda kasuks võõrast vara. Varem korduvalt varavastaste kuritegude eest karistatud isikuna on M. L. jätkanud samalaadsete kuritegude toimepanemist. Seepärast pidas kohus põhjendatuks karistada teda reaalse vabadusekaotusega.
7. Tartu Maakohtu
8. märtsi
9. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse M. L., kes leidis, et tema teos puudus tahe kasu saamiseks ja seetõttu ei olnud tegemist vargusega. Lisaks märkis M. L., et talle mõistetud karistus on ebaõigesti arvestatud. Tema arvestuse kohaselt peaks õige karistuse aeg olema üks aasta ja kaks päeva, mitte üks aasta ja neli päeva.
10. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. mai
12. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et M. L.-i taotlus tema tegevuse kvalifitseerimiseks üksnes KrK § 155 lg 1 järgi ei ole põhjendatud. Metsa raiumine isiku poolt, kellel ei ole metsa suhtes mingeid õigusi, tuleb kvalifitseerida metsa vargusena. M. L.-i poolt toimepandud ebaseaduslik metsaraie on varguse toimepanemise vahend ning seetõttu ei ole seda vaja täiendavalt kvalifitseerida ebaseadusliku metsaraiena. M. L. on maakohtu istungil väitnud, et ta oleks saanud peale metsamaterjali müümist raie organiseerimise eest raha. Ka V. Niklus on kinnitanud, et M. L. lubas talle brigaadi palkamise eest 1500 krooni. Nimetatud tõendid lükkavad ümber M. L.-i kaebuses ja ringkonnakohtus esitatud väite, et ta tegutses isikliku kasusaamise eesmärgita. Pealegi ei ole salajase varguse kvalifitseerimisel tähtsust asjaolul, kas süüdlane pöörab võõrast vara enda või kolmanda isiku kasuks. M. L. oli keskseks figuuriks, kes määras ära, kas ja kuidas kuritegu toime panna, seega oli tegemist funktsionaalse teovalitsemisega ning M. L. on õigustatult süüdi tunnistatud kuriteo täideviijana. Karistuste liitmisel KrK § 40 lg 3 alusel on maakohus õigesti arvestanud M. L.-le Lääne-Viru Maakohtu
13. juuli
14. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaks neli päeva ning liitnud selle mõistetud karistusega. MENETLUS RIIGIKOHTUS
15. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
16. mai
17. a otsuse peale esitas M. L. kassatsioonkaebuse, milles ta sisuliselt kordab apellatsioonkaebuses esitatud taotlusi ja põhjendusi. 4.
18. Kassaator leiab, et ei ole toime pannud vargust, kuna tal ei olnud tahtlust kelleltki midagi varastada ning ta ei oleks mingisugust kasu saanud. M. L. on seisukohal, et tema teo puhul oli tegemist ebaseadusliku metsaraiega, mitte aga vargusega. 4.
19. Karistuse arvutamisel on kahe päevaga eksinud juba Viru Ringkonnakohus ja Lääne-Viru Maakohus. Kassaator märgib, et teda vahistati
20. märtsil
21. a ja
22. juulil
23. a mõisteti talle karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Sellest arvati kantuks vahi all viibitud aeg
24. juulist
25. juulini
26. a, s.o üheksa päeva. Seega oleks ta selle Lääne-Viru Maakohtu otsuse järgi pidanud vabanema
27. märtsil
28. a. Järelikult oli
29. märtsiks 2001 a karistusest ära kandmata kaks päeva.
30. Riigikohtu istungil M. L.-i kaitsja toetas kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. Prokurör leidis, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o karistuse tähtaja arvutamise osas. Muus osas taotles prokurör kaebuse rahuldamata jätmist.
31. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o karistuse tähtaja arvutamise osas. Taotlus süüdistuse kvalifitseerimiseks ebaseadusliku metsaraiena KrK § 155 lg 1 järgi ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. 6.
32. Kohtud on tuvastanud, et M. L. teadis raietöölistega metsa raiumiseks lepingu sõlmimise ajal, et mets kuhu ta V. N. vahendusel töölised saatis ei kuulunud talle, st see oli M. L.-i suhtes võõras mets. Samuti teadis ta, et mets ei kuulunud T. K.-le, sest tal olid omandiõiguse dokumendid vormistamata, st metsamaa oli temale kinnistamata. Veel teadis M. L. et tal puudub metsa raiumiseks seaduslik alus. Raiutud puude müügist pidi M. L. saama tasu. Töölised raiusid puid süüdistuses märgitud ajal, kohas ja mahus, kuid puitu ei jõutud metsast ära viia politsei sekkumise tõttu. Nendel asjaoludel on kohtud õigesti asunud seisukohale, et tegemist on salajase varguse katsega ning puude ebaseaduslik raiumine on varguse toimepanemise vahend, mis tähendab seda, et kasvavaid puid ei ole võimalik teisiti varastada, kui need tuleb enne vargust maha raiuda. Salajane vargus on võrreldes ebaseadusliku metsaraiega raskem kuritegu. Seega on ebaseaduslik metsaraie kasvavate puude varguse korral vargusega hõlmatud ega vaja eraldi kvalifitseerimist KrK § 155 lg 1 järgi. M. L. oli kuriteo toimepanemise ajal isikuks, kes oli varem korduvalt karistatud varavastaste kuritegude eest, sh võõra vara salajase varguse ja röövimise eest. Seega on M. L.-i tegevus õigesti kvalifitseeritud KrK §

§ 15lg 2 järgi.

6.

1. Karistuse tähtaja arvutamisel on kohtud eksinud ning selles osas on kaebus põhjendatud. Lääne-Viru Maakohtu
2. juuli
3. a kohtuotsusest (tl 132-134) nähtub, et M. L.-le mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Alates
4. märtsist
5. a võeti M. L. vahi alla ja enne karistuse kandmisele asumist teda enam ei vabastatud. Seega oleks üks aasta vabadusekaotust täitunud
6. märtsil
7. a, kuna arvesse tuleb võtta ka vahi alla võtmise päev. Eeluurimise ajal oli M. L. olnud veel vahi all ka ajavahemikul
8. -
9. juuli
10. a, s.o üheksa päeva, millised tuli mõistetud karistusest lugeda kantuks vastavalt KrK §-le
11. Seega pidi M. L. selle kohtuotsuse kohaselt vabanema
12. märtsil
13. a. Käesolevas kriminaalasjas tehti Tartu Maakohtus kohtuotsus
14. märtsil
15. a ja karistuse kandmise aja alguseks määrati samuti
16. märts
17. a. Kuna
18. märts on kohtuotsusega arvatud viimase karistuse hulka, siis jäi M. L.-l Lääne-Viru Maakohtu
19. juuli
20. a kohtuotsusega mõistetud karistusest kandmata kaks päeva vabadusekaotust, s.o
21. ja
22. märts ja vaid need kaks päeva oli võimalik liita viimase kohtuotsusega mõistetud karistusele. Seega on Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium eksinud M. L.-i suhtes KrK § 40 lg 3 kohaldamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil on võimalik see viga parandada M. L.-i olukorda raskendamata AKKS § 63 p 3 alusel, kuna asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid ega muuta uuritud tõenditele kohtute poolt antud hinnangut. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s:
23. Tühistada Tartu Maakohtu
24. juuli
25. a kohtuotsus M. L.-i süüdistusasjas KrK § 40 lg 3 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. mai
27. a kohtuotsus osas, millega jäeti maakohtu otsus selles osas muutmata.
28. M. L.-le mõistetud karistusele liita KrK § 40 lg 3 alusel Lääne-Viru Maakohtu
29. juuli
30. a otsusega mõistetud karistuse " üks aasta vabadusekaotust " ärakandmata osa, so kaks päeva vabadusekaotust ja mõista M. L.-i lõplikuks karistuseks üks aasta ja kaks päeva vabadusekaotust. Karistuse kandmise aja alguseks määrata
31. märts
32. a.
33. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
34. M. L.-i kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
35. Välja mõista M. L.-lt riigieelarve tuludesse 619 krooni 50 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
36. oktoobril
37. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Ilvest, Peeter Vaher