← Eesti

3-1-1-87-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. oktoobril 2001 3-1-1-87-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Laarmaa vaatas
  2. septembril
  3. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M.E. süüdistuses KrK § 1642 lg 4 p 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu M.E., tema kaitsjad - vandeadvokaadid Aadu Luberg ja Üllar Talviste ning riigiprokurör Piret Pauk"tys. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Tallinna Linnakohtu
  5. mai
  6. a otsusega tunnistati M.E. süüdi KrK § 1642 lg 4 p 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta ja kuus kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas ühes juhtival ametikohal töötamise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks. Kohtualuse vastu esitatud tsiviilhagi alusel mõisteti M.E-lt välja 29 505 000 krooni M Sihtasutuse (alates 11.
  7. 2001 ärinimega E Sihtasutus) kasuks.
  8. Linnakohus tuvastas, et M.E. oli
  9. aprillist
  10. a kuni
  11. augustini
  12. a P Fondi (edaspidi Fond) nõukogu liige, kelleks ta nimetati põllumajandusministri
  13. aprilli
  14. a käskkirjaga. Tema kohustuste hulka kuulus osalemine Fondi juhtimises, selle vahendite sihipärases kasutamises ja nende sihipärase kasutamise eest vastutamises. Neid ülesandeid täites oli ta ametiisik KrK § 160 lg 2 ja Korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 4 lg 2 p 15 tähenduses. Samal ajal töötas ta V Kommertspanga (alates
  15. maist
  16. a Eesti M-panga) juhatuse esimehe ametikohal ja oli V Kommertspanga (alates
  17. maist
  18. a Eesti M-panga) aktsionär. Tulenevalt eelnimetatust leidis linnakohus, et M.E. pani ajavahemikus
  19. aprill
  20. a kuni
  21. detsember
  22. a toime korruptiivse teo, mis konkreetselt seisnes alljärgnevas: 2.1
  23. aprillil
  24. a osales M.E. KVS § 21 lg 1 ja lg 2 sätteid rikkudes Fondi nõukogu otsuse tegemisel, millega anti nõusolek Fondi vahendite kajastamiseks V Kommertspanga bilansis esmaste omavahenditena. Selle otsuse tegemisel osaledes kasutas ta ära Fondi nõukogu liikmete usaldust ning oma ametiseisundist tulenevat autoriteeti. Ta esitas Fondi nõukogu liikmetele V Kommertspanga selgituse sihtsuunitlustega fondide kohta ja kinnitas Fondi nõukogule, et Fondi vahendite kajastamine V Kommertspanga omavahendites ei kahjusta Fondi huve. Selliselt toimides varjas M.E. oma tegelikku huvi - soovi loovutada Fondi raha V Kommertspangale. 2.2
  25. aprillil
  26. a korraldas M.E. Fondist V Kommertspanga aadressil kirja väljastamise, milles anti V Kommertspangale õigus kasutada Fondi raha omal äranägemisel. Fondi otsuse alusel kajastas V Kommertspank Fondi vahendeid 29 705 000 krooni väärtuses oma bilansis esmaste omavahenditena, mille osas pangal puudus tagasimaksmise kohustus. 2.3
  27. detsembril
  28. a kandis Eesti M-pank 29 705 000.- krooni Fondi kontolt Eesti M-panga reservfondi kontole, mille tagajärjel Fondi vahendid vähenesid selle summa võrra. Kirjeldatud tegevusega tekitas M.E. Fondile suure varalise kahju. Teo eesmärgiks oli võimaldada M.E. poolt juhitud V Kommertspangal Fondi vahendite panga omavahenditena kajastamise abil täita Eesti Panga poolt kehtestatud normatiive ning jätkata panga majandustegevust. Sellest tulenevalt jäi M.E-le tekkimata kahju, mis oleks tekkinud 38 500 krooni suuruse juhatuse esimehe kuupalga kaotamisega.
  29. Tallinna Linnakohtu
  30. mai
  31. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja vandeadvokaat A. Luberg. Kaitsja taotles Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist ning kaitsealuse õigeksmõistmist.
  32. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  33. septembri
  34. a otsusega apellatsioonkaebuse: tühistas Tallinna Linnakohtu süüdimõistva otsuse ja mõistis M.E. õigeks.
  35. Tallinna Ringkonnakohtu
  36. septembri
  37. a otsuse peale esitas riigiprokurör kassatsioonprotesti. Protestis taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  38. jaanuari
  39. a otsusega kassatsioonprotest rahuldati.
  40. Tallinna Ringkonnakohtu
  41. aprilli
  42. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu
  43. mai
  44. a otsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustati kohtuotsuse resolutiivosa ja 29 505 000 krooni mõisteti M.E-lt välja Eesti Vabariigi kasuks. 6.1 Kriminaalkolleegium ei nõustunud apellandi väitega, et M.E. ei osalenud
  45. aprillil
  46. a Fondi nõukogu koosolekul ja ta ei olnud enda nõukokku kuulumisest teadlik. Nii teatas V Kommertspank juba
  47. märtsil
  48. a Fondi nõukogu esimehele I.N-le, et panga juhatus on nimetanud Fondi juhatusse M.E., kusjuures sellele kirjale kirjutas alla M.E. ise. Koosolekul osalemist kinnitas koosoleku protokoll, milles M.E. osalus oli märgitud koos teiste nõukogu liikmetega ning puudus märge, et ta oleks seal olnud panga esindajana. M.E. aktiivset osalust koosolekul kinnitasid ka tunnistajad I.N. ja T.P.. 6.2 Kohus leidis samuti, et apellandi väide, nagu oleks täielikult tõendamata, et M.E. hääletas
  49. aprilli
  50. a Fondi nõukogu koosolekul otsuse poolt, ei oma nii suurt tähtsust, et mõjutaks M.E. käitumisele õige juriidilise hinnangu andmist. Kriminaalkolleegium märkis KVS §-s 5 ja KrK § 1642 lg-s 1 antud korruptiivse teo legaaldefinitsioonile viidates, et korruptiivne tegu võib seisneda ja enamasti seisnebki mitmes käitumisaktis, mis oma kogumis moodustavad tegevuse, mis koos kriminaalseaduses kirjeldatud tagajärjega on isiku kriminaalvastutuse vajalikeks tingimusteks. Kui kriminaalasjas tõendamist leidnud faktiliste asjaolude põhjal võib järeldada, et ilma ametiisiku aktiivse tegutsemiseta ei oleks otsust vastu võetud, siis ei oma tähtsust, kas isik ise hääletas või mitte. Kriminaalkolleegium leidis, et esimese astme kohtu poolt kindlaks tehtud faktide pinnalt saab üheselt järeldada seda, et ilma M.E. tegevuseta ei oleks Fondi nõukogu vastu võtnud otsust ega oleks koostanud
  51. aprilli
  52. a kirja, mis andis pangale vabad käed Fondi vahendite kasutamiseks. 6.3 Kriminaalkolleegium ei nõustunud ka apellandi väitega, nagu oleks M.E. tegutsenud hädaseisundis. Kohus leidis, et KrK § 14 alusel on võimalik õigustada üksnes tegu, mis on kriminaalõiguslikult kaitstud objekti ähvardava ohu kõrvaldamise ainus vahend ja seda mitte üldisel, abstraktsel kujul, vaid ainus vahend konkreetsel, kindlakstehtud asjaoludel just sellises situatsioonis. Ainsa vahendi all tuleb aga mõelda sellist vahendit, mis kõrvaldab ähvardava ohu, tekitamata seejuures kahju muule kriminaalõiguslikult kaitstavale objektile. Kohus leidis aga, et M.E. puhul, kes püüdis päästa enda juhitavat panka pankrotist panga omakapitali suurendamisega ning jättis Fondi ilma oma rahalistest vahenditest, ei saa rääkida hädaseisundist. Lisaks sellele oli ka muid võimalusi panga omakapitali suurendamiseks, mida kinnitas ka kohtualune ise. 6.4 Kriminaalkolleegium ei lugenud õigeks ka apellandi seisukohta, et Fondi nõukogu otsusega Fondile kahju ei tekitatud, kuna omandiõigus rahale läks Fondilt pangale üle juba selle esmasel paigutamisel panka. Kohus tunnistas, et omandiõigus rahale kui liigitunnustega varale läheb pangale tõepoolest üle nii siis, kui isik paigutab raha pangaarvele, kui ka siis, kui raha antakse krediidiasutuse omavahendite suurendamiseks. Erinevus seisneb aga krediidiasutuse õigusliku võimu ulatuses vara käsutada ja kasutada. Kriminaalkolleegium märkis, et omavahendid peavad tagama krediidiasutuse usaldusväärsuse ja klientide huvide kaitse ning seetõttu on krediidiasutusel võimalik kasutada omavahendeid kohe ja piiramatult riskide ja kahjude katmiseks, mis sisuliselt tähendab panga õigust vara vallata, kasutada ja käsutada ehk täielikku võimu selle vara üle. Pankroti korral rahuldatakse panga omavahenditesse vara paigutanud isiku nõue pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist, mistõttu võimalus vara tagasi saada on sellel isikul väiksem kui võlausaldajal. Seega kui isik hoiab raha pangakontol, säilib konto valdajal konto käsutamisõigus ja pankrotist tingitud kahju on väiksem. 6.5 Kohus asus ka seisukohale, et ei oma tähtsust, kas raamatupidamislikke kandeid oli võimalik teha Fondi nõukogu otsuse põhjal
  53. aprillil
  54. a koostatud või
  55. aprilli
  56. a täiendava kirja alusel. Kahju tekitati Fondi nõukogu otsuse vastuvõtmisega, millega anti põhimõtteline nõusolek kajastada Fondi vahendeid V Kommertspanga omavahenditena, mida sai kasutada ja hiljem kasutatigi panga riskide ja kahjude katmiseks. 6.6 Kriminaalkolleegium märkis, et kuna Fondi asutajaks oli Eesti valitsusasutus ja Fondi tuluks oli Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt Eesti Vabariigi Valitsusele annetatud kaupade müügist laekunud, seega riikidevahelise kokkuleppe alusel üleantud raha, siis ei tekitatud kahju mitte Fondile vaid Eesti Vabariigile. Seetõttu leidis kriminaalkolleegium, et kahjuna käsitletav summa tuleb välja mõista Eesti Vabariigi kasuks. 6.7 Kriminaalkolleegium märkis veel seda, et kohtualusele karistuse mõistmisel tulnuks arvestada ka Fondi nõukogu liikmete kergekäelist käitumist. Samas leidis aga kohus, et sellise asjaolu tuvastamine ringkonnakohtu istungil ei too vältimatult kaasa M.E-le juba mõistetud karistuse kergendamist. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  57. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse M.E. kaitsja vandeadvokaat A. Luberg, kes taotleb nii linna- kui ka ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist. 7.1 Kassaatori väitel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadust. Nii tulenes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  58. jaanuari
  59. a otsusest ringkonnakohtule ettekirjutus kontrollida tunnistajate ütlusi vahetult. Ringkonnakohtus kuulati neljast tunnistajast vahetult üle aga ainult üks, millega rikuti jämedalt M.E. kaitseõigust. Samuti ei selgu ringkonnakohtu otsusest motiivid, mille alusel väidetakse, et Fondi nõukogu liikmed ei oleks ilma M.E. osavõtuta koostanud
  60. aprillil
  61. a kirja nr
  62. 7.2 Kassaator ei nõustu kohtute seisukohaga, et kui pank oleks likvideeritud juba
  63. a , oleks M.E. kaotanud oma 38 500 krooni suuruse kuupalga. Nimelt võib vastavalt ÄS § 309 lg-le 3 nõukogu kutsuda juhatuse liikme tagasi sõltumata põhjusest. Seega säilus M.E. juhatuse liikme tasu seoses sellega, et ta valiti nõukogu poolt tagasi juhatusse. Sellel ei ole aga mingit seost Fondiga ega M.E-le süüksarvatud tegudega. 7.3 Kaebuses toonitatakse, et M.E-le ei tutvustatud
  64. aprillil
  65. a põllumajandusministri käskkirja nr
  66. Vastupidiselt ringkonnakohtu poolt väidetule ei saanud M.E. olla
  67. märtsil
  68. a teadlik enda kuulumisest Fondi nõukokku, kuna ta nimetati sinna alles
  69. aprilli
  70. a käskkirjaga nr
  71. Seega ei selgu ringkonnakohtu otsusest, millisel hetkel siiski laienesid M.E-le Fondi nõukogu liikme õigused ja kohustused. Kassaator märgib veel, et M.E. on kogu aeg eitanud enda osalemist
  72. aprilli
  73. a koosolekul ning viitab selle kinnituseks mitmete tunnistajate ütlustele. 7.4 Kassatsioonkaebuses ei nõustuta järeldusega, et kahju tekitati Eesti Vabariigile. AÕS § 6 lg 2 kohaselt ei saa juriidilise isiku vara ja juriidiline isik kuuluda teisele isikule. Kassaator leiab, et Fond oli oma õiguslikult staatuselt eraõiguslik juriidiline isik ja seda vaatamata asjaolule, et Fondi asutajaks oli riik. Riigikohtu lahendis väidetu, et kahju tekitati mitte juriidilisele isikule vaid riigile, ei vasta seega kassaatori arvates kehtivale õigusele. Kahju saab tekkida vaid isikul, kellele kuulub vara või varaline õigus, teisel isikul sama vara suhtes kahju tekkida ei saa. Omandiõigus rahale oli aga üle läinud pangale raha esmasel paigutamisel sinna. 7.5 Kassaator ei nõustu ka väitega, et Fondi otsusega muudeti raha õiguslikku režiimi. Raha paigutamisel panka läks raha panga omandusse kõigi sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega ja võimalustega, mis kuuluvad omandiõiguse sisusse. Kui aga väidetava kahju tekkimine oleks seisnenud Fondi nõude rahuldamisjärgu muutuses süüdlase tegevuse tulemusena, tulnuks konkreetselt näidata laekumata summa suurust panga pankrotimenetluses sellise tegevuse läbi. Fondile tekkis tõepoolsest kahju, kuid seda seoses hilisema nõudeõigusest loobumise ja panga pankrotiga, mis aga ei seondu M.E. süüdistusega. 7.6 Kassatsioonkaebuses vaieldakse vastu ringkonnakohtu seisukohale, et hädaseisundi konstruktsiooni juures mõeldakse ainsa vahendi all vahendit, mis kõrvaldab ähvardava ohu, tekitamata seejuures kahju muule kriminaalõiguslikult kaitstud objektile. Selline seisukoht on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-1-01 väljendatuga, et hädaseisundis paneb isik toime kuriteo kolmanda isiku või selle vara vastu. 7.7 Kassaator leiab samuti, et M.E-le reaalse vabadusekaotusliku karistuse mõistmine ja samas teiste Fondi nõukogu liikmete kriminaalvastutusest vabastamine on ilmses vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Lisaks sellele on ringkonnakohus läinud endaga vastuollu, kui ühelt poolt leitakse olevat põhjendatud Fondi nõukogu liikmete kergekäelise käitumise arvestamist karistuse mõistmisel ning teiselt poolt leitakse, et sellise asjaolu tuvastamine ei too kaasa karistuse kergendamist. 7.8 Viimase taotlusena palub kassaator arvestada kassatsioonkaebuse lahendamisel ka M.E. suhtes läbiviidud polügraafitesti tulemusi.
  74. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas vandeadvokaat A. Luberg kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust. Ü. Talviste rõhutas oma seletuses kõigepealt seda, et kriminaalõiguslik hinnang mingile teole ei saa absoluutselt hälbida tsiviilõiguslikust. Ta ei pidanud õigeks järeldust, et kuigi Fond oli iseseisev juriidiline isik, loeti kahju tekkinuks siiski riigile. Edasiselt väitis ta, et Fondi vahendite kajastamine V Kommertspanga omavahendites ei tähendanud seda, et Fond oleks kirjeldatud tegevusega loobunud nõudeõigusest. Samuti leidis Ü. Talviste, et erinevalt Riigikohtu otsuses märgitust, ei vähendanud V Kommertspanga pankrott kõnealust nõudeõigust. M.E. rõhutas oma seletuses, et ta ei ole osalenud
  75. aprilli
  76. a Fondi nõukogu koosolekul ja et ta on küll nõukogu liikmetele pärimistele vastates jaganud selgitusi, kuid ei ole ühtegi neist mõjutanud otsuse tegemisel. Prokurör märkis oma seletuses, et kassaator on vääralt tõlgendanud Riigikohtu poolt antud juhist. Selles juhises rõhutati kohtupraktikas väljakujunenud arusaama, et ringkonnakohus peab oma otsuses väga põhjalikult analüüsima eranditult kõiki tõendeid siis, kui ta teeb esimese astme kohtu otsusega võrreldes vastupidise lahendi - nii nagu seda oli ringkonnakohtu esimene otsus. Kuid kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis - vastavalt AKKS § 29 lg-le 5 - ei pea ringkonnakohus kordama kõike esimese astme kohtus tehtut ega uurima uuesti kõiki tõendeid. Prokurör rõhutas ka seda, et on tuvastatud, et
  77. aprillil
  78. a Fondist V Kommertspangale aadresseeritud kiri koostati M.E. dikteerimisel.
  79. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus M.E. käitumise kriminaalõigusliku kvalifikatsiooni ja talle karistuse mõistmise osas tuleb jätta muutmata järgmiste põhjendustega. 9.1 Kassaator on ebaõigesti tõlgendanud AKKS § 29 lg-tes 4 ja 5 sätestatut ning vääralt käsitanud Riigikohtu kriminaalkolleegium
  80. jaanuari
  81. a otsusest tulenevat ringkonnakohtus tõendite uurimist puudutavat juhist. Tuginedes väljakujunenud kohtupraktikale rõhutati Riigikohtu nimetatud otsuses, et maa- või linnakohtu otsusega võrreldes vastupidise kohtuotsuse tegemisel peab ringkonnakohus väga täpselt järgima AKKS § 29 lg-s 4 sätestatut ning üksikasjalikult põhjendama seda, miks ta hindab tõendeid teisiti kui oli seda teinud esimese astme kohus. Riigikohtu kriminaalkolleegium
  82. jaanuari
  83. a otsuses märgiti järgmist: "Ringkonnakohus kirjutab otsuses, et ei ole kogutud tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et M.E. oleks osa võtnud välisabi Fondi nõukogus hääletamisest
  84. aprillil 1996 ja seega ka otsuse langetamisest. Taoline väide eeldanuks, et ringkonnakohus esitab otsuses põhjendused, miks lükkab ta tagasi need tõendid, millel põhines esimese astme kohtu vastupidine järeldus. Ringkonnakohus tunnistajate ütlusi vahetult ei kontrollinud ega esitanud ka põhistust, miks ei saa asja tehiolude kindlakstegemisel neid tõendeid arvestada. Hinnangu andmata jätmine tunnistajate ütlustele ja ülalnimetatud dokumentidele ei sisenda veendumust kohtuotsuse õigsuses. Riigikohus leiab seetõttu, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust." Kuid Riigikohtu kõnealusest juhisest ei tulene ja kooskõlas AKKS § 29 lg-s 5 sätestatuga ei saagi tuleneda, et ka ringkonnakohtu uue otsuse tegemisel - s.t Tallinna Ringkonnakohtu
  85. aprilli
  86. a otsuse tegemisel, millega jäeti Tallinna Linnakohtu
  87. mai
  88. a otsus sisuliselt muutmata, oleks tulnud täies mahus korrata esimese astme kohtus asetleidnud tõendite uurimist. AKKS § 29 lg-s 5 sätestatust, et "kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, võib ta oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi mitte korrata", tuleneb, et esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmisel võib ringkonnakohus oma otsuses lihtsalt nõustuda esimese astme kohtus asetleidnud tõendite uurimise ja hindamisega. Selliselt - esimese astme kohtu poolse tõendite uurimise ja hindamisega nõustuvalt ongi Tallinna Ringkonnakohtu
  89. aprilli
  90. a otsuse tegemisel toimitud. 9.2 Oma kaebuse menetlusõiguslikus osas heidab kassaator ringkonnakohtule ette seda, et ringkonnakohus ei järginud Riigikohtu poolt antud juhist ega selgitanud välja, kas Fondi nõukogu oleks ilma M.E. tegevuseta saatnud
  91. aprillil
  92. a V Kommertspangale kirja, mida kriminaalasja materjalides nimetatakse kirjaks nr
  93. Riigikohtu selle juhise täitmata jätmist seostab kassaator otseselt tema poolt varem nimetatud menetlusõiguse rikkumisega - sellega, et kõiki tunnistajaid ei kuulatud ringkonnakohtus uuesti üle. Selline kassaatori etteheide on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  94. jaanuari
  95. a otsuse kontekstist välja rebitud ega ole seetõttu asjakohane järgmistel põhjustel. 9.2.1 Riigikohtu selles otsuses on tõepoolest märgitud, et " nende faktide põhjal tulnuks kohtul otsustada, kas M.E. tegevuseta, kes oli ühtaegu V Kommertspanga juhatuse esimees ja Fondi nõukogu liige, oleks Fondi nõukogu vastu võtnud otsust ja koostanud 30.04.
  96. a kirja, millega muudeti Fondi raha õiguslikku re"iimi". See lause pärineb Riigikohtu otsuse osast, milles analüüsitakse kriminaalõiguslikku problemaatikat - vaagitakse seda, kas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  97. septembri
  98. a õigeksmõistva otsuse tegemisel on õigesti kohaldatud kriminaalseadust. Kõnealuse lause näol on tegemist Riigikohtu järeldusega, mis on tehtud järgmiste asjaolude sedastamise pinnalt. 9.2.2 Kriminaalõiguslikku problemaatikat vaagima asudes on Riigikohtu otsuses kõigepealt rõhutatud, et ringkonnakohus on M.E. tegevuse kriminaalõiguslikul kvalifitseerimisel lähtunud liiga kitsalt vaid küsimusest, kas M.E. hääletas otsuse poolt lubada Fondi vahendeid kajastada V Kommertspanga bilansis omakapitalina. Korruptiivne tegu võib seisneda ja enamasti seisnebki mitmes käitumisaktis - märgitakse Riigikohtu otsuses. 9.2.3 Edasiselt on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et "kui kriminaalasjas tõendamist leidnud faktiliste asjaolude põhjal võib järeldada, et ilma ametiisiku aktiivse tegutsemiseta ei oleks otsust vastu võetud, siis ei oma tähtsust, kas isik ise hääletas või mitte. Kriminaalvastutuse seisukohast on oluline, et isiku tegevus oli suunatud ja viis otsuse tegemisele, kusjuures isik kasutas oma ametikohast või ametiseisundist tulenevat autoriteeti." 9.2.4 Olles eelpoolkirjeldatud viisil tõlgendanud materiaalõigust on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  99. jaanuari
  100. a otsuses järgmise sammuna asutud analüüsima, kas esimese ja teise astme kohtute poolt tuvastatu M.E. käitumises võimaldab seda käitumist kvalifitseerida KrK § 164 2 lg 4 p-s 3 ettenähtud kuriteona. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  101. jaanuari
  102. a otsuses on märgitud, et: 9.2.4.1 nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu otsustega on tuvastatud, et omakapitali suurus tekitas V Kommertspanga juhtidele muret ja nad otsisid võimalusi selle kapitali suurendamiseks; 9.2.4.2 M.E. viis Fondi nõukogu esimehe I.N-ga kokku K.V., kes viimast tundis; 9.2.4.3 M.E. avaldas soovi, et Fondi vahendeid kaasataks panga omakapitali; 9.2.4.4 panga taotlusel arutas Fondi nõukogu 19.04.
  103. a Fondi raha kasutamist V Kommertspanga omavahenditena ja et arutelul osales aktiivselt M.E., kes tunnistajate ütluste kohaselt veenis nõukogu liikmeid pangale soodsat otsust tegema; 9.2.4.5 samal päeval saatis Fond pangale kirja, kus väljendatakse nõusolekut Fondi vahendite kajastamiseks panga omavahenditena; 9.2.4.6
  104. aprillil
  105. a saatis Fondi nõukogu esimees I.N. M.E. soovil pangale kirja, milles ta kinnitab, et pangal on õigus kasutada Fondi raha oma äranägemise järgi. 9.2.5 Alles nüüd - seega olles esimese ja teise astme kohtuotsuste analüüsi pinnal jõudnud järeldusele, et nende kohtuotsustega on M.E. käitumises loetud tuvastatuks kõnealuse kuriteokoosseisu olemasolu, on Riigikohtu kriminaalkolleegium pannud kirja käesoleva kohtuotsuse p-s 9.2.1 tsiteeritud lause. Kontekstis varemöelduga - sellega, mida tuleb lugeda tuvastatuks, ei saa kõnealust lauset võtta Riigikohtu poolse ettekirjutusena kriminaalasja uuesti arutavale ringkonnakohtule. See lause osutab tegelikult üksnes vastuoludele Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
  106. septembri
  107. a otsuses. 9.3 Kassaator väidab, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millisel hetkel siiski laienesid M.E-le Fondi nõukogu liikme õigused ja kohustused ning rõhutab, et M.E. on kogu aeg eitanud enda osalemist
  108. aprilli
  109. a koosolekul. 9.3.1 Vastavalt AKKS § 65 lg-s 4 sätestatule ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Juba ainuüksi seetõttu ei saa Riigikohus kassatsioonkaebuse täiendusena Riigikohtule saadetud polügraafitesti tulemustele tuginevalt lugeda tuvastatuks vastupidist võrreldes ringkonnakohtu otsuses tuvastatuks loetuga. Kuid kõnealust polügraafitesti ei saa kriminaalmenetluses kasutada ka põhjusel, et polügraafitesti tegemine ei kuulu kriminaalmenetluse seadus ettenähtud tõendite kogumise lubatavate viiside hulka ja polügraafitesti kasutamise tulem ei kuulu KrMK § 48 lg-s 2 loetletud lubatavate tõendivormide hulka. 9.3.2 Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  110. aprilli
  111. a otsusega on põhjendatult loetud tuvastatuks, et M.E. osales
  112. aprilli
  113. a Fondi nõukogu koosolekul selle nõukogu liikme staatuses ning toimis seal nõukogu liikme rollis. Selle asjaolu tuvastatuse juures ei ole enam kriminaalõiguslikult relevantne, millisest hetkest täpselt laienesid M.E-le Fondi nõukogu liikme õigused ja kohustused. 9.3.3 Kuid vaatamata eelöeldule tuleb siinjuures veelkord rõhutada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  114. jaanuari
  115. a otsuses märgitut, et M.E. tegevuse kriminaalõiguslikul kvalifitseerimisel ei tuleks ülemääraselt keskenduda
  116. aprilli
  117. a koosolekul asetleidnule: M.E. korruptiivne tegu seisnes mitmes käitumisaktis. 9.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud otsusega tuvastatuga selles, et M.E. korruptiivse tegevuse tulemina tekkis kahju Fondi nõukogu otsuste vastuvõtmisega mis vormistati Fondi poolt
  118. aprillil
  119. a ja
  120. aprillil
  121. a välja saadetud kirjadega. Nende otsustega anti pangale võimalus kasutada Fondi vahendeid oma äranägemise järgi, nõustuti sellega, et Fondi nõuded panga vastu rahuldatakse alles "pärast üldiste võlausaldajate ja kreeditoride nõudeid" ning lubati, et panga vastu "ei esitata nõudeid nende rahade osas" (kr toimiku kd I, tl 26). Fondi nõukogu otsustele tuginevalt kajastas Eesti M-pank
  122. detsembril
  123. a väljatud memoriaalorderiga nr 1 Fondi vahendid summas 29 705 000 krooni panga omavahendite reservina. Vastavalt sel ajal kehtinud krediidiasutuste seaduse §-le 44 pidid pangad moodustama reserve enda võimalike kahjude katmiseks. Ei saa nõustuda kassaatori väitega, et 29 705 000 krooni kajastamisega panga omavahendite reservina ei muutunud raha õiguslik re"iim. Krediidiasutuste omavahendite ja kapitali adekvaatsuse aruande juhendi (Eesti Panga presidendi
  124. detsembri.
  125. a määruse nr 34 lisa nr 1) p -s 9.2 sätestati, et allutatud laenu puhul peab laenu "lepinguline tähtaeg või tühistamise periood" olema vähemalt viis aastat. Kui laenu tähtaeg on fikseerimata, tuleb laenu tagasinõudmisest teatada vähemalt viis aastat ette.". Õige on see kassatori väide, et Fondi nõukogu otsuste tulemina ei loobunud Fond nõudeõigusest. Kuid võlausaldaja jaoks on oluline erinevus selles, kas nõudeõigusega korreleerub panga kohene kohustus vastavaid summasid välja maksta või mitte. Fondi nõukogu otsuste ja sellele järgnenud panga poolse memoriaalorderi väljaandmise järgselt ei korreleerunud enam Fondi nõukogu nõudeõigusega panga kohest kohustust maksta võlausaldajale välja panka paigutatud raha. Võlausaldajal ei olnud enam võimalik majanduslike riskide muutust arvestades enda poolt panka paigutatud summadega vabalt toimida ja selle sihtotstarbelist kasutamist nõuda. Selles seisnebki võlausaldajale tekitatud kahju. 9.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses väidetuga, et Fond oli oma õiguslikult staatuselt eraõiguslik juriidiline isik ja seda vaatamata asjaolule, et Fondi asutajaks oli riik. Kooskõlas Eesti Vabariigi Valitsuse
  126. juuli
  127. a määrusega nr 138 kinnitatud riiklike Fondide moodustamise ja funktsioneerimise põhimõtete ( RT I, 1995, 25, 318) p-ga 1 oli Fond juriidilise isiku õigustes riiklik organisatsioon ja p 14 kohaselt oli Fondi vara omanik Eesti Vabariik. Seega oli ka P Fondi vahendite omanik riik ja M.E. poolt toimepandud kuriteoga tekitati kahju riigile. 9.6 Igati õige on kassaatori väide, et vastavalt ÄS § 309 lg-le 3 võib nõukogu alati kutsuda juhatuse liikme tagasi sõltumata põhjusest. Kahtlemata on õige ka see, et M.E. juhatuse liikme tasu säilus seoses sellega, et ta valiti nõukogu poolt tagasi juhatusse. Kuid sellel ei ole mingit seost käesoleva kriminaalasja raames tuvastatuga. Nõukogu poleks kuidagi saanud M.E.d juhatusse tagasi valida siis, kui M.E. poleks toime pannud talle süüksarvatud tegu ja pank oleks juba varem - s. o enne Fondi vahendite kajastamist enda omavahendite reservina - kas likvideeritud või pankrotti läinud. Seega on ringkonnakohtu vaidlustatud otsusega õigesti tuvastatud, et M.E. korruptiivse tegevuse tulemina jäi tal tekkimata kahju - jäi alles tema 38 500 krooni suurune kuupalk. 9.7 Kahtlemata tuleb nõustuda kassaatori poolt märgituga, et KrK §-s 14 sätestatu mõte ongi selles, et õigustada ja lugeda õigusvastasust välistavaks sellise kuriteotunnustega teo toimepanemine, mis oli tingitud hädaseisundis tegutsemisest. Seega on ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuses ekslikult asutud seisukohale, et hädaseisundis toimepandu ei tohi tekitada kahju ühelegi muule kriminaalõiguslikult kaitstud objektile. Kuid vaatamata eelöeldule jagab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses väljendatud seisukohta, et M.E. ei tegutsenud hädaseisundis. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei saa panga või ka muu eraõigusliku isiku majandusliku olukorra halvenemise võimalikkust lugeda selliseks ohuks, mis looks hädaseisundi KrK § 14 mõttes. 9.8 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses esitatud karistuse mõistmise motiividega ja leiab, et kassaatori vastupidised väited selles osas ei ole asjakohased.
  128. Arvestades seda, et käesolevaks ajaks on lõppemata Eesti M-panga pankrotimenetlus ja selle raames on esitanud nõude ka E Sihtasutus, tuleks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates käesoleval juhul kasutada KrMK §-s 270 sätestatud võimalust ja tunnistada, et tsiviilhagi kuulub rahuldamisele, kuid hagi täpne suurus tuleks määrata kindlaks tsiviilkohtumenetluse korras. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3 ning KrMK §-st 270 Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
  129. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.aprilli
  130. a otsus osas, millega täpsustati Tallinna Linnakohtu
  131. mai
  132. a otsuse resolutiivosa ning loeti 29 505 000 krooni M.E-lt väljamõistetuks Eesti Vabariigi kasuks.
  133. Tunnistada, et M.E. vastu esitatud tsiviilhagi kuulub rahuldamisele, kuid jätta rahuldamise täpne suurus kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras.
  134. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 18.aprilli
  135. a otsus muutmata. Kohtuotsus jõustub
  136. oktoobril
  137. aastal ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Jüri Ilvest Liikmed Eerik Kergandberg, Lea Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.