3-2-1-108-01 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 23. oktoobril 2001. a Tallinna linna hagi Anna-Maria Vaino vastu omandiõiguse tunnustamiseks, pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse tunnustamis

§ 95järgi on omandamine võimalik ka isikult, kes pole asja omanik.

K. Lüüsi surma hetkel oli korter tema omandis. Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Vallasomand tekib vallasasja üleandmisega (

§-d 92-95). Tallinna linna ja õigustatud subjekti K. Lüüsi vahel lepiti omandi üleminekus kokku juba tagastamise korralduses. Vara anti K. Lüüsile üle

1. aprillil
2. Vallasasja vastuvõtmisega tekkis K. Lüüsil omandiõigus sellele asjale. Hageja nõue üleandmisakti tühisuse tunnustamiseks ei ole põhjendatud. See akt oli koostatud kooskõlas omandireformi aluste seadusega. Tehingu aluseks olnud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei muuda algusest peale tühiseks vara üleandmist. Kostja omandas vaidlusaluse eluruumi pärimise alusel. K. Lüüsi testamenti ei ole vaidlustatud.

§ 95

lg 1 ja § 35 mõtte kohaselt eeldatakse omandaja heausksust ning pahausksust peab tõendama omandamise vaidlustaja. Hageja ei tõendanud, et pärandi avanemise või pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise ajal pidi kostja teadma, et K. Lüüsi omandil puudus õiguslik alus. TsK § 477 lõiget 2 oleks olnud võimalik kohaldada K. Lüüsi suhtes, kuid seda pole alust kohaldada kostja suhtes. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi. Tallinna Linnavalitsus tunnistas

1. septembril
2. a kehtetuks vaidlusaluse korteri tagastamise korralduse, sest K. Lüüs ei olnud selle korteri suhtes ORAS § 8 järgi õigustatud subjekt. Sellega langes ära K. Lüüsil korteri omandamise õiguslik alus. Kuna vara üleandmine toimus vastuolus ORAS §-ga 8, siis on vara üleandmise akt tühine ja TsÜS § 66 lg 3 järgi kehtetu algusest peale. Heausksusega ei kaitsta omandamist omandireformi käigus avaliku võimu akti alusel ega ka pärimise teel. Pärimisseaduse § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Seega on kostja K. Lüüsi õigusjärglane. Kuna K. Lüüsil langes ära korteri omandamise õiguslik alus, siis kehtib see ka tema õigusjärglase suhtes. Seetõttu on tühine ka pärimisõiguse tunnistuse p
3. Kostjal on kohustus TsK § 477 lõigete 1 ja 2 alusel tagastada hagejale alusetult omandatud vara. Põhjendatud on hageja nõue tunnustada tema omandiõigust vaidlusalusele korterile.

§ 81

sätestab, et omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel.

§ 83

lg 1 kohaselt peab kostja sellise nõude vaidlustamiseks tõendama, et hageja ei ole omanik või et asja omanik on kostja. Kostja ei ole seda teinud. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Vaidlusaluse eluruumi üleandmine toimus vastavalt omandireformi aluste seadusele. Kostja omandas korteri testamendijärgse pärimise korras. Seega on ebaõige kohtu järeldus, et vara omandamine toimus omandireformi käigus. Kohus ei ole põhjendanud, millise testamendi tegemise ja pärimise ajal kehtinud seadusega on kostja pärimine vastuolus. Hageja ei ole tõendanud, et tema omand tekkis seaduslikul alusel. Kohus ei andnud hinnangut kostja viidatud Riigikohtu seisukohale, et vara tagastamise korralduse tühistamine ei tühista juba tekkinud omandiõigust. III. Vastused kassatsioonkaebusele Kirjalikus vastuses vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu. K. Lüüs esitas vara tagastamist korraldavale haldusorganile eksitavaid andmeid. Seetõttu saigi võimalikuks vaidlusaluse korteri temale üleandmine. Tegelikult puudus K. Lüüsil õigus omandireformi käigus vara tagasi taotleda.

1. septembri
2. a korraldusega nr 3426 k langes K. Lüüsi jaoks ära õiguslik alus korteri saamiseks. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et sellega langes ära ka kostja kui K. Lüüsi õigusjärglase suhtes õiguslik alus vara saamiseks. Pärandada on võimalik vaid õiguslikul alusel omandatud vara ning pärijal ei saa olla rohkem õigusi varale kui pärandajal. Kolmas isik G. Trapeznikova toetas oma vastuses hageja seisukohti. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 362 lg 5 kohaselt muuta põhjenduste osas. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 2 kohaselt toimub omandireformi käigus vara tagastamine omandireformi aluste seaduses ning sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Tallinna Linnavalitsuse korraldus K. Lüüsile vaidlusaluse korteri tagastamise kohta tunnistati kehtetuks seetõttu, et K. Lüüs ei olnud selle korteri suhtes ORAS § 8 järgi õigustatud subjekt. Kuna K. Lüüs ei olnud vaidlusaluse vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, siis ei olnud lubatud talle ka selle vara tagastamine omandireformi aluste seaduse järgi. TsÜS § 66 lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud omandireformi aluste seadust. Seega on apellatsioonikohus õigesti leidnud, et vastavalt TsÜS § 66 lõikele 3, mille kohaselt tühine tehing on kehtetu algusest peale, ei oma vaidlusaluse vara K. Lüüsile üleandmine õiguslikku toimet. Sellest tulenevalt K. Lüüs vaidlusalust vara ei omandanud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-122-97 on Vabariigi Valitsuse
5. veebruari
6. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" (korra) p-le 48 tuginedes asutud seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara üleandmise ja registreerimisega tekib vara saajal igal juhul üleantud varale omandiõigus. Kolleegium peab vajalikuks seda seisukohta muuta. Korra p 48 sätestab, et omandiõigus tagastatud varale läheb vara õigustatud subjektidele üle üldjuhul vara üleandmise akti allakirjutamise päevast, kui vara tagastamise korralduses või vara üleandmise aktis pole ette nähtud teisiti. Omandiõigus registreerimisele kuuluvale varale läheb üle selle vara vastavas korras registreerimise päevast. Kolleegium leiab, et vara saajale läheb omandiõigus üleantavale varale korra p 48 järgi üle siis, kui vara tagastamine ei ole vastuolus omandireformi aluste seadusega. Pärimisseaduse § 130 lg 1 sätestab, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et A.-M. Vainol kui K. Lüüsi vara pärijal ei saa K. Lüüsi õigusjärglasena olla vaidlusaluse korteri suhtes rohkem õigusi, kui oli K. Lüüsil. Kuna K. Lüüsil ei tekkinud vaidlusalusele varale omandiõigust, siis ei saanud A.-M. Vaino seda ka pärida. Asudes õigesti seisukohale, et K. Lüüs vaidlusalust korterit tehingu tühisuse tõttu ei omandanud, on apellatsioonikohus ekslikult kohaldanud TsK § 477 lõikeid 1 ja
7. Need sätted kuuluvad kohaldamisele juhul, kui isik on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta vara omandanud, ja juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb. Hagiavalduse kohaselt valdab ja kasutab vaidlusalust korterit Tallinna linn, kuid kostja rikub selle käsutusõigust. Avalduses pole aga märgitud, kuidas kostja vaidlusaluse vara käsutamisõigust rikub ja millise valduse kaotusega mitteseotud rikkumise kõrvaldamist ta kohtult taotleb. Seepärast leiab kolleegium, et asjas pole omandi kaitse hagi esitatud. Tallinna linn on oma tsiviilõiguse kaitseks TsÜS § 112 lg 2 p 1 kohaselt esitanud õiguse tunnustamise hagi ning see kuulub rahuldamisele TsÜS § 66 lg 2 alusel. Juhindudes TsMS § 362 p-st 5, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
8. märtsi
9. a otsus muuta põhjenduste osas ja rahuldada Tallinna linna hagi Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses toodud põhjendustel. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik