KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. oktoobril 2001. a 3-1-1-106-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Uno Lõhmus ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher vaatas 9. oktoobril

§ 17lg 6 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa R. M. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Lääne-Viru Maakohtu 4. mai 2001. a otsusega tunnistati R. M. süüdi KrK § 139 lg 2 p

§ 17lg 6 järgi ning talle mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. Ta vabastati Kr

K § 47 alusel tingimuslikult karistuse kandmisest katseajaga üks aasta ja kuus kuud. R. M. mõisteti süüdi selles, et ta

1. juunil
2. a Tapa Kaubajaamas aitas kaasa vaguni detailide salajasele vargusele. R. M. valvas sel ajal, kui R. N. ja V. B. varguse vahetult toime panid. Samuti aitas ta kaasa salajase varguse toimepanemisele
3. juunil
4. a, valvates ümbruskonda R. N. poolt varguse toimepanemise ajal. Eeluurimisel kvalifitseeriti tegu KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 17 lg 6 järgi. Maakohus jättis teole antud kvalifikatsioonist motiive esitamata välja punkti 1, mis osundab isikute grupi poolt toimepandud vargusele. Sama otsusega mõisteti R. M õigeks salajase varguse katsele kaasaaitamises
5. juunil
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör S. Pass. Prokurör taotles R. M. süüdi tunnistamist ja karistamist ka KrK § 139 lg 2 p 1 järgi. Apellatsioonprotesti põhjendas prokurör sellega, et R. M. aitas kahel korral kaasa salajase varguse toimepanemisele. Esimesel korral aitas ta kaasa isikute grupi poolt salajase varguse toimepanemisele ja teisel korral salajasele vargusele isiku poolt, kes pani varguse toime korduvalt.
8. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis
9. juuni
10. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri apellatsioonprotesti rahuldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et grupitunnuse lisamine R. Me kuriteo kvalifikatsioonile, mida taotles prokurör, on põhjendamatu. Viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-15-97 leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kui kuriteo on ühiselt toime pannud tavalisel eelneval kokkuleppel tegutsev grupp, siis loetakse grupi koosseisu üksnes kaastäideviijad. Muude grupilisest kuriteost osavõtjate käitumine kvalifitseeritakse üldises korras viitega KrK §-i 17 vastavale lõikele. Kui tegemist ei ole kaastäideviijatega, siis pole ka kuritegu toime pandud isikute grupi eelneval kokkuleppel ja kaasaaitaja käitumise kvalifitseerimisel grupitunnusele ei viidata. Veel osundas ringkonnakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-1-99, mille kohaselt vahetu põhjuslik seos on vaid täideviija käitumise ja saabunud tagajärje vahel. Kaasaaitaja tegevus, kes ei pannud vahetult toime ühtegi KrK § 139 dispositsioonis ettenähtud kuriteo objektiivsesse külge kuuluvat tegevust, tuleb kvalifitseerida KrK § 139 lg 1 ja § 17 lg 6 järgi. MENETLUS RIIGIKOHTUS Menetlusosaliste põhjendused
11. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör R. Hlebnikova. Ta taotles maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist R. M.-e KrK § 139 lg 2 p 1 ja § 17 lg 6 järgi õigeksmõistmise osas ja kriminaalasja saatmist selles osas uueks arutamiseks maakohtule teises koosseisus. Kassatsioonprotestis toodud põhjenduste kohaselt on Lääne-Viru Maakohus ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust, sest R. M.-e suhtes jäeti alusetult kohaldamata KrK § 139 lg 2 p
12. Prokurör leiab, et R. M.-e poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KrK § 139 lg 2 p-de 1,

§ 17

lg 6 järgi, sest ta aitas kahel korral kaasa salajase varguse toimepanemisele, sh kahe isiku, so isikute grupi poolt salajase varguse toimepanemisele. Kassaatori hinnangul oleks selline seisukoht kooskõlas ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktikaga, mis on väljendatud kriminaalasjas nr 3-1-1-64-99 tehtud otsuses. Riigikohtu istungil taotles riigiprokurör kassatsioonprotesti rahuldamist.

1. Kaitsja leidis, et juriidilise kvalifikatsiooni osas on protest põhjendatud. Sama seisukohta on väljendanud ka R. M. oma kirjalikus avalduses (tl 401). Kaitsja leidis, et protesti lahendamiseks ei ole vaja koguda uusi tõendeid ja tegemist on vaid puhtalt juriidilise küsimusega. Protesti rahuldamine ei too kaasa R. M.-e olukorra halvenemist, sest teo kirjelduse ja karistuse muutmist ei ole taotletud. Seetõttu pidas kaitsja võimalikuks, et käesolevas asjas saab Riigikohtu kriminaalkolleegium teha ise uue otsuse ilma kriminaalasja esimese või teise astme kohtule uueks arutamiseks saatmata. Riigikohtu seisukoht
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Lääne-Viru Maakohus ja Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust. Kriminaalseaduse väär kohaldamine seisneb kriminaalseaduse ebaõiges tõlgendamises.
3. Maakohus tegi kindlaks, et 7.juunil 2000 monteerisid R. N. ja V. B. Tapa Kaubajaamas vagunitelt maha 6 õhujagaja magistraalosa. R. M. jälgis sel ajal ümbruskonda ja aitas sellega kaasa varguse toimepanemisele. Protsessiosalised ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Maakohus jättis aga põhjendamata, mis põhjusel ei tule teole antud kvalifikatsioonis teha viidet KrK § 139 lg 2 p-le
4. Ringkonnakohus põhjendas Riigikohtu 11.veebruari
5. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-15-97 tuginedes, et kui tegemist ei ole kuriteo kaastäideviijatega, siis pole kuritegu toime pandud isikute grupi poolt ja kaasaaitaja käitumise kvalifitseerimisel ei viidata grupi tunnustele.
6. Ringkonnakohus on Riigikohtu ülalnimetatud otsusest ekslikult aru saanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium kirjutas selles otsuses, et kuriteo toimepanemise all isikute grupi eelneval kokkuleppel tuleb mõelda kahe või enama, kaastäideviijana tegutseva isiku poolt kuriteo toimepanemist, milles nad leppisid kokku hiljemalt enne kuriteo jõudmist katse staadiumi. Ainult need kaastäideviijad kuuluvadki grupi koosseisu, on selle liikmed. Kuriteole kihutajad ja kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu. Kuriteo ühisel toimepanemisel tavalisel eelneval kokkuleppel tegutseva grupi poolt loetakse grupi koosseisu üksnes kaastäideviijad. Riigikohus selgitas, millal saab kuritegu lugeda toimepanduks isikute grupi poolt, ning andis juhised grupi liikmete ja muude osavõtjate käitumise kvalifitseerimiseks.
7. Erinevus R. Me osavõtul toimepandud varguse ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt
8. veebruaril 1997 tehtud otsuse ning ka
9. jaanuaril 1999 kriminaalasjas nr 3-1-1-1-99 tehtud otsuse asjaolude vahel seisneb selles, et R. M. osutas kaasabi varguse toimepanemisele kahe täideviija poolt, kuna aga teistel juhtudel oli täideviijaid vaid üks. Kui kuriteo panevad toime täideviija ja kaasaaitaja, siis puudub kvalifitseeriv tunnus - teo toimepanemine isikute grupi poolt. Kui aga kuriteo panevad vahetult toime kaks isikut, kes tegutsevad täideviijatena, siis see tunnus esineb. Kuigi kaasaaitaja ei kuulu grupi koosseisu, osutab ta kaasabi kuriteo toimepanemisele isikute grupi poolt. Üldreeglina kvalifitseeritakse kõigi osavõtjate (ka kaasaaitaja) kuritegelik käitumine kriminaalkoodeksi eriosa selle paragrahvi järgi, mis näeb ette vastutuse täideviija või täideviijate poolt toimepandud kuriteo eest. Seetõttu kvalifitseeritakse salajase varguse toime pannud grupi liikmete käitumine KrK § 139 lg 2 p 1 järgi. Kaasaaitaja käitumise kvalifitseerimisel ei saa piirduda viitega KrK § 139 lg 2 p-le 1, kus on kirjeldatud vaid täideviimisele omased tunnused. Kvalifitseerides kaasaaitaja käitumist, kes osutab kaasabi isikute grupi poolt toimepandavale vargusele, tuleb teha viide ka üldosa § 17 lg-le 6, kus on kirjeldatud kaasaaitaja käitumisele iseloomulikud tunnused. Seega oleks R. M.-e poolt toimepandud kuritegude õige kvalifikatsioon KrK 139 lg 2 p-de 1,

§ 17lg 6 järgi. 10. Kohtukolleegium ei soostu kassatsioonprotestis väidetuga, et R. M. on Lääne-Viru Maakohtu otsusega Kr

K § 139 lg 2 p 1 ja § 17 lg 6 järgi õigeks mõistetud. Selline väide ei vasta tegelikkusele, sest kohtuotsusega kvalifitseeriti R. M.-e tegevus süüdistuses märgitud KrK § 139 lg 2 p-de 1,

§ 17lg 6 asemel ümber Kr

K § 139 lg 2 p

§ 17lg 6 järgi. Õigeks on R. M. selle kohtuotsusega mõistetud süüdistuses Kr

K § 139 lg 2 p-de 1,

§ 15lg 2 järgi, mis käsitles 18.

juuni

1. a sündmusi, kuid selles osas ei ole kohtuotsuseid vaidlustatud.
2. Eeltoodu alusel tuleb Lääne-Viru Maakohtu
3. mai
4. a otsus tühistada osas, millega R. M. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p

§ 17lg 6 järgi.

Samuti kuulub tühistamisele Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus osas, millega jäeti nimetatud maakohtu otsus selles osas muutmata. R. M. tuleb süüdi tunnistada KrK § 139 lg 2 p-de 1,

§ 17lg 6 järgi.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium võib AKKS § 63 p 3 kohaselt asja kassatsiooni korras läbivaatamisel tühistada asjas tehtud kohtuotsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha asjas uue otsuse, raskendamata seejuures süüdimõistetu olukorda, kui asjas ei ole vaja täiendavalt tõendeid koguda või neile antud hinnangut muuta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole vaja koguda täiendavaid tõendeid ega muuta kohtute poolt tõenditele antud hinnangut. Kuna prokurör ei ole vaidlustanud R. M.-le mõistetud karistust, siis ei saa asja uuel arutamisel talle mõistetud karistust raskendada. Küsimus on vaid teo juriidilise kvalifikatsiooni täpsuses. Lähtudes kriminaalasja lahendamise otstarbekusest ja ökonoomsusest ning arvestades asjaolu, et R. M. ise ja tema kaitsja on kassatsioonprotestis esitatud taotlusega nõus, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks saata käesolevat kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kus kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine alguse sai, vaid teeb asjas ise uue otsuse. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st

§ 65lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1.

Tühistada Lääne-Viru Maakohtu

1. mai
2. a otsus R. M.-e ja teiste süüdistusasjas osas, millega R. M. tunnistati süüdi KrK § 139 lg 2 p

§ 17lg 6 järgi, ning Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 5.

juuni

1. a otsus osas, millega jäeti nimetatud maakohtu otsus selles osas muutmata.
2. Tunnistada R. M. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1,

§ 17lg 6 järgi, jättes Lääne-Viru Maakohtu 4.

mai

1. a otsusega mõistetud karistuse " kuus kuud vabadusekaotust " muutmata. Määrata, et KrK § 47 alusel ei pöörata karistust tingimuslikult täitmisele, kui R. M. ei pane ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu või haldusõigusrikkumist ja täidab temale KrK § 471 lg 1 alusel ettenähtud kontrollnõudeid. Katseajaks määrata R. M. kriminaalhooldusametniku Anti Aasma järelevalve alla. Katseaja alguseks lugeda
2. mai
3. a.
4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
5. Kassatsioonprotest rahuldada.
6. Välja mõista R. M.-lt riigieelarve tuludesse 991 krooni 20 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks. Kohtuotsus jõustub
7. oktoobril
8. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Uno Lõhmus Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher