Obsah (8)

§ 1642§ 49§ 50§ 47§ 55§ 53§ 52§ 164

KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. oktoobril 2001 3-1-1-107-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg vaatas 2. oktoo

§ 1642lg 4 p 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsusega tühistati ringkonnakohtu eelnimetatud otsus ja kriminaalasi saadeti Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsusega tühistati Viljandi Maakohtu
7. aprilli
8. a otsus. R. J. tunnistati süüdi

§ 1642

lg 4 p 1 järgi, talle mõisteti karistuseks kuus kuud vabadusekaotust ja ta vabastati tingimuslikult karistuse kandmisest katseajaga üheks aastaks. R. J.-lt võeti üheks aastaks ära õigus töötada vallavanemana. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2001. a otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. jaanuari 2001. a otsus R. J.-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 1642lg 4 p 1 järgi.

Kohtualune tunnistati süüdi

§ 1642

lg 2 järgi ja teda karistati avalikus teenistuses ametnikuna töötamise õiguse äravõtmisega üheks aastaks.

1. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt saabus
2. juunil
3. a Viljandi Maakohtusse J. M., A. V. ja V. R. taotlus R. J.-i karistusest vabastamiseks ja neile isiklikule käendusele andmiseks (tl 148). Samasisulise taotluse esitas ka R. J.-i kaitsja vandeadvokaat Margo Normann.
4. Viljandi Maakohtu kohtuniku Urmas Reinola poolt
5. juunil
6. a tehtud kohtumäärusega, juhindudes

§-dest 49 ja 50 ning KrMK §-st 187, vabastati R. J. karistusest ja ta anti J. M.-le, A. V.-le ja V. R.-le individuaalsele käendusele. Käendusele andmise kuupäevaks loeti

1. juuni
2. a.
3. Nimetatud kohtumääruse peale esitas Viljandi vanemprokurör Kadri Päeva eriprotesti. Eriprotestis leiti, et maakohus rikkus KrMK §-s 187, § 263 lg 1 p-s 9, § 275 lg-s 3 ja §-s 2641 ning

§-s 49 sätestatut. Prokuröri arvates saab käendust kohaldada vaid vahetult kriminaalasja sisulise arutamise järgselt ja hilisemat karistusest vabastamist käendusele andmise motiivil seadus ette ei näe. Eriprotesti esitaja nõustus, et maakohtu määruse vaidlustamiseks puudub õiguslik alus AKKS-st tulenevalt. Samas ei ole prokuröri arvates eriprotesti esitamise võimalus välistatud tuginevalt seisukohtadele, mis on esitatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määruses nr 3-1-1-114-96 ja
3. juuni
4. a määruses nr 3-1-1-78-
6. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. augusti
8. a määrusega tühistati Viljandi Maakohtu
9. juuni
10. a määrus ja eriprotest rahuldati. Määruse lõpposa kohaselt on see määrus lõplik ega ole edasikaevatav. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. augusti
12. a määruses on asutud seisukohale, et

§ 49

kohaselt võib isiku karistusest vabastada süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel või pärast seda.

§ 50

lg 1 kohaselt võib isiku, kes on toime pannud teise või kolmanda astme kuriteo, vabastada karistusest ja anda individuaalsele käendusele siis, kui kohus leiab, et süüdimõistetut saab mõjutada kriminaalkaristust kohaldamata. Kriminaalkolleegium leidis, et Viljandi Maakohus on oma määrusega sisuliselt revideerinud Riigikohtu otsust, millega on R. J.

§ 1642lg 2 järgi süüdi tunnistatud ja karistatud.

Ringkonnakohtu arvates võib pärast kohtuotsuse tegemist isiku karistusest vabastada vaid seaduses ettenähtud juhtudel. Sellisteks juhtudeks võib näiteks olla tingimisi enne tähtaegne vabastamine ja karistusest vabastamine. Lõpuks viitas kriminaalkolleegium KrMK §-le 2641, mis sätestab otsesõnu, et süüdimõistetu käendusele andmine otsustatakse kriminaalasja arutamise käigus ning kohtuotsuse tegemisel pärast karistuse mõistmist. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et R. J.i karistusest vabastamine ja käendusele andmine pärast kohtuotsuse tegemist ei ole kooskõlas kehtiva seadusega. Menetlus Riigikohtus

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. augusti
3. a määruse peale esitas süüdimõistetu R. J.-i kaitsja vandeadvokaat M. Normann erikaebuse, taotledes määruse tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning rikkunud kriminaalmenetluse norme. Erikaebuses taotletakse Riigikohtu seisukohta olukorra suhtes, mil materiaalõiguse norm lubab teatud käitumist, kuid menetlusnorm ei reguleeri üheselt selle käitumise korda. Vastavasisuline käsitlus ringkonnakohtu määruses puudub, väidab kaebuse esitaja. Erikaebuse konkreetsed motiivid on järgmised. 6.1 Kaitsja leiab, et karistusest vabastamise alused kehtestab kriminaalkoodeksi V peatükk ning need alused ei ole sõltuvuses menetlusõiguslikest piirangutest. Kaitsja arvates ei ole ringkonnakohus viidanud materiaalõiguslikule alusele, mis välistaks R. J.-i karistusest vabastamise ja individuaalsele käendusele andmise pärast kohtuotsuse tegemist. Määrus on vastuolus

§ 49lg- tega 1 ja 2 ning §-ga 50.

6.2

§ 49

lg 2 kohaselt saab käenduse kohaldamist otsustada ka pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja leiab, et kuna AKKS ei sätesta kohtuotsuse täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist, peab need küsimused vastavalt KrMK §-le 330 lahendama kohus kelle tööpiirkonnas kohtuotsust täidetakse. Vastavalt KrMK § 11 lg 1 lahendab kohtuotsuse täitmisega seotud küsimused ainult esimese astme kohus.

1. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas R. J.-i kaitsja vandeadvokaat M. Normann erikaebuses sisalduvat taotlust. Kaitsja leidis, et enne
2. novembril
3. a KrMK XXIX peatükis tehtud põhjalikke muudatusi pidi kohtuotsuse täitmise staadiumis süüdimõistetu käendusele andmine menetluslikult aset leidma vastavalt KrMK §-s 336 sätestatule. Samas kaitsja möönis, et nimetatud paragrahvis ei olnud otsesõnu sätestatud käendusele andmise võimalust. Kuna eelnimetatud seadusemuudatuste järgselt tühistati KrMK § 336 endisel kujul, siis, märgib kaitsja, ei ole Eesti tänases kriminaalmenetluse õiguses üldse reguleeritud, kuidas tuleks isikut menetluslikult käendusele anda. Kaitsja osundas sellelegi, et menetlusõiguslikult on reguleerimata seegi, kuidas peaks toimuma

§-s 501 sätestatud karistusest vabastamine. Nõustumata ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgituga rõhutas kaitsja, et karistamine ja karistusest vabastamine on täiesti iseseisvad kategooriad ja seetõttu ei saa maakohtu poolset R. J.-i käendusele andmist käsitada Riigikohtu otsuse revideerimisena. Prokurör taotles Riigikohtu istungil esitatud seletuses ringkonnakohtu vaidlustatud määruse muutmata- ja erikaebuse rahuldamata jätmist. 8. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja ning prokuröri, leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus. 8.1 Vastavalt

§ 49

lg-s 2 sisalduvale üldnormile võib kohus põhimõtteliselt tõepoolest süüdimõistetu karistusest vabastada nii vahetult süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kui ka pärast seda. Terminiga "pärast seda" tähistatakse siinjuures kõiki kriminaalmenetluse korralisi staadiume, mis järgnevad kohtulikule arutamisele esimese astme kohtus - seega apellatsioonimenetlust, kassatsioonimenetluses ja kohtuotsuse täitmise staadiumi. Vaatamata eelöeldule ei saa siiski nõustuda erikaebuses väidetuga, et eranditult kõik karistusest vabastamise võimalused saavad olla ja peavad olema kasutatavad nii vahetult süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kui ka pärast seda. Eranditult kõigi karistusest vabastamise võimaluste kasutamine nii kohtuotsuse tegemisel kui ka pärast seda ei oleks teatud juhtudel kooskõlas ei kriminaalseaduses otseselt sätestatuga ja teatud juhtudel kriminaalseaduses sätestatu mõttega. 8.2 Tähtajalisest vabadusekaotusest on

V peatükis otseselt sätestatu kohaselt võimalik süüdimõistetut tingimuslikult vabastada nii süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel (

§ 47

) kui ka pärast seda (

§ 55

). Seejuures on oluline rõhutada, et vastavalt

§ 55

lg-tes 2 - 51 sätestatule võidakse isikut pärast kohtuotsuse tegemist tingimuslikult vabastada üksnes siis, kui ta on teatud osa karistusest kandnud ja tõestanud enese paranemist. See tähendab, et "pärast seda" ei saa tähistada aega, mil süüdimõistetu poleks talle mõistetud karistust veel üldse kandnud. Nii süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel kui ka pärast seda on põhimõtteliselt võimalik isikut kriminaalkaristusest vabastada ka

§ 53alusel.

Hilisem karistusest vabastamine on vältimatult vajalik näiteks siis, kui alles apellatsioonkaebuse läbivaatamisel selgub, et isiku süüdimõistmise ajal oli kuritegu tegelikult aegunud. 8.3

§-des 482 ja 501 ettenähtud karistusest vabastamise võimalused ei ole aga kasutatavad koheselt süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel, sest seadusandja on sidunud neid võimalusi kohtuotsuse jõustumisega. Ka

§ 52

alusel karistusest vabastamine ning

§ 55

alusel karistuse asendamine kergemaliigilise karistusega saab toimuda üksnes pärast seda, kui on möödunud teatud aeg kohtuotsuse tegemisest ja kui kohtuotsuse tegemise ajaga võrreldes on ilmnenud uued asjaolud, mis võimaldavad karistusest vabastamist või selle asendamist kergemaliigilisega. 8.4

§ 164

lg-s 3, § 1641 lg-s 3, § 165 lg-s 3, § 1651 lg-s 3, § 1961 lg-s 3 ja § 2072 lg-s 2 ettenähtud juhtudel on seadusandja mõtte kohaselt võimalik isikut karistusest vabastada üksnes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Need asjaolud peavad olema kohtuliku arutamise ja otsustamise esemeks juba kohtuotsuse tegemisel ja neid ei saa lugeda kohtuotsuse täitmisel tekkivateks küsimusteks KrMK § 3373 mõttes. 8.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu vaidlustatud määruses esitatud seisukohaga, et ka süüdimõistetu käendusele andmine on võimalik üksnes süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Ringkonnakohtu määruses märgitakse põhjendatult, et andes R. J.-i käendusele kohe pärast Riigikohtu otsuse tegemist, asus maakohus tegelikult revideerima Riigikohtu otsust. Ei saa nõustuda kaitsja poolt Riigikohtu istungil väidetuga, et karistamine ja karistusest vabastamine oleksid sedavõrd erinevad asjad, et neid ei tohiks üldse seostada. Kui kohus on leidnud, et isikul tuleb asuda kandma talle mõistetud karistust, siis selle kohtuotsusega on kahtlemata ka välistatud süüdimõistetu kohene käendusele andmine. Kui seadusandja oleks aktsepteerinud käendusele andmist pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, oleks tulnud analoogiliselt

§-s 55 sätestatuga kehtestada täpsed tingimused vähemalt selle kohta, kui palju mõistetud karistusest peab olema isiku käendusele andmiseks kantud. 8.6 Tulenevalt eelöeldust ei saa nõustuda kaitsja väitega, et käendusele andmine on menetlusõiguslikult reguleerimata. See küsimus on reguleeritud piisava täpsusega KrMK § 263 lg 1 p-s 9 ja §-s 2641 . Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 76, Riigikohtu kriminaalkolleegium m ä ä r a s: Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. augusti 2001. a määrus R. J.-i süüdistusasjas. Kohtumäärus jõustub 29. oktoobril 2001. a ega ole edasi kaevatav. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg