3-1-1-103-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril 2001 3-1-1-103-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher vaatas
2. oktoobril
3. a toimunud avalikul kohtuistungil läbi kriminaalasja P. K. süüdistuses KrK § 108 lg 2 p 3 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa kannatanu Mart Oherd, õigeksmõistetu P. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust ning riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik
4. P. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 108 lg 2 p 3 järgi selles, et ta
5. juulil
6. a kella 12.00 paiku lõi Tallinnas X tee 161-81 asuvas korteris diivanil istuvale M. O.-le rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Seejärel lõi P. K. talle veel 5-6 korda rusikaga näkku. M. O. jooksis esikusse, kus P. K. lõi talle rusikaga külje piirkonda. Kannatanu kukkus jälle. P. K. lõi teda veel 8 korda rindkere piirkonda ja korduvalt rusikaga näkku. M. O. põgenes korterist, kuid P. K. järgnes talle. X tee 161 asuva maja ees pani P. K. M. O.-le jala ette ja viimane kukkus. M. O.-le põhjustati rasked kehavigastused - X-IX vasakpoolse roide murd, parema käe IV kämblaluu murd, peaaju vapustus, nahamarrastused ning nahaalused verevalumid näol, rindkerel ja paremal käel.
7. Tallinna Linnakohtu
8. aprilli
9. a otsusega mõisteti P. K. KrK § 108 lg 2 p 3 järgi õigeks tõendamatuse tõttu. Linnakohus leidis, et kohtualune ja kannatanu on kogu kriminaalmenetluse vältel andnud omavahel vastuolus olevaid ütlusi. Kohtu jaoks on mõlema menetlusosalise ütlused ühesuguse tõendusliku tähendusega ning neist ühe eelistamine oleks ebaõige. Linnakohus luges tuvastatuks, et M. O. läks süüdistuses märgitud ajal P. K.-e elukohta ja et M. O.-le tekitati rasked kehavigastused. Nii kannatanu kui ka kohtualune kinnitavad, et P. K. sundis M. O. oma korterist lahkuma. Kohus leidis, et korteris asetleidnud sündmuste täpset käiku ja sealhulgas seda, kes esimesena ründas, ei ole võimalik tuvastada. P. K. võttis omaks, et lõi kannatanut rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus tugitooli otsa. Peksmist jalgadega ja rusikatega P. K. eitas. Linnakohtu arvates pole alust kahelda P. K.-e väites, et ta tegutses enesekaitseks, sest tema ütlused, selle kohta, et M. O. lõi esimesena, ühtivad tunnistajate ütlustega. Kohus leidis, et P. K. võis kannatanut lüüa korduvalt ning tekitada talle süüdistuses kirjeldatud vigastused, kuid ta tegutses oma kodus, kust kannatanu keeldus lahkumast. Kohtuotsuses märgitu kohaselt oli P. K.-el juhul, mil M. O. ründas teda esimesena, õigus aktiivsele kaitsele.
10. Tallinna Linnakohtu
11. aprilli
12. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu M. O. ja apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör Endla Ülviste. Kannatanu leidis apellatsioonkaebuses, et kohtualuse süü on küllaldaselt tõendatud ja pärast ringkonnakohtu istungil tehtud täpsustust, palus ta P. K.-e KrK § 108 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistada ning teda karistada mittevabadusekaotusliku karistusega. Prokurör märkis apellatsioonprotestis, et linnakohtu otsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Prokurör taotles P. K.e süüditunnistamist ja karistamist KrK § 108 lg 2 p 3 järgi.
13. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. mai
15. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu
16. aprilli
17. a otsus sisuliselt muutmata. Linnakohtu otsuses tehti täpsustus: "" asendada kirjeldavmotiveerivas osas sõnad "enesekaitseks" ja tõendamatuse" ning resolutiivosas sõna "tõendamatuse" sõnaga "hädakaitse" vastavas käändes. Apellatsioonkaebus ja-protest jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium sedastas, et tuginenedes kõikidele kogutud tõenditele ning olles teinud kindlaks kriminaalmenetlust välistava asjaolu KrK § 13 mõttes, mõistis linnakohus P. K.-e süüdistuses KrK § 108 lg 2 p 3 järgi õigeks. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu otsuse tõendite analüüsiga ja sisulise põhistusega ning kasutades AKKS § 29 lg-s 5 sätestatud õigust, ei pidanud vajalikuks neid põhjendusi korrata. Küll aga nõustus kriminaalkolleegium apellatsioonprotesti esitaja väitega, et linnakohtu otsuses sisalduv termin - enesekaitse - ei tulene kriminaalseadusest. KrK § 13 järgi on kriminaalvastutust välistavaks asjaoluks hädakaitse. Sellest tulenevalt täpsustas kriminaalkolleegium linnakohtu otsust, jättes kohtualuse olukorra samaks. Menetlus Riigikohtus
18. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. mai
20. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kannatanu M. O. ja kassatsioonprotesti riigiprokurör Andres Ülviste. 5.1 Kannatanu taotleb jätkuvalt P. K.-e süüditunnistamist KrK § 108 lg 2 p 3 järgi. 5.2 Prokurör taotleb P. K.-t õigeksmõistvate kohtuotsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks seoses kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega tuginevalt järgmistele põhjendustele. 5.2.1 Prokurör rõhutab, et Tallinna Linnakohus mõistis P. K.-e õigeks tõendamatuse tõttu märkides kohtuotsuses, et pole võimalik täpselt tuvastada, mis P. K.-e korteris väidetava kuriteo toimepanemise ajal tegelikult toimus. Kuid selleks, et mõista P. K. õigeks KrK §-s 13 sätestatud alusel peab olema tuvastatud hädakaitseseisundi olemasolu. Esimese astme kohus seda ei ole tuvastanud ja on vaid märkinud, et juhul, kui M. O. ründas P. K.-t esimesena, võis viimasel olla õigus aktiivsele kaitsele. Sellist kohtu seisukohta ei saa aga lugeda hädakaitseseisundi tuvastamiseks. Eelmärgitu pinnalt väidab kassaator, et ringkonnakohus ei olnud kirjeldatud tingimustel pädev AKKS § 29 lg-s 5 sätestatule tuginevalt ühelt poolt nõustuma linnakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga, kuid teiselt poolt tegema täiesti uut järeldust selle kohta, et P. K. tegutses hädakaitseseisundis. Prokurör on seisukohal, et n. ö täpsustuste tegemise raames tegi ringkonnakohus linnakohtu otsusesse olulise sisulise muudatuse - asendas ühe õigeksmõistmise aluse teisega. 5.2.2 Teiseks rõhutab kassaator, et kuna ringkonnakohtu järeldused ei sobi kokku linnakohtu poolt tuvastatuga, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tunnistada motiveerimatuks. 5.2.3 Veel leiab kassaator, et kohtud on hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid valikuliselt. Nii on kohtud tuginenud üksnes kohtualuse paljasõnalistele ütlustele, et M. O. ründas esimesena. Motiveerimatult on jäetud kõrvale kannatanu ütlused selle kohta, et kohtualune on tegelenud poksiga ja tal on kodus tulirelv. Tähelepanuta on jäänud ka kannatanu ütlused talle tekitatud kehavigastuste tekkemehhanismi ning asjaolude kohta, mis välistavad P. K.-el hädakaitseseisundit.
21. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetasid kannatanu ja prokurör vastavalt oma kassatsioonkaebuses ja -protestis sisalduvaid taotlusi. Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-57-00 märgitule väitis prokurör, et ringkonnakohtu istungile oleks tulnud kutsuda kohtumeditsiiniekspert. P. K. ja tema kaitsja taotlesid ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. Kaitsja sõnade kohaselt jääb talle arusaamatuks, mida oleks käesoleva kriminaalasja lahendamiseks saanud teha ringkonnakohtu istungile kutsutav ekspert. Kaitsja leidis, et käesoleva kriminaalasja lahendamiseks ei ole võimalik koguda mingeid uusi tõendeid.
22. Riigikohtu kriminalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada. 7.
23. Vastavalt KrMK § 268 lg-s 4 sätestatule võidakse kohtualune õigeks mõista kolmel erineval alusel: seoses kuriteosündmuse puudumisega, seoses kuriteokoosseisu puudumisega ja seoses kuriteo toimepanemise tõendamatusega. Tegemist on kolme iseseisva õigeksmõistmise alusega, mis on õiguslikult erineva tähendusega ja mille tagajärjed edasiste toimingute osas vastavalt KrMK 268 lg-le 5, aga ka tsiviilhagi puutuvas osas vastavalt KrMK § 269 lg-le 3 ei ole ühesugused. 7.
24. Kriminaalmenetluse seaduses ei sätestata hädakaitset iseseisva õigeksmõistmise alusena ja kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb isik, kelle tegevuses tuvastati hädakaitse tunnused KrK § 13 mõttes, õigeks mõista seoses kuriteokoosseisu puudumisega. 7.
25. Kuna seadusandja ei ole sätestanud apellatsioonimenetluse tarbeks eraldi õigeksmõistmise aluseid, peab ka ringkonnakohus AKKS § 32 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud uue õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel arvestama § 268 lg-s 4 loetletud aluseid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole õige ringkonnakohtu poolt õigeksmõistmise aluse muutmine tuginevalt AKKS § 32 lg 1 p-le
26. Esiteks on tegemist sisulise muudatusega kohtuotsuses ja teiseks võib see muudatus halvendada kohtualuse olukorda. 7.
27. Seega juhul, mil ringkonnakohus pidas õigeks ja põhjendatuks mõista P. K. õigeks temapoolse hädakaitseseisundi tuvastatuse alusel, oleks seda tulnud teha viitega KrK §-le 13, KrMK § 268 lg-le 4 ja AKKS § 32 lg 1 p-le 3 märkides, et hädakaitseseisund välistab P. K.-e käitumises kuriteo koosseisu. Kuid ringkonnakohtu sellised menetluslikud sammud oleksid olnud mõeldavad üksnes juhul, mil ringkonnakohus oleks oma otsuses lugenud P. K.-e käitumises tuvastatuks hädakaitseseisundi olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi mitmetes otsustes, näiteks
28. jaanuaril
29. a otsuses nr 3-1-1-15-96, on rõhutatud, et hädakaitsest teo õigusvastasust välistava asjaoluna saab rääkida üksnes siis, kui on põhjalikult tuvastatud isiku toimimine hädakaitseseisundis. Tuleb nõustuda kassatsioonprotestis märgituga, et käesoleva kriminaalasja puhul ei ole esimese astme kohus tuvastanud P. K.-e tegutsemist hädakaitseseisundis. Selle tõttu ei olnud ringkonnakohus pädev AKKS § 29 lg-le 5 tuginevalt lugema hädakaitseseisundit tuvastatuks. Prokurör on märkinud õigesti, et P. K.-e käitumises hädakaitseseseisundi olemasolu tuvastatuks lugemine ringkonnakohtu poolt on motiveerimata ja sellega on kaasnenud ka KrK §-s 13 sätestatu ebaõige kohaldamine. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes AKKS § 63 p-le 2 , § 64 p-dele 1 ja 2 ning § 65 lg-le 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
30. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
31. mai
32. a otsus P. K.-e õigeksmõistmises ja saata kriminaalasi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
33. Kassatsioonkaebus ja -protest rahuldada. Kohtuotsus jõustub
34. novembril
35. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Eerik Kergandberg, Peeter Vaher