3-3-1-41-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 19. novembril 2001 Dorothea Agnes Elinor Lutheri kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 7

lg 3 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Uno Lõhmus (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas

1. oktoobril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Dorothea Agnes Elinor Lutheri kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
2. märtsi
3. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/57/
4. Protsessiosalisena võttis istungist osa Dorothea Agnes Elinor Lutheri esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver. Istungisekretär oli Tiiu Varend. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni
5. septembri
6. a otsusega nr 11199 loeti Kuusalu vallas asunud Villa Strandhof A-66 maaüksus pindalaga 15,48 ha koos hoonetega (endine kinnistu nr 585) omandireformi objektiks. Selle otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Saksa Usaldusvalitsusele. Sama otsuse punktiga 5.1 jäeti Dorothea Agnes Elinor Lutheri vara tagastamise taotlus

§ 7lg 3 alusel rahuldamata.

D. A. E. Lutheri kaebuse alusel tunnistati Tallinna Halduskohtu

1. märtsi
2. a otsusega haldusasjas nr 3-108/98 Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
3. septembri
4. a otsus nr 11199 punktide 2 ja 5.1 osas täielikult seadusevastaseks ja tehti komisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
5. septembri
6. a otsusega haldusasjas nr II-3/148/98 jäeti Tallinna Halduskohtu
7. märtsi
8. a otsus muutmata. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
9. juuni
10. a otsusega nr 12159 jäeti D. A. E. Lutheri avaldus tema tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks maaüksuse Villa Strandhof A-66 (endine kinnistu nr 585) suhtes rahuldamata

§ 7lg 3 alusel.

1. augustil 2000 esitas D. A. E. Luther Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
2. juuni
3. a otsuse nr
4. Kaebuse esitaja väitis, et antud juhtumil polnud kohalikul komisjonil alust kohaldada

§ 7lg 3.

Seda sätet kohaldatakse juhtumil, kui komisjon tuvastab, et vara tagastamise avalduse esitaja või tema õiguseellane lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ja tingimustel, et nimetatud isik lahkus Eesti kodakondsusest, ning et taotletav vara anti üle Saksa Usaldusvalitsusele. Taotletava vara endise omaniku Martin-Christian Lutheri ja tema vara kohta sellised tõendid puuduvad. Kohalik komisjon ei ole pööranud tähelepanu vara tagastamise toimikus olevale reisidokumendile, mis tõendab M.-C. Lutheri pagulasseisundit ja välistab tema käsitamise ümberasujana. Tallinna Halduskohtu

1. novembri
2. a otsusega haldusasjas nr 3-1262/2000 rahuldati D. A. E. Lutheri kaebus ja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
3. juuni
4. a otsus nr 12159 tühistati täielikult. Halduskohus leidis, et vaidlustatud otsus ei vasta Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktides 19 ja 20 sätestatud nõuetele. Peale haldusaktile esitatavate formaaljuriidiliste nõuete eiramise on kaebuses põhjendatult viidatud asjaolule, et komisjon on vaidlustatud otsuses ignoreerinud Tallinna Halduskohtu jõustunud, s.o
5. märtsi
6. a kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid. Pärast jõustunud kohtulahendeid on ÕVVTK komisjon saanud uue tõendina Lübeckis asuva Kirde-Euroopa kodukohakartoteegi arhiivifondi
7. oktoobri
8. a teatise, millest nähtub, et M.-C. Luther on ümber asunud Saksamaale
9. a. Nimetatud jõustunud kohtuotsuse kohaselt ei ole ÕVVTK kohalik komisjon kindlaks teinud, kas M.-C. Luther ka tegelikult asus ümber Saksamaale Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi vahel
10. oktoobril
11. a sõlmitud protokollis märgitud alustel, korras ja tähtajal. Suurbritannia poolt
12. veebruaril 1958 M.-C. Lutherile Pagulasseisundi konventsiooni alusel välja antud reisidokumenti saab lugeda kaudseks tõendiks, mille põhjal võib järeldada, et M.C. Luther ei olnud ümberasuja

§ 7lg 3 mõttes.

Sellele otsusele esitas Harju Maavalitsus apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha asjas uus otsus ning jätta D. A. E. Lutheri kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et halduskohus hindas vääralt asjas kogutud tõendeid. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu
3. novembri
4. a otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti D. A. E. Lutheri kaebus Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
5. juuni
6. a otsuse nr 12159 tühistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute suhtes kuulub kohaldamisele erisättena

§ 7lg 3.

Selliste isikute puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas neil oli

1. a
2. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või mitte. Nende isikute vara tagastamise või kompenseerimise taotlusi ei lahendata omandireformi aluste seaduse alusel. Saksamaale ümberasunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks olnud ümberasujal endal. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu järeldustega, et vaidlustatud akt on antud sisu- ja vorminõudeid eirates, ning et kohalik komisjon on jõustunud kohtulahendi seisukohti ignoreerides jätnud kindlaks tegemata

§ 7lõike 3 kohaldamiseks vajalikud asjaolud.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 20 sätestab nõuded ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusele, millega jäetakse esitatud vara tagastamise taotlus rahuldamata. Nimetatud sätte kohaselt peab otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta sisaldama rahuldamata jätmise põhjenduse, milles tuleb viidata nendele seadustele või muudele õigusaktidele, millele taotlus ei vasta. Vaidlustatud otsus sisaldab D. A. E. Lutheri taotluse rahuldamata jätmise põhjenduse, otsuses on ära toodud faktilised asjaolud ja viide õigusnormile (

§ 7lõikele 3), mille alusel on haldusakt antud.

Halduskohtu seisukoht, et vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmise otsus peaks vastama Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 19 sätestatud nõuetele, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leidis, et asjas kogutud ja vaidlustatud otsuses viidatud tõendite põhjal on ÕVVTK kohalik komisjon õigesti tuvastanud, et M.-C. Luther lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. Vabariigi Valitsuse

1. märtsi
2. a otsusega vabastati M.-C. Luther Eesti kodakondsusest Kodakondsuse seaduse § 19 ja Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise protokolli artikkel 1 alusel (Riigi Teataja Lisa nr. 36,
3. aprillist 1940). D. A. E. Lutheri esindaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
6. novembri
7. a otsus. Kassaator väidab: Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmise kohta ei pea vastama Vabariigi Valitsuse
8. veebruari
9. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 19 sätestatud nõuetele. Nimetatud korra punktis 19 märgitud asjaolud tuleb komisjonil tuvastada sõltumata sellest, millisel põhjendusel jätab ÕVVTK kohalik komisjon vara tagastamise taotluse täielikult või osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus on antud juhtumil kohaldanud

§ 7lg 3 ebaõigesti.

Kaebuse esitaja isa M.-C. Luther ei lahkunud Eestist

§ 7lg 3 tähenduses.

Asjas puuduvad dokumendid, mis tõendaksid, et M.-C. Luther tegelikult Saksa Riigi ja Eesti Vabariigi vahel

1. oktoobril
2. a sõlmitud protokollis märgitud alustel, korras ja tähtajal Saksamaale ümber asus. Samuti pole tõendatud, et M.C. Lutheri vaidlusalune vara oleks üle antud Saksa Usaldusvalitsusele. M.-C. Luther oli Eesti Vabariigi pagulane
3. juuli
4. a Pagulasseisundi konventsiooni mõttes.

§ 7

lg 3 on vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr. 1 artikliga 1 ja Eesti Vabariigi põhiseadusega. 16. aprillil 1996 jõustus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) ja selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seadus, mille §-ga 2 tegi Eesti Vabariik reservatsiooni Konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artikli 1 suhtes, deklareerides, et nimetatud artikli sätted ei laiene omandireformi seadustele, mis reguleerivad Nõukogude Liidu anneksiooni ajal natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud, kollektiviseeritud või muul viisil ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamist või kompenseerimist. Reservatsioon hõlmas omandireformi seaduste (sh ka

) Konventsiooni ratifitseerimise seaduse jõustumise hetkel, s.o seisuga

1. aprillil
2. a kehtivat redaktsiooni. Sel ajal

§ 7

redaktsioon ei sisaldanud lõiget 3 ega ka muid sätteid, mis oleks kehtestanud lisapiiranguid omandireformi käigus vara tagastamisel Saksamaale ümberasunutele.

§ 7

lg 3, mille kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega, jõustus alles 2. märtsil 1997. Sellest tulenevalt ei saa

§ 7lg 3 olla hõlmatud 16.

aprillil 1996 jõustunud reservatsiooniga. Seega peab see säte vastama Konventsiooni ja kõigi ratifitseeritud lisaprotokollide sätetele, sh ka lisaprotokolli nr 1 artiklile 1, mille järgi on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus oma omandit segamatult kasutada. Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtted ei kitsenda tütre kui pärija õigust kasutada tema isale kuulunud vara. Kassaator väidab, et antud juhul on seaduses sätestatud piirang, kuid eesmärk, mida soovitakse saavutada, tehes teatud kategooria õigusjärgsetele omanikele takistusi omandi kasutamisel, on ebaselge ega tulene ühestki kehtivast õigusaktist. Seega on tegemist abstraktse kitsendusega, mis lisaks õigusele kasutada segamatult oma omandit rikub ka Põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud õigust võrdsele kohtlemisele. Tulenevalt eeltoodust ning toetudes Põhiseaduse §-dele 15 lg 2 ja 152 ning Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-le 3 lg 1, palub kassaator jätta kohtul antud asja lahendamisel kohaldamata

§ 7

lg 3 ja algatada selle sätte kehtetuks tunnistamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Harju Maavalitsus, et Tallinna Ringkonnakohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning asunud õigele seisukohale, et vaidlustatud otsus on kooskõlas seadusega. Alusetu on kassaatori taotlus tunnistada

§ 7lg 3 põhiseadusevastaseks.

Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-6-99 käsitanud

§s 7 lg 3 sätestatut ja võtnud ka seisukoha selle kohaldamise osas. Kui kolleegium oleks asja lahendamisel leidnud, et nimetatud säte on vastuolus Põhiseadusega, oleks ta jätnud selle kohaldamata ning teinud ettepaneku nimetatud sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Halduskohtumenetluse seadustiku § 63 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab Riigikohtu otsus põhinema alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Kasseeritud ringkonnakohtu otsuses on üksikasjalikult analüüsitud asjas kogutud kõiki tõendeid ning hinnatud neid HKMS § 16 lg 3 kohaselt kogumis ja vastastikuses seoses. Kohtuotsuses märgitud kohtu järeldused on kooskõlas kohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Samuti on otsuses põhjendatud, miks kohus ei nõustu kaebuse esitaja väidetega. Ka D. A. E. Lutheri esindaja kassatsioonkaebuses pole esitatud väiteid selle kohta, et ringkonnakohus oleks haldusasja läbivaatamisel rikkunud kohtumenetluse norme.
2. Ringkonnakohus, kes kontrollis apellatsioonkaebuse põhjal vaidlustatud otsuse seaduslikkust, jõudis järeldusele, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon on antud juhtumil asjas kogutud tõendite põhjal õigesti tuvastanud, et D. A. E. Lutheri poolt taotletava vara endine omanik M.-C. Luther asus
3. a Eestist Saksamaale ümber Saksa Riigi ja Eesti Vabariigi vahel
4. oktoobril
5. a sõlmitud "Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasumise kohta" alusel. Ringkonnakohus leidis, et asjas kogutud ja vaidlustatud otsuses viidatud tõendite põhjal tuvastas komisjon õigesti, et kaebuse esitaja isa M.-C. Luther vabastati Vabariigi Valitsuse
6. märtsi
7. a otsusega Eesti kodakondsusest
8. veebruarist 1940 Kodakondsuse seaduse § 19 ja Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise protokolli artikkel 1 alusel. Ringkonnakohus märkis, et väide, "et Martin Luther elas taas Eestis aastatel 1942-1944, põgenes Eestist 1944 ning talle on 1958 aastal Londonis välja antud reisitunnistus 1951 pagulasseisundi konventsiooni alusel (toimiku nr. 3-108/98 lk 26-30), ei lükka ümber tuvastatud asjaolu, et ta lahkus 1940 aastal Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel". Kuna vara tagastamise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isiku pärija, siis on komisjon põhjendatult jätnud selle

§ 7lg 3 alusel rahuldamata.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega. Ka Riigikohtu halduskolleegium oma

1. märtsi
2. a määruses nr 3-3-1-6-99 märkis, et "[K]una Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused (avaldused) kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppega, siis ei saa ÕVVTK kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks" (RT III 1999, 10, 102).
3. Kohtukolleegium ei soostu kassaatori väitega, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni vaidlustatud otsus pidi vastama Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 19 sätestatud nõuetele.

§ 16

reguleerib õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise ja arvestuse korda. Selle paragrahvi lõike 2 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus seda liiki avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra. Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määrusega nr 161 on kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord, mille punkti 31 kohaselt tuleb vastavate materjalide ettevalmistamisel kindlaks teha, kas on olemas vara tagastamist välistavaid asjaolusid. Sama korra punkt 34 sätestab, et kui taotlus ei ole põhjendatud või tõendid on ebapiisavad ning komisjoni arvates puuduvad täiendavate tõendite saamise võimalused, võtab komisjon vastu otsuse taotletava vara registrisse mittekandmise kohta. Otsus peab sisaldama põhjenduse, miks registrisse kandmine ei ole võimalik. Ka Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 20 kohaselt jätab kohalik komisjon esitatud taotluse kas täielikult või osaliselt rahuldamata, kui taotlus ei ole kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ja kompenseerimist reguleerivate seaduste või muude õigusaktidega. Samas sättes on märgitud, et otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta peab sisaldama rahuldamata jätmise põhjenduse. ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus kui halduse üksikakt peab olema põhjendatud ja vastama haldusaktile kehtestatud vorminõuetele. Kuna Saksamaale ümberasujate ja nende pärijate taotlusi ei lahendata Omandireformi aluste seaduse alusel, siis ei pea ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus, millega jäetakse selline taotlus rahuldamata

§ 7

lg 3 alusel, vastama Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 19 sätestatud nõuetele. Vaidlustatud otsus sisaldab D. A. E. Lutheri taotluse rahuldamata jätmise põhjenduse. Otsuses on märgitud faktilised asjaolud ja viidatud õigusnormile, s.o

§-le 7 lg 3, millest juhindudes on haldusakt antud. Nimetatud otsusest selgub, et D. A. E. Lutheri poolt taotletava vara endise omanikuna käsitleb Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon taotleja isa - 26. aprillil 1883 sündinud Martin-Christian Lutherit. 4. Kassaator väidab, et

§ 7

lg 3 on vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artikliga 1 ja Eesti Vabariigi põhiseadusega. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli artikkel 1 on sisult analoogiline Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Selle sättega kaitstakse omandit võimupoolse meelevaldse sundvõõrandamise eest, sätestatakse õiguspärase sundvõõrandamise jaoks seadusliku aluse nõue, hüvituse maksmise kohustus ning üldnõuded hüvitusele ja selle maksmise korrale. Sama paragrahviga tagatakse õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Pargrahvi neljas lõige tagab pärimisõiguse. Kassaator märgib, et

§ 7

lg 3 on põhiseaduse vastane, "kuna formaalsetel põhjustel tehakse osale õigusjärgsetest omanikest takistusi oma omandi valdamisel ja kasutamisel". Halduskolleegium ei nõustu kassaatoriga.

1. detsembri
2. a määruses nr III-3/1-42/95 (RT III 1996, 5, 72) halduskolleegium märkis, et Põhiseaduse § 32 lg 1 pole rakendatav omandi suhtes, mis võõrandati õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist. Põhiseaduse § 32 kaitseb ja on rakendatav omandi suhtes, mis võõrandatakse pärast Põhiseaduse jõustumist Eesti riigi poolt. Sama kehtib Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohta, milline koos lisaprotokollidega nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 jõustus
3. aprillil
4. Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist ega Põhiseaduse §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt. Vara tagastamine või kompenseerimine tagatakse omandireformi aluste ja maareformi seadustega määratud korras. Omandireformi aluste seaduse § 6 lg 2 järgi käsitatakse seaduses vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste repressioonide käigus vara võõrandamist ajavahemikus
5. juunist
6. a. kuni
7. juunini
8. a. Seetõttu on halduskolleegium arvamusel, et

§ 7lg 3 pole vastuolus Põhiseaduse §-ga 32.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduses tehtud reservatsioon ei kuulu antud asjas kohaldamisele. Nimetatud reservatsioon on Eestile siduv rahvusvahelistes suhetes. Konventsioon välistab Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni reservatsiooniga hõlmatud küsimustes. Kassaatori väitel on

§ 7

lg 3 vastuolus Põhiseaduse §-ga 12 lg 1 põhjusel, et paljudele Saksamaale ümberasunutele või nende pärijatele on omandireformi käigus vara tagastatud või kompenseeritud. Kohtukolleegium ei nõustu selle põhjendusega. Seadus sätestas kõigile ümberasunutele ühesuguse tingimuse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks.

1. Halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et kassaatori ja teiste ümberasunute vara tagastamise küsimus on senini lahenduseta. Riik võttis juba
2. juunil 1991 kohustuse lahendada Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega. Enam kui kümne aasta vältel ei ole taolist kokkulepet sõlmitud, mistõttu on riik jätnud selle isikute grupi ebamäärasesse olukorda. Taoline olukord on vastuolus Põhiseaduse §-ga 14, mis sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohaliku omavalitsuste kohustus. Riikidevaheliste lepingute mittesõlmimise korral peab seadusandja otsustama, kuidas lahendatakse nende isikute vara tagastamine, kelle suhtes kehtestati erinorm Omandireformi aluste seaduse §-s 7 lg
3. Juhindudes HKMS § 72 lg 1 p-st 1 ja §-st 90, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Dorothea Agnes Elinor Lutheri kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus haldusasjas nr II-3/57/01 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
6. novembril 2001 teatavaks tegemisest. Uno Lõhmus, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel