Obsah (4)

§ 7§ 13§ 16§ 15

3-3-1-43-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. novembril 2001 Osaühingute E-Traal ja Pro-Traal kassatsioonkaebuste läbivaatamine kaebeõiguse ja kassatsioonimenetluse ulatuse kindlaksmääramise asja

) § 16 lg 5 alusel lube krevetipüügiks Loode-Atlandi kalandusorganisatsiooni (NAFO) püügipiirkonnas alates

1. aprillist 2000 kuni
2. detsembrini 2000 AS Dagomar (alap 1), OÜ E-Traal (alap 2), OÜ Pro-Traal (alap 3), AS Permare (alap 4) ja AS Reyktal (alap 5) laevadele, mis olid nimeliselt loetletud selles käskkirjas. Käskkirjas määrati kindlaks ülalnimetatud aktsiaseltsidele ja osaühingutele eraldatavad tonnid NAFO tsoonis 3L ning püügipäevad NAFO tsoonis 3M. Käskkirja punktiga 2 kohustati kalapüügiloal tingimusena sätestama, et kalapüügilaev ei tohi siseneda püügipiirkonda 3M, kui seal on juba kaheksa laeva, ning püügipiirkonda 3L, kui seal on juba üks laev. Selle käskkirja alusel andis Keskkonnaministeerium kalalaeva kalapüügiload
3. aprillil 2000 AS Reyktal laevadele Sonar (nr 141-1), Taurus (nr 142-1), Merike (nr 143-1), AS Dagomar laevadele Tahkuna (nr 1441-1), Kõpu (nr 145-1) ja Andvari (nr 146-1), AS Permare laevadele Lindi (nr 147-1) ja Örvar (nr 148-1), OÜ E-Traal laevale Lomur (nr 149-1) ning OÜ Pro-Traal laevadele Heltermaa (nr 150-1, 150-2). Aktsiaseltside laevadele anti kalapüügiload
4. aprillist kuni
5. detsembrini
6. OÜ E-Traal laevale Lomur anti püügiluba
7. aprillist kuni
8. maini
9. OÜ Pro-Traal laevale Heltermaa anti luba nr 150-1
10. aprillist kuni
11. maini 2000 ja luba nr 150-2
12. aprillist kuni
13. maini
14. II. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal esitasid selle käskkirja peale
15. aprillil 2000 Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada keskkonnaministri käskkiri ja selle alusel aktsiaseltsidele Dagomar, Permare ja Reyktal antud kalapüügiload ning peatada käskkirja täitmine ja aktsiaseltsidele antud kalapüügiload. Tallinna Halduskohtu
16. detsembri
17. a otsusega haldusasjades nr 3-910/2000 ja nr 3-911/2000 jäeti osaühingute E-Traal ja Pro-Traal kaebused rahuldamata. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal esitasid
18. jaanuaril 2001 halduskohtu selle otsuse peale apellatsioonkaebused, milles palusid tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus ning rahuldada kaebus. Tallinna Ringkonnakohtu
19. märtsi
20. a otsusega jäeti osaühingute E-Traal ja Pro-Traal apellatsioonkaebused rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis: Halduskohus käsitles vaidlustatud käskkirja ja kalapüügilube õigesti iseseisvate haldusaktidena. Kohtuotsus ei sisalda järeldust, et Keskkonnaministeerium on kalapüügilubade vormistamisel siseriikliku õiguse vahenduseta otse kohaldanud NAFO reegleid. Eesti on liitunud Konventsiooniga, NAFO kalapüügikomisjoni ettepanekud on lepingupooltele kohustuslikud ja komisjoni dokumendi 00/1 kohaselt on iga osapool kohustatud piirama kalapüüki oma lipu all sõitvatelt laevadelt nii, et talle eraldatud kvoote ei ületataks. NAFO reeglite kohaldamisele on kohus viidanud koostoimes

§ 7

lg 4 ja 9, mille kohaselt keskkonnaministeeriumil on õigus ja kohustus teostada riigi nimel kalapüügiõigust kalapüügilubade väljaandmisega ning väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevat veeala on kalapüügiõiguse teostamisel aluseks rahvusvahelised lepingud. Halduskolleegium nõustus halduskohtu seisukohaga, et

1. märtsist 2000 jõustunud Kalapüügiseaduse muudatustest tulenevalt oli Keskkonnaministeerium pädev määrama piiratud kalapüügivõimalustega NAFO tsoonis püügipäevade arvu ja väljapüütava kreveti tonne, ning asjaolu, et kuni
2. maini 2000 ei olnud Vabariigi Valitsus kehtestanud kalapüügilubade vormi ja nende väljaandmise korda kutseliseks kalapüügiks väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni asuvatel veealadel, ei saanud olla aluseks NAFO tsoonides 3L ja 3M Eesti Vabariigi kasutusse aastaks 2000 antud krevetipüügipäevade ja väljapüütava kreveti koguse jagamata. Pärast Kalapüügiseaduse muudatuste jõustumist oli kutseline kalapüük väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevat veeala, kui seal on Eesti lipu all sõitvale laevale kalapüügiõigus tagatud riigi poolt võetud kohustusega, lubatud üksnes kalapüügiloa alusel (

§ 13lg 3 p 2).

Keskkonnaministeerium oli kohustatud andma kalapüügilube (

§ 7lg 4).

Ministeeriumil oli kohustus jagada piiratud kalapüügivõimalused ja määratleda need kalapüügilubadega (

§ 16

). Kalapüügiseaduse muutmise seaduses rakendussätete puudumisest ei saa järeldada, et neid sätteid ei saanud aastal 2000 kohaldada. Käskkirjaga ei kohaldatud Kalapüügiseadust tagasiulatuvalt. Käskkirjaga ei jagatud aastaks 2000 Eestile eraldatud püügilimiite NAFO püügirajoonides teistkordselt ega ümber. Seadusemuudatusest tulenevalt jagati püügilimiite taotlejate vahel esmakordselt. Üksnes laevade NAFO baasnimekirja kandmisest ei saanud apellantidel tekkida õiguspärast ootust, et seadusandja ei kehtesta regulatsiooni seni siseriiklikus õiguses reguleerimata valdkonnas - riigi poolt võetud kohustustega garanteeritud kalapüügil väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevat veeala. Vaidlustatud käskkiri on tähtaegne haldusakt ja kehtis

1. detsembrini
2. Ka kalapüügiload olid aktsiaseltsidele antud
3. detsembrini
4. Kalapüügilubadega antud õigused olid realiseeritud. Ka sel põhjusel ei saa neid akte tühistada. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal esitasid ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebused, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatorid väidavad: Ringkonnakohus käsitleb ebaõigesti keskkonnaministri käskkirja ja viimase alusel antud kalapüügilube kui eraldiseisvaid avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud haldusakte. Käskkiri on haldusakt ja püügiluba on tõend, et isikule on haldusaktiga eraldatud püügilimiit krevetipüügiks NAFO püügitsoonis. Konventsioon pole otsekohaldatav, ta ei loo otseselt õigusi ja kohustusi Eesti õiguskorrale allutatud üksikisikutele. Kalapüügiseaduse
5. märtsil 2000 jõustunud redaktsiooni § 13 lg 3 p 2 kohaselt toimub kutseline kalapüük väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevat veeala, kui seal on Eesti lipu all sõitvale laevale kalapüügiõigus tagatud riigi poolt võetud kohustusega Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras väljastatud kalapüügiloa alusel.
6. märtsist 2000 kehtib

§ 15

lg 3 delegatsiooninormina Vabariigi Valitsusele, mille kohaselt valitsus pidi välja töötama ja kehtestama kalapüügilubade vormi ja väljaandmise korra kutseliseks kalapüügiks väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni asuvatel veealadel. Keskkonnaministri vaidlustatud käskkirja andmise ajal (

1. märtsil 2000) ja kalapüügilubade vormistamise ajal (13.,
2. ja
3. aprillil 2000) puudus Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kord. Vastav kord kehtestati Vabariigi Valitsuse
4. aprilli
5. a määrusega nr 138, mis jõustus
6. maist
7. Seega rikuti käskkirja andes ja kalapüügilube vormistades Põhiseaduse § 3, mille järgi riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kalapüügiseaduse
8. märtsil 2000 jõustunud redaktsioon ei sisaldanud rakendussätteid ega kohustanud keskkonnaministrit aastaks 2000 Eesti Vabariigile eraldatud püügilimiite NAFO püügirajoonides jagama või ümber jagama. Seega pole millegagi põhjendatud apellandi õiguste kitsendamine ministri vaidlustatud käskkirja andmisega ja selle alusel kalapüügilubade vormistamisega. Ringkonnakohus pole arvestanud õiguspärase ootuse põhimõttega. Kassaatorid said keskkonnaministeeriumi kalanduse osakonnalt
9. jaanuaril 2000 kirja, millega talle teatati, et nende laevad on ministeeriumi poolt kantud NAFO püügirajoonides aastal 2000 püügile lubatud laevade baasnimekirja ja et püüki võib alustada
10. jaanuarist
11. Kassaatorid asusid nende kirjade alusel kala püüdma. Keskkonnaministri vaidlustatud käskkiri ja selle alusel vormistatud püügiload, millega kehtestati väljapüügimahud kalapüügiks NAFO püügirajoonides, on õigusvastased, kuna kalapüügiseadust, mille
12. märtsil 2000 jõustunud § 16 lg 3 ei oma tagasiulatuvat jõudu, kohaldati tagasiulatuvalt. Keskkonnaministeeriumi kalanduse osakonna
13. jaanuari
14. a kirjaga teatati kassaatorile tema laeva kandmisest NAFO baasnimekirja, millega kassaatorile anti õigus krevetipüügiks aastal
15. III. Aktsiaseltsid Permare, Dagomar ja Reyktal esitasid
16. mail 2000 Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada keskkonnaministri
17. märtsi
18. a käskkirja punktid 2 ja 3 osaühingutele E-Traal ja Pro-Traal krevetipüügiks NAFO püügipiirkonnas lubade väljaandmise kohta ning teha keskkonnaministrile ettekirjutus käskkirja muutmiseks ja kooskõllaviimiseks

§-ga 16 lg

1. Samuti paluti tühistada selle käskkirja alusel OÜ-le E-Traal
2. aprillil 2000 väljaantud kalapüügiluba nr 149-1 ning OÜ-le Pro-Traal
3. aprillil 2000 väljaantud kalapüügiluba nr 150-1 ja
4. aprillil 2000 väljaantud kalapüügiluba nr 150-
5. Tallinna Halduskohtu
6. juuli
7. a otsusega haldusasjades nr 3-994/2000, nr 3-995/2000 ja nr 3-996/2000: rahuldati AS Reyktali kaebus ja tühistati keskkonnaministri
8. märtsi
9. a käskkiri nr 160 täies ulatuses. Samuti tühistati selle käskkirja alusel aktsiaseltsidele Reyktal, Dagomar ja Permare ning osaühingutele E-Traal ja Pro-Traal väljaantud kalapüügiload; jäeti rahuldamata aktsiaseltside Dagomar ja Permare kaebused; keskkonnaministrile tehti ettekirjutus vaadata uuesti läbi kalapüügilubade väljaandmisega seotud küsimused Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni kontrollialustel veealadel. Ringkonnakohtu selle otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Keskkonnaministeerium, aktsiaseltsid Permare ja Dagomar, aktsiaselts Reyktal. Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus osas, millega rahuldati AS Reyktal kaebus ning tehti uus otsus. Keskkonnaministeerium palus jätta kaebus rahuldamata. Aktsiaseltsid Dagomar ja Permare palusid halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada nende kaebused. AS Reyktal palus muuta kohtuotsuse motiive. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
10. detsembri
11. a otsusega: tühistati Tallinna Halduskohtu
12. juuli
13. a otsus ja tehti uus otsus; tühistati keskkonnaministri
14. märtsi
15. a käskkiri nr 160 punkti 1 alapunktid 2 ja 3 ringkonnakohtu otsuse motiividel; rahuldati aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal kaebused osas, milles taotleti keskkonnaministri
16. märtsi
17. a käskkirja nr 160 punkti 1 alapunktide 2 ja 3 tühistamist; jäeti rahuldamata aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal kaebused tühistada osaühingutele ETraal ja Pro-Traal välja antud kalapüügiload. Ringkonnakohus leidis: Ebaõige on halduskohtu järeldus, et keskkonnaministril polnud enne
18. maid 2000 õiguslikku alust anda vaidlustatud käskkirja, kuna ei olnud kehtestatud
19. märtsil 2000 jõustunud

§-des 13 lg 3 p 2 ja 15 lg 3 ettenähtud kalapüügilubade vormi ja nende väljaandmise korda. Halduskohus leidis õigesti, et kuni

1. maini 2000 ei olnud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kalapüügilubade vormi ja nende väljaandmise korda kutseliseks kalapüügiks väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni asuvatel veealadel. Vastava korra puudumine ei saanud olla aluseks NAFO tsoonides 3m ja 3L Eesti Vabariigi kasutusse
2. aastaks antud krevetipüügipäevade ja kreveti tonnide otsustamata jätmisele ega püügilubade välja andmata jätmisele. Eesti on Loode-Atlandi kalandusorganisatsiooni liikmena kohustatud täitma Kanada valitsuse juures deponeeritud "Konventsiooniga tulevasest mitmepoolsest koostööst kalanduse valdkonnas Atlandi ookeani loodeosas" liitumisdokumenti "Kalapüüki ja mereuurimist reguleerivate rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimise seadus" ja NAFO Kalapüügi komisjoni ettepanekuid, sealhulgas
3. aastal NAFO reguleeritava piirkonna kasutamist käsitlevat Kalapüügi komisjoni dokumenti 00/1, mis määratles Eesti Vabariigi kasutuses olevad krevetipüügipäevad tsoonis 3M ja kreveti tonnid tsoonis 3L. Vastavalt

§-le 9 lg 4 on rahvusvahelised lepingud aluseks kalapüügiõiguse teostamisel väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevat ala. Ministeerium oli pädev andma vaidlustatud käskkirja. Halduskohus tõlgendas ebaõigesti

§ 16lg 3 2.

märtsist 2000 kehtima hakanud redaktsiooni, mis sätestab: "Kui kalavarud või rahvusvahelised lepingud ei võimalda mingil veealal kutselist kalapüüki teostanud isikutele lubada väljapüügimahtu, püügivahendite, püügipäevade või kalalaevade arvu (püügivõimalused) taotletud ulatuses, jagatakse püügivõimalused taotlejate vahel nii, et säilib eelmisel aastal samal veealal tegelikult kasutatud püügivõimaluste omavaheline suhe. Kutselist kalapüüki alustavale ettevõtjale püügivõimaluste andmisel tohib kutselist kalapüüki teostanud isiku püügivõimalusi vähendada vaid viimase kirjalikul nõusolekul."

1. aastaks püügivõimaluste jagamisel NAFO tsoonides 3M ja 3L pidanuks keskkonnaminister lähtuma
2. a nendes tsoonides kasutatud püügivõimaluste suhtest. Aastal 1999 teostasid nendes tsoonides kutselist kalapüüki aktsiaseltsid Dagomar, Permare ja Reyktal. Osaühingud alustasid nendes tsoonides kutselist kalapüüki aastal
3. Keskkonnaminister võis anda püügivõimalusi osaühingutele E-Traal ja ProTraal aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal püügivõimaluste vähendamisel vaid nende aktsiaseltside kirjalikul nõusolekul. Halduskohus käsitles õigesti kalapüügilube iseseisvate haldusaktidena, kuid tühistas kaebuse piiridest väljudes aktsiaseltsidele Dagomar, Permare ja Reyktal antud püügiload, mida kaebustes ei vaidlustatud. Kuna aga osaühingutele E-Traal ja Pro-Traal anti kalapüügiload
4. maini 2000 ja need olid halduskohtu otsuse tegemise päevaks täidetud, siis puudus alus nende lubade tühistamiseks. Vaidlustatud käskkiri oli motiveeritud, sest selle õigusliku alusena oli märgitud

§ 16

lg 3, ja kaebuse esitajatele sedavõrd arusaadav, et nad said selle sisuliselt vaidlustada. Kuna osaühingud E-Traal ja Pro-Traal on ära kasutanud neile antud püügivõimalused, siis pole enam võimalik teha keskkonnaministrile ettekirjutust käskkirja tagasitäitmise kohta ega kohustada ministrit uuesti läbi vaatama

1. a kalapüügilubade väljaandmisega seotud küsimusi. Ringkonnakohtu selle otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused osaühingud E-Traal ja Pro-Traal, kes paluvad tühistada ringkonnakohtu otsus täies ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatorid väidavad: Ringkonnakohus käsitleb ministri vaidlustatud käskkirja ja selle alusel antud kalapüügilube ebaõigesti eraldiseisvate haldusaktidena. Käskkiri on haldusakt ja püügiluba tõend, et isikule on käskkirjaga eraldatud püügilimiit. Seega on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohus väljus kaebuse piiridest, kui tühistas kalapüügiload. Keskkonnaministri käskkiri polnud motiveeritud ja arusaadav. Käskkirjas on märkimata, mille alusel, kuidas ja miks määrati püügivõimalused käskkirjas ettenähtud mahus. Vabariigi Valitsuse poolt Kanada valitsuse juures deponeeritud "Konventsiooni tulevasest mitmepoolsest koostööst kalanduse valdkonnas Atlandi ookeani loodeosas" ei saa otse kohaldada alates
2. märtsist, mil kalapüügiseadus laienes kalapüügile väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni asuvatel veealadel, kui kalapüük Eesti lipu all sõitvatele laevadele neil veealadel on tagatud riigi poolt võetud kohustustega. Konventsioon pole otsekohaldatav, sest ta ei loo õigusi ja kohustusi Eesti õiguskorrale allutatud isikutele. Konventsioon ja NAFO Kalapüügi komisjoni dokument 00/1, mis määratles Eestile eraldatud kalapüügipäevad aastal 2000 NAFO tsoonides 3M ja 3L ja väljapüügitonnid, lõid õigusi ja kohustusi Eestile kui lepinguga liitunud rahvusvahelise õiguse subjektile.
3. märtsist 2000 kehtiv

§ 15

lg 3 järgi pidi Vabariigi Valitsus kehtestama kalapüügilubade vormi ja väljaandmise korra kutseliseks kalapüügiks väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni asuvatel veealadel. Seda küsimust reguleeriv Vabariigi Valitsuse

1. aprilli
2. a määrus jõustus
3. mail
4. Püügilubade andmisel (13.,
5. ja
6. aprillil 2000) seda korda polnud. Kalapüügiseaduse
7. märtsist 2000 kehtiv redaktsioon ei sisaldanud rakendusnorme ja ei kohustanud keskkonnaministrit
8. a püügilimiite NAFO püügirajoonides jagama või ümber jagama. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal said Keskkonnaministeeriumi kalanduse osakonnalt
9. jaanuaril 2000 kirjad, milles neid informeeriti, et ministeerium on nende laevad kandnud NAFO püügirajoonides aastal 2000 püügile lubatud laevade baasnimekirja ja et püüki võib alustada alates
10. jaanuarist
11. Osaühingud planeerisid seejärel edasist tegevust, tegid kulutusi, palkasid laevameeskonnad, sõlmisid lepinguid ja alustasid krevetipüüki. Ringkonnakohus ei ole arvestanud osaühingute õiguspärase ootusega. Keskkonnaministri vaidlustatud käskkirjaga kohaldati tagasiulatuvalt

§ 16lg 3.

Eelmisel aastal samal veealal tegelikult kasutatud püügivõimalused seoti selliste tagajärgedega, mille mõjul isikud ei saa realiseerida oma plaane. Riigikohtu halduskolleegium liitis kassatsioonkaebused ühte menetlusse. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 1. Käesolevas asjas tekkisid kohtuvaidlused sellest, et 2. märtsil 2000 jõustunud

§-ga 16 lg 3 sätestati: "Kui kalavarud või rahvusvahelised lepingud ei võimalda mingil veealal kutselist kalapüüki teostanud isikule lubada väljapüügimahtu, püügivahendite, püügipäevade või kalalaevade arvu (edaspidi püügivõimalused) taotletud ulatuses, jagatakse püügivõimalused taotlejate vahel nii, et säilib eelmisel aastal samal veealal tegelikult kasutatud püügivõimaluste omavaheline suhe. Kutselist kalapüüki alustavale ettevõtjale püügivõimaluste andmisel tohib kutselist kalapüüki teostanud isiku püügivõimalusi vähendada vaid tema kirjalikul nõusolekul". Varasema praktika järgi ei antud Eesti laevadele piiratud püügivõimalustega NAFO tsoonides eraldi dokumendina vormistatud kalapüügilube. Halduskolleegiumi istungil selgitasid kõik protsessiosalised, et kuni 2. märtsini 2000 teatati ettevõtjatele kirjaga, et nende laevad tohivad NAFO tsoonides püüda krevette. Ettevõtjate ega laevade vahel ei jagatud püügilimiite tonnides ega püügipäevi. Laevad pidid Keskkonnaministeeriumile vaid teatama püütud krevetikoguse. Ministeerium andis püügi lõpetamise korralduse, kui Eestile eraldatud püügilimiit sai täis. Keskkonnaministeerium andis

§ 16

lg 3 alusel kalapüügiload aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal ning osaühingute E-Traal ja Pro-Traal laevadele. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal vaidlustasid

1. aprillil 2000 Tallinna Halduskohtus keskkonnaministri käskkirja, mille alusel anti kalapüügilube, ja aktsiaseltsidele Dagomar, Permare ja Reyktal laevadele antud kalapüügiload. Aktsiaseltsid Dagomar, Permare ja Reyktal vaidlustasid
2. mail 2000 Tallinna Halduskohtus keskkonnaministri käskkirja osas, millega kohustati ministeeriumi kalapüügiosakonda andma kalapüügilube osaühingutele E-Traal ja Pro-Traal, ning osaühingute laevadele antud kalapüügiload.
3. Kassaatorid ei täpsusta, millist nende subjektiivset õigust vaidlustatud aktid rikuvad, kuid asja materjalidest nähtub, et sisuliselt on silmas peetud sekkumist ettevõtlusvabadusse, mida kaitseb Põhiseaduse §
4. Käesolevas vaidluses põrkuvad osaühingute E-Traal ja Pro-Traal ning aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal õigus tegelda ettevõtlusega. Seda, kas kassaatorite subjektiivseid õigusi vaidlustatud käskkirja ja kalapüügilubade andmisega ka tegelikult piirati, tuleb halduskolleegiumil käesolevas asjas olevate materjalide põhjal välja selgitada.
5. Vaidlustatud käskkirjaga kohustati Keskkonnaministeeriumi kalapüügiosakonda andma lube krevetipüügiks
6. aprillist kuni
7. detsembrini 2000 aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal ning osaühingute E-Traal ja Pro-Traal laevadele, mida oli nimetatud käskkirjas. Käskkirjaga määrati kindlaks aktsiaseltsidele ja osaühingutele eraldatud püügitonnid NAFO tsoonis 3L ja püügipäevad NAFO tsoonis 3M, jaotamata neid limiite laevade vahel. Lubatud püügivahendeid käskkirjas ei täpsustatud. Kalapüügiload anti konkreetsetele laevadele ning lubades määrati kindlaks lubatud püügivahend (traalnoot) ja püügitonnide arv tsoonis 3L või püügipäevade arv tsoonis 3M. AS Dagomar laevadele Andvari, Kõpu ja Tahkuna, AS Permare laevale Örvar ning AS Reyktal laevadele Merike, Sonar ja Taurus anti püügiload perioodiks
8. aprill kuni
9. detsember
10. AS Permare laevale Lindi anti püügiluba perioodiks
11. aprill kuni
12. august
13. OÜ E-Traal laevale Lomur ja OÜ Pro-Traal laevale Heltermaa anti püügiluba perioodiks
14. aprill kuni
15. mai
16. Osaühingule Pro-Traal anti veel üks püügiluba perioodiks
17. aprill kuni
18. mai
19. Pärast kalapüügilubade andmist tuleb ministri vaidlustatud käskkirja ja püügilube vaadelda lahutamatu tervikuna. Käskkiri osas, mis puudutab iga konkreetset püügiluba, ja iga luba moodustavad materiaalses mõttes ühe ja sama haldusakti.
20. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal vaidlustasid
21. aprillil 2000 halduskohtus keskkonnaministri käskkirja tervikuna, kuid palusid tühistada üksnes aktsiaseltsidele Dagomar, Permare ja Reyktal antud püügiload ning peatada nendele aktsiaseltsidele antud püügiload. Enda lubatud püügikoguse suurendamiseks kohustamist osaühingud E-Traal ja Pro-Traal oma kaebuses ei taotlenud. Seega ei vaidlustanud osaühingud nende endi suhtes antud haldusakte (püügiluba ja vastav osa käskkirjast), vaid üksnes aktsiaseltside suhtes antud haldusakte. Aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal laevadele antud kalapüügilubade peatamisel ja osaühingute E-Traal ja Pro-Traal kaebuste rahuldamisel oleksid aktsiaseltside laevad küll kaotanud krevetipüügiõiguse, kuid osaühingute laevad oleksid saanud jätkata püüki vaid neile püügilubadega eraldatud tingimustel. Olukorras, kus osaühingud ei vaidlustanud neile antud püügivõimalusi, ei saanud aktsiaseltsidele antud püügiload iseseisvalt piirata osaühingute ettevõtlusvabadust. Ka vaidlustatud käskkirja ja kõigi selle alusel antud kalapüügilubade tühistamisel poleks taastunud püügiolukord, mis eksisteeris enne
22. märtsi
23. Käskkirja ja lubade tühistamisel poleks ükski Eesti laev saanud NAFO tsoonides krevette püüda, sest

§ 16lg 3 nõudis kalapüügilubade olemasolu.

HKMS § 7

1. lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Kui kohus leiab, et vaidlustatud haldusakt või toiming ei riku kaebuse esitaja õigusi, siis jätab kohus kaebuse rahuldamata ega anna hinnangut õigusakti või toimingu õiguspärasusele. Kuna aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal laevadele kalapüügilubade andmine ei saanud rikkuda osaühingute E-Traal ja Pro-Traal subjektiivseid õigusi, siis pole kolleegiumil vajadust hinnata kassaatorite poolt selle kohtuotsuse peale esitatud väiteid. Osaühingute E-Traal ja Pro-Traal kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsuse peale jäävad rahuldamata.
4. Aktsiaseltsid Dagomar, Permare ja Reyktal esitasid
5. mail 2000 halduskohtule kaebuse, milles palusid tühistada keskkonnaministri
6. märtsi
7. a käskkiri osas, mis puudutas osaühinguid ETraal ja Pro-Traal, ja selle alusel osaühingute laevadele antud kalapüügiload. Halduskohtu
8. juuli
9. a otsusega tühistati vaidlustatud käskkiri tervikuna ning kõik selle käskkirja alused antud kalapüügiload, sh ka aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal laevadele antud load. Selle otsuse apelleerisid üksnes aktsiaseltsid Dagomar, Permare ja Reyktal ning Keskkonnaministeerium. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal halduskohtu otsust ei apelleerinud. Ringkonnakohus tegi
10. detsembril 2000 uue otsuse, millega tühistas vaidlustatud käskkirja osaühinguid E-Traal ja ProTraal puudutavas osas. Osaühingutele antud kalapüügiload jäeti tühistamata, sest osahingud olid lubadega antud püügivõimalused juba ära kasutanud. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal esitasid kassatsioonkaebused ringkonnakohtu
11. detsembri
12. a otsuse peale, milles palusid otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal jätsid apelleerimata halduskohtu
13. juuli
14. a otsuse osas, millega tühistati keskkonnaministri vaidlustatud käskkiri neid puudutavas osas, ja osas, millega tühistati osaühingute laevadele antud kalapüügiload. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 sätestab kassatsioonkaebuse läbivaatamise ulatuse. Vastavalt TsMS §-le 353 lg 2 ei ole kassatsioonkaebuses õigust esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud. Kuna osaühingud jätsid apelleerimata halduskohtu otsuse neile suunatud osa, siis puudub protsessuaalne võimalus hinnata nende kassatsioonkaebust. Kassatsiooniastmes ei saa asuda kaitsma neid väidetavaid õigusi, mida ei kaitstud apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluse vahelejätmine pole kooskõlas Eestis rakendatava kolmeastmelise kohtumenetluse põhimõtetega.
15. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et käesolevas asjas võinuks tekkida küsimus
16. märtsil 2000 jõustunud

§ 16

lg 3 teise lause vastavusest Põhiseadusele.

§ 16

lg 3 teise lause nõue, et piiratud püügivõimaluste korral võib kutselist kalapüüki alustavale ettevõtjale kalapüügiõigust omava ettevõtja arvelt kalapüügiluba anda ainult viimase nõusolekul, puudutas konkurentsivabadust ja võis kaasa tuua ebavõrdse kohtlemise. Konkurentsivabaduse küsimuste otsustamisel ei saa aga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist tuvastada, hindamata vajalikke tõendeid. Ebavõrdne kohtlemine võib olla piiratud püügivõimaluste tingimustes tingitud näiteks vajadusest tagada kapitalimahukas tootmisharus investeeringuid teinud ettevõtjatele võimalus tasa teenida tehtud investeeringud. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal pole tõstatanud küsimust ebavõrdsest kohtlemisest. Ka puuduvad asjas tõendid, mille pinnalt saaks kaaluda ebavõrdse kohtlemise võimalikkust. Käesoleval ajal kehtib

§ 16lg 3 12.

oktoobril 2000 vastu võetud Kalapüügiseaduse muutmise seaduse § 9 redaktsioonis. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 1 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta osaühingute E-Traal ja Pro-Traal kassatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsus haldusasjas nr II-3/100/01 ning
3. detsembri
4. a otsus haldusasjas nr II-3/385/2000 muutmata. Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
5. novembril 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel