3-1-1-109-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril
2. a. 3‑1‑1‑109‑01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas
3. oktoobril
4. a toimunud avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja A. L. süüdistuses KrK § 114 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. L.-i kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, kannatanu A. K., tema esindaja vandeadvokaat Marge Tamme ning Riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. A. L. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 114 järgi selles, et ta pika aja jooksul mõjutas füüsiliselt enda elukaaslast A. K.-d järgmiselt: -
6. a juuli keskpaiku peksis A. K.-d mitme tunni jooksul vastu põrandat ja seina, lõi rusikaga ja lahtise käega vastu ülakeha, pähe ja näkku; -
7. a kevadel peksis kannatanut A. Š. juuresolekul vastu pead; -
8. a lõi A. K.-d näkku; - ööl vastu
9. jaanuari
10. a kägistas A. K.-d, kuni tuli vahele A. L.-i vend L. A.;
11. aprillil
12. a kella 21.00-st kuni 02.00-ni lõi A. K.-d korduvalt vastu pead, õlgu, käsivarsi ja ülakehasse ning kaks korda lahtise käega vastu nägu, samuti kiskus teda riietest, millega põhjustas tahtlikult A. K.-le kergeid terviserikketa kehavigastusi; -
13. detsembril
14. noris A. K.-ga tüli, surus viimase vastu seina, lõi talle vastu pead, õlgu ja käsivarsi, lükkas voodi peale pikali, lõi teda kätega vastu nägu, kaela ja pead, mistõttu A. K. oli sunnitud ööbima naabri juures; -
15. juunil
16. a takistas A. K.-l korterist lahkumast, lükkas ta elutuppa vastu nurgadiivanit, nii et A. K. kukkus, põhjustades sellega viimasele tahtlikult kergeid kehavigastusi.
17. Tartu Maakohtu
18. mai
19. a otsusega mõisteti A. L. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus leidis tunnistajate ja ka kannatanu enda ütlustele viidates, et A. L.-i ja A. K. igapäevases suhtlemises oli elunormi osaks kujunenud füüsilise vägivalla kasutamine ja seda mitte A. L.-i algatusel ja provotseerimisel. Kohus asus seisukohale, et üksnes kannatanu ütlustega ei ole tõendamist leidnud süüdistuses nimetatud piinava iseloomuga vägivallategude toimepanemine A. L.-i poolt, samuti pidas kohus esitatud süüdistust A. K. poolseks kättemaksuks A. L.-ile ühise kooselu lõpetamise eest. Samuti ei arvestanud kohus mitmete tunnistajate ütlustega põhjusel, et need olid ebajärjekindlad ja muutlikud kannatanu kasuks.
20. Maakohtu otsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti ja A. K. esindaja apellatsioonkaebuse, milles mõlemas paluti maakohtu otsuse tühistamist ja uue, süüdimõistva otsuse tegemist.
21. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
22. augusti
23. a otsusega maakohtu otsus tühistati. A. L. tunnistati süüdi KrK § 114 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust tingimisi katseajaga üks aasta. Kriminaalkolleegium märkis, et ka A. L. ise on kinnitanud A. K. korduvat löömist ning selgitanud ainult, et tal puudus tahtlus kannatanut piinata. Erinevalt maakohtust ei leidnud ringkonnakohus ka vastuolusid tunnistajate poolt A. K. kasuks antud ütlustes.
24. a toimunud peksmise osas langesid tunnistaja N. L. ütlused kokku kannatanu ütlustega sündmuse kirjelduse osas, toimunut ei eitanud ka A. L. ise. Kohtu hinnangul puudus seega alus kahtlemaks A. K. ütlustes ja luges tõendatuks vägivalla kasutamise viimase suhtes A. L.-i poolt. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega
25. a ja
26. a A. L.-i poolt vägivalla tarvitamise tõendamatuse osas, kuna maakohus ei pidanud usaldusväärseks kannatanu ja tunnistaja A. Š. ütlusi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul oli maakohus jätnud tunnistaja ütlused kõrvale liiga kergekäeliselt ning märkis veel, et viimase ütlusi ei saa lugeda ebausaldusväärseteks ainuüksi põhjusel, et ta on eksinud detailides. Samuti leidis ringkonnakohus, et
27. jaanuaril
28. a toimunut, kus A. L. haaras A. K.-l ootamatult kõrist ja pigistas, tekitades sellega kannatanule valu, saab ja tuleb vaadelda kui vägivallategu kannatanu suhtes. Kohtu hinnangul viitas nimetatud asjaolule otseselt ka fakt, et konflikti oli sunnitud sekkuma A. L.-i vend. Kriminaalkolleegium ei nõustunud maakohtuga ka selles, et A. L.-il puudus
29. aprillil
30. a ja
31. juunil
32. a tahtlus A. K.-le kehavigastuste tekitamiseks. Mõlemal juhul teostati A. K. suhtes kohtumeditsiiniline ekspertiis ning leiti, et tuvastatud kehavigastused võidi tekitada A. K.-le kirjeldatud viisil. Eeltoodu alusel ei näinud ringkonnakohus põhjust kahtlemaks A. K. ütlustes, kusjuures nimetatud kuupäevadel kannatanu löömist ei eitanud ka A. L. Kohtu hinnangul leidis tõendamist A. L.-i otsene tahtlus kasutada kannatanu suhtes vägivalda selleks, et tekitada viimasele valu.
33. detsembril
34. a aset leidnud kuriteoepisoodi osas leidis ringkonnakohus, et arvestades kannatanu tütre A. K., naabri A. L.-i ja kannatanu enda ütluste kokkulangevust ja asjaolu, et ka A. L. ise ei eita konflikti toimumist, puudub alus kahtlemaks kannatanu ütluste tõepärasuses, et nimetatud ajal kasutas A. L. tema suhtes vägivalda. Kriminaalkolleegium märkis, et A. L. kasutas kannatanu suhtes vägivalda süstemaatiliselt, üksikkordadel aga pikema ajavahemiku jooksul, lüües teda erinevatesse kehapiirkondadesse ning tõugates teda vastu toas asetsevaid esemeid. Ringkonnakohtu hinnangul tekitas see kannatanus suuremat valu kui seda põhjustanuks ühekordne löömine ning seetõttu käsitleti kohtualuse käitumist A. K. suhtes piinaval viisil kehavigastuste tekitamisena. MENETLUS RIIGIKOHTUS
35. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat V. Murde, paludes otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. 5.1 Kassaatori hinnangul jättis ringkonnakohus motiveerimata, millistest faktilistest asjaoludest tulenevalt tegi ta järelduse, et A. L.-i käitumises sisaldub KrK § 114 koosseis. A. L. mõisteti süüdi samade tõendite alusel, millistel esimese astme kohus tegi õigeksmõistva otsuse. Lisaks sellele tunnistasid nii süüdimõistetu kui ka kannatanu ise, et nende perekonnaelus olid omavahelised kaklused nö tavaasi ning kannatanu poolt süüdimõistetu näpistamine oli võrdne vallatlemisega. Seega pidanuks ringkonnakohus näitama, mida tähendab piinamine KrK § 114 tähenduses. 5.2 Kaebuses viidatakse õigusteooria seisukohale, et piinamine tekitab võrreldes vägivallateoga KrK § 113 mõttes tavaliselt suuremat valu ja füüsilisi kannatusi seepärast, et ta seisneb kannatanu füüsilises mõjutamises pikema aja kestel. Kassaatori hinnangul tähendab see seda, et valu peab järgnema valule nii, et kannatanu jaoks piin ei lõpe. Piinamisele kui jätkuvale kuriteole on iseloomulik see, et pannakse toime mitu, üksteisest lühema ajavahemikuga lahutatud tegu, millel on sama kuriteokoosseisu tunnused. Kohtuotsusest aga ei nähtu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et kannatanule tekitati vägivallaga suuremat valu ning mida tähendab kohtu arvates lühem ajavahemik. 5.3 Kassaator märgib veel, et kuigi KrK § 114 subjektiivne külg eeldab tahtlust, on ringkonnakohus jätnud motiveerimata, kas kõigis seitsmes sündmuses on tegemist tahtlikult toimepandud kuritegudega ja kas on tuvastatud, millistel motiividel või eesmärkidel A. L. tegutses.
36. Tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt järgmistel kaalutlustel. 6.1 Kõigepealt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks kommenteerida kassaatori väidet selle kohta, et kohtualuse ja kannatanu pereelus oli vastastikune vägivalla kasutamine nö tavaasi ehk teisiti öeldes, vastastikune vägivalla tarvitamine oli nende kooselu pidevaks normiks. Selle näitena toob kassaator kohtualuse näpistamise kannatanu poolt. Kriminaalõiguse teooria tunneb tõepoolest situatsioone, kus vägivalla tarvitamine teise isiku suhtes ei ole koosseisupärane tegu - üheks selliseks on kannatanupoolne nõusolek ning ka see on aktsepteeritav vaid oluliste piirangutega. Nõusolek on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Seega on tema konkreetses situatsioonis tunnustamiseks vaja rohkem kui lihtsalt õigushüve kahjustamise toimudalaskmine või vägivallateo kannatamine - nõusolek peab olema antud enne teo toimepanemist ja ta peab õigushüve rikkumise hetkel veel kehtima. Käesoleval juhul puuduvad aga igasugused andmed kannatanupoolse nõusoleku olemasolu kohta. Kindlasti ei saa selleks olla omavaheliste tülide korduv toimumine ning seetõttu tuleb kassaatori vastavasisuline argument jätta tähelepanuta kui asjasse mittepuutuv. 6.2 Piinamise kvalifitseerimisel KrK § 114 järgi tuleb silmas pidada, et nimetatud paragrahvi koosseisulisi tunnuseid on võimalik realiseerida kahel viisil. Esiteks, kui tegu on ühekordse piinava käitumisaktiga, mis tekitab tavalisest oluliselt suuremat füüsilist valu ja kannatusi. Riigikohtu praktikas on sellise teona käsitletud juustest kiskumist kuni nende peast väljarebimiseni ja kannatanu kehaosade hammustamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3‑1‑1‑51‑97). Teiseks pikema perioodi kestel üksikutest vägivallategudest, kuid ajaliselt üksteisega tihedalt seotud tegudest moodustuva piinava situatsiooni loomine. Leides, et A. L. kasutas kannatanu suhtes vägivalda pikema ajavahemiku jooksul süstemaatiliselt, on Tartu Ringkonnakohus toetanud just seda teist piinamise realiseerimise võimalust. 6.3 Subjektiivsest küljest eeldab KrK § 114 tahtlust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul pole aga Tartu Ringkonnakohus tuvastanud, et A. L.-i poolt pikema aja jooksul kasutatud vägivald oleks hõlmatud ühtsest tahtlusest luua kannatanule pidev piinav seisund. Siinkohal nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri poolt kohtuistungil esitatud seisukohaga, et isiku käitumises subjektiivse külje tuvastamisel saab lähtuda ka objektiivsetest asjaoludest. Käesoleval juhul on aga A. L.-ile inkrimineeritud esimese ja teise episoodi vahel neli aastat, teise ja kolmanda episoodi vahel aga kolm aastat. Üheteistkümne aasta lõikes on kohtualuse käitumises kriminaalasja materjalidega tuvastatud seitse vägivalla tarvitamise juhtu. Nimetatud asjaolud ei anna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul alust rääkida A. L.-i ühesest tahtlusest kannatanu süstemaatiliseks piinamiseks. Tõendatud pole ka piinava iseloomuga vägivalla tarvitamine üksikkordadel. 6.4 Kuigi eeltoodu alusel ei ole tõendatud A. L.-i süü KrK § 114 järgi, sisaldub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tema käitumises KrK § 113 koosseis. Esiteks pole konkreetsetel juhtudel vägivalla tarvitamist eitanud kohtualune ise, lisaks sellele on kahes episoodis kehavigastuste tekitamine tõendatud kohtumeditsiinilise ekspertiisiga. Seetõttu peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks ise kvalifitseerida A. L.-i käitumine ümber KrK § 113 järgi, saatmata kriminaalasja tagasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile. 6.5 Siinkohal tuleb aga arvestada, et KrK § 113 on kolmanda astme kuritegu, mis aegub vastavalt KrK § 53 lg 1 p‑le 2 kahe aasta jooksul arvestades tema toimepanemisest. Kuna käesolevas kriminaalasjas puuduvad ka tõendid kriminaalasja aegumisest või peatumisest, on A. L.-ile inkrimineeritavatest kuritegudest aegunud
37. a ja
38. a episood. Seega omavad A. L.-i käitumise hindamisel tähendust viis vägivalla tarvitamise juhtu kannatanu suhtes alates aastast
39. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrK §‑st 113, KrMK § 5 lg 1 p‑st 3, AKKS § 63 p‑st 3, § 64 p‑st 2 ning § 65 lg‑st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
40. augusti
41. a kohtuotsus osas, millega A. L. mõisteti süüdi KrK § 114 järgi ja karistati vabadusekaotusega üheks aastaks koos KrK § 47 kohaldamisega. Mõista A. L. õigeks
42. a juulikuus ja
43. a kevadel asetleidnud A. K. peksmise faktides seoses kriminaalvastutusele võtmise aegumisega. Tunnistada A. L. süüdi KrK § 113 järgi ning mõista talle karistuseks rahatrahv 250 (kakssada viiskümmend) päevamäära - 3750 krooni. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Mõista A. L.-lt riigieelarve tuludesse 495 krooni ja 60 senti kohtukulu kaitsja esinemise eest Riigikohtus. Kohtuotsus jõustub
44. novembril
45. a ega ole edasikaevatav. Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Jüri Rätsep, Peeter Vaher