3-3-1-52-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. novembril 2001 Helme Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine Maareformi seaduse § 9 lg 2 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosse

§-ga 9 lg 2 ning Maakorraldusseaduse §-ga

1. Kinnistu otstarbekas kasutamine ei eelda, et võimalik oleks nii põllumajandusliku kui metsandusliku tegevuse arendamine. Otstarbekas kasutamine võib seisneda ka ühes nimetatud tegevustest. Käesolevas vaidluses ei ole kohaldatav Maa ostueesõigusega erastamise korra p 71 alapunkt 2, mis jõustus alles pärast erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku koostamist
2. märtsil
3. Apellandi poolt viidatud maade puhul ei ole tegemist piirnevate vabade maadega

§ 9lg.

2 mõttes. Käesoleval juhul ei külgne vaba maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu aluse maaga. E. Liigus esitas ringkonnakohtu selle otsuse peale

1. detsembril
2. a kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu halduskolleegiumi
3. veebruari
4. a. otsusega haldusasjas nr 3-3-1-1-01 tühistati Tartu Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr II-3-121/2000 ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tartu Ringkonnakohus tühistas
5. mai
6. a otsusega haldusasjas nr 2-3-67/2001 Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata E. Liiguse kaebus Helme Vallavalitsuse poolt
7. veebruaril 2000 koostatud piiride kulgemise ettepaneku õigusvastaseks tunnistamiseks ja tegi uue otsuse, millega tunnistas Helme Vallavalitsuse poolt
8. veebruaril 2000 koostatud piiride kulgemise ettepaneku õigusvastaseks. Muus osas jäeti Tartu Halduskohtu
9. juuli
10. a otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis: Kuna Riigikohtu halduskolleegium on pidanud õigeks kohtute seisukohti

§ 221

lg 1 kohaldatavuse osas käesolevas kohtuasjas ning kohtute seisukohta, et kinnistu otstarbekas kasutamine ei eelda, et sellel oleks võimalik nii põllumajandusliku kui metsandusliku tegevuse arendamine, ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata selles osas tehtud põhjendusi. Käesolevas asjas ei ole kohaldatav Maa ostueesõigusega erastamise korra p 71 alapunkt 2. Maa suurus ei ole ainus kriteerium maa jagamisel õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektide ning sellel maal asuva elamu omaniku vahel.

§-s 9 lg 2 sisalduvast maa võimalikult võrdsetes osades jagamise nõudest kinnipidamise korral tuleb arvesse võtta ka erinevatele subjektidele jäävate maatükkide väärtust, sealhulgas neil kasvava metsa väärtust. Maa võimalikult võrdsetes osades jagamisel tuleb lähtuda nii maatükkide suurusest kui ka nende kasutamisvõimalusi ja väärtust mõjutavatest erinevatest teguritest, samuti tuleb maa jagamisel ja piiride kulgemise ettepaneku koostamisel arvestada maakorralduse nõudeid. Ringkonnakohus asus vastavaid tõendeid hinnates seisukohale, et Ribuski I (tagastataval) ja Ribuski II (erastataval) maaüksusel kasvava metsa ja metsamaa pindala ja nende väärtus on ligikaudu võrdsed. Samas, arvestades haritava maa ja loodusliku rohumaa osakaalu tagastataval ja erastamisele kuuluval maal, on erastataval maal võrreldes tagastatava maaga ebaproportsionaalselt suur metsamaa ja kasvava metsa osakaal, mistõttu on rikutud

§ 9lg 2 sisalduvat maa võimalikult võrdse jagamise nõuet.

Vallavalitsus ei ole tõendanud, et arvestades maakorralduse nõudeid poleks võimalik õigustatud subjektide ja ehitise omaniku vahel maad võrdsemalt jagada, arvestades nii maatükkide suurust kui ka nende kasutusvõimalusi ja väärtust mõjutavaid muid tegureid. Helme Vallavalitsus esitas Riigikohtule 25. juunil 2001 kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator väidab: Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud maa kõlvikulise jagamise mõistet. Kõlviku nimetus iseenesest ei peegelda maatüki väärtust ega pindala. Maatüki väärtust kajastab selle maksustamishind, mida kasutatakse maareformi käigus ja millele lisatakse kasvava metsa maksumus. Maksustamishind arvestab ka maatüki kõlvikulist koostist. Ringkonnakohus on ekslikult tõlgendanud võimalikult võrdse jagamise võimalikkust ka kõlvikulise jagamisena. Kõlvikuliselt võrdse jagamise võimalikkust käesolevas asjas pole ringkonnakohus välja selgitanud. Tartu Ringkonnakohtu otsusest tulenevalt oleks piiride kulgemise ettepanek seaduslik, kui tagastataks haritavat maad ja looduslikku rohumaad vähem ja selle võrra oleks tagastatava maa kogupindala väiksem. Kohus on metsamaa ja kasvava metsa väärtuse võrdlemisel hinnanud tagastataval ja erastataval maal paikneva metsamaa ja kasvava metsa väärtuse ligikaudu võrdseks. Tegemist on antud olukorras võimalikult võrdsete maatükkidega

§ 9lg 2 mõttes.

Tagastatava maa suurem väärtus on tingitud sellest, et tagastatakse ca 20 ha rohkem, kui erastatakse. Kuna tagastataval maal on rohkem haritavat ja looduslikku rohumaad, on nende kõlvikute koguväärtus tagastataval maal suurem. Ringkonnakohus pole arvestanud haritava ja loodusliku maa väärtust. Vastavalt

§ 9

lg 2 ja lg 9 tuleb erastatav kinnistu moodustada elamu juurde, selle suurus ei tohi ületada 20 ha ja kinnistu peab vastama maakorralduslikele nõuetele. Kohus ei ole tuvastanud piiride kulgemise ettepaneku juures maakorralduslike nõuete rikkumist ega seda, et erastatava maa pindala oleks lubatust suurem või et erastatav kinnistu ei asuks elamu juures. E. Kammile erastatav maa on väiksem nii pindalalt kui ka koguväärtuselt (nii kõlvikuliselt kui kasvava metsa osas). Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleks erastataval maatükil metsamaa pindala vähendada ja suurendada haritava ning loodusliku rohumaa pindala, mistõttu suureneks väärtuste erinevus veelgi maa erastaja kahjuks, mis oleks vastuolus

§-ga 9 lg 2 ja

§-ga 2. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub E. Liigus jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel järginud Riigikohtu seisukohti ja kohaldanud õigesti

§ 9lg 2.

Piiride kulgemise ettepaneku koostamisel ei ole arvestatud tagastamise õigustatud subjektide huvidega. Lisaks maakorralduse nõuetele tuleb arvestada ka talu majandamise võimalikkust. Ringkonnakohtule maa väärtuse hindamiseks esitatud dokumendid on koostatud

1. ja
2. aasta andmete alusel ja ei kajasta reaalset olukorda kasvava metsa ja metsamaa osas aastal 2000, kui koostati vaidlusalune piiride kulgemise ettepanek. Helme Vallavalitsus ei ole välja toonud asjaolusid, mis takistasid nimetatud tõendite esitamist enne asja uut läbivaatamist ringkonnakohtus. Rikutud on poolte võrdsuse põhimõtet halduskohtumenetluses, kuna E. Liigusel puudus võimalus tellida omalt poolt sõltumatu ekspertiis ja esitada kohtule vastavaid tõenedid. Riigikohtu istungil esitas E. Liiguse esindaja vandeadvokaat M. Valge taotluse kohtukulude väljamõistmiseks ja maksekorralduse, millega soovib tõendada õigusabi eest tasumist materjalide ettevalmistamise ja Riigikohtus esindamise eest. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht 1.

§ 9

lg 2 sätestab: "Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad. Kui õigusvastaselt võõrandatud maal asub mitu elamut, mille omanikud soovivad erastada maad rohkem kui 2 ha, saavad nad vabade maade puudumise või vähesuse korral õigusvastaselt võõrandatud maa arvelt erastada kuni pool maast, kuid kokku mitte üle 20 ha. Maa erastamisel käesoleva lõike alusel arvestatakse tingimusega, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi".

§ 9

lg 9 sätestab, et sama paragrahvi alusel mittetagastatava ja ostueesõigusega erastatava maa, suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust erastamisele ja tagastamisele kuuluva maa pindala üle, vaid neil maatükkidel paikneva metsamaa ja haritava maa ning loodusliku rohumaa suhte ning maa võimalikult võrdsetes osades jaotamise üle. Riigikohtu halduskolleegium leidis oma
2. veebruari
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-1-01, et tulenevalt

§-st 9 lg 2 tuleb maa võimalikult võrdsetes osades jagamisel lähtuda nii maatükkide suurusest kui ka nende kasutusvõimalusi ja väärtust mõjutavatest erinevatest teguritest ning silmas tuleb pidada ka maatükkide tegelikku väärtust, mitte üksnes nende pindala. Kassaator on leidnud, et ringkonnakohus on käesoleva haldusasja lahendamisel

§-st 9 lg 2 tulenevat võimalikult võrdse jagamise põhimõtet tõlgendanud ebaõigesti kõlvikuliselt võrdse jagamisena.

1. Maa hindamise seaduse § 8 lg 5 kohaselt kasutatakse maareformi käigus maakorralduse läbiviimisel maa maksustamishinda. Vastavalt sama seaduse paragrahvi 12 lõikele 2 määratakse erastatava maa maksumus või alghind kindlaks maa korralise hindamise tulemusena saadud maa maksustamishinna alusel, arvestamata maa maksustamisega seotud soodustusi. Erastataval maal asuva metsa maksumus määratakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja liidetakse erastatava maa maksumusele või alghinnale. Kassaator leiab õigesti, et seega arvestab maa maksustamishind ka maa kõlvikulist koostist.
2. Ringkonnakohus, võttes aluseks maa maksustamishinna ja müügihinna määramise akti ning lähtudes metsamaa ja kasvava metsa hindamisest Ribuski I (tagastatav) ja Ribuski II (erastatav) maadel, tuvastas, et erastataval ja tagastataval maatükil paikneva metsamaa ja kasvava metsa pindala ja väärtus on ligikaudselt võrdsed (Ribuski I maal 290 391 krooni ja Ribuski II maal 238 575 krooni). Samuti tuvastati, et Ribuski I maale jääks 11,0 ha haritavat maad ja 13,2 ha looduslikku rohumaad ning Ribuski II maale 0,3 ha haritavat maad ja 2,3 ha looduslikku rohumaad. Ringkonnakohus võrdles metsamaa ja kasvava metsa pindala ja väärtust ning haritava maa ja loodusliku rohumaa pindala nimetatud maatükkidel ning leidis, et piiride kulgemise ettepaneku kohaselt on erastataval maatükil võrreldes tagastatava maatükiga ebaproportsionaalselt palju metsamaad ja kasvavat metsa. Ringkonnakohus tegi erastatava ja tagastatava maa sellisel võrdlemisel järelduse, et rikutud on

§-s 9 lg 2 sätestatud põhimõtet jagada maa võimalikult võrdsetes osades ja tunnistas seetõttu vallavalitsuse poolt koostatud piiride kulgemise ettepaneku õigusvastaseks. 5. Kohtud on käesolevas haldusasjas tuvastanud, et Ribuski talumaa pindala oli 60,05 ha ning puuduvad vabad piirnevad maad, mistõttu tulenevalt

§-st 9 lg 2 pole elamu omanikele ostueesõigusega võimalik erastada kokku rohkem kui 20 ha. Samuti on tuvastatud, et Ribuski talu maadest on ostueesõigusega juba 1,85 ha erastatud teise elamu omanikule ja vallavalitsus on E. Kammile ostueesõigusega erastatava maatüki suuruse kindlaksmääramisel arvestanud varem erastatud maatüki suurusega. Seega on määratletud E. Kammile erastamisele kuuluva maatüki võimalik maksimaalne suurus, mida kohalik omavalitsus

§ 9

lg 9 alusel tagastatava ja erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramisel peab järgima. Nimetatud põhjustel on tagastamisele kuuluv maaüksus ligikaudu 20 ha võrra ehk ligikaudu 2 korda suurem kui maaüksus, mida oleks võimalik erastada E. Kammile kui elamu omanikule. Kassaator teeb ringkonnakohtu kasseeritud otsusest ebaõige järelduse, et kuna erastatava maa maksimaalne pindala on määratletud, suurendaks erastataval maal metsamaa pindala vähendamine ja haritava maa ning loodusliku rohumaa pindala suurendamine erastatava ja tagastatava maatüki väärtuste erinevust erastada sooviva isiku kahjuks, mis oleks vastuolus

§-s 9 lg 2 sätestatud võrdsuse põhimõttega. Käesoleva vaidluse puhul on tegemist olukorraga, kus tagastatav maatükk on ligikaudu 2 korda suurem erastatavast maatükist. Ülalkirjeldatud põhjustel oleks käesoleval juhtumil maa võimalikult võrdse jagamise põhimõte järgitud siis, kui ka tagastatava maatüki väärtus oleks ligikaudu kaks korda suurem, kusjuures tuleb arvestada planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Selline tõlgendus arvestaks seadusandja poolt

§-s 9 lg 2 sätestatud erastamisele kuuluva maa piirmäära 20 ha eesmärki. Kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus pole arvestanud loodusliku rohumaa ja haritava maa väärtust, on küll õige, kuid ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaoludest on võimalik teha järeldus, et erastatava maa väärtus on ebaproportsionaalselt suur võrreldes tagastatava maa väärtusega, arvestades seda, et tagastatav maatükk on ligikaudu kaks korda suurem kui erastatav. Seega on vaidlustatud piiride kulgemise ettepanek vastuolus

§ 9

lõikes 2 sätestatud maa võimalikult võrdsetes osades jagamise nõudega ning õigusvastane sel põhjusel. Ülaltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

1. Vastavalt HKMS §-le 93 lg 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi
2. lõike kohaselt esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. E. Liigus on taotlenud tema poolt kassatsioonimenetluses kantud 5900 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et E. Liiguse poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud kuuluvad väljamõistmisele. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 1 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Jätta Helme Vallavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsus haldusasjas nr 2-3-67/2001 muutmata. Mõista välja Helme Vallavalitsuselt Ene Liiguse kasuks kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud 5900 krooni. Arvata kautsjon riigituludesse. Otsus jõustub
5. novembril 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel