3-3-1-50-01

3-3-1-50-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

1. novembril 2001 Rahuoperatsioonide Keskuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine tegevteenistuse lepingu lõpetamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas
2. oktoobril
3. a. avalikul kohtuistungil läbi Rahuoperatsioonide Keskuse kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
4. juuli
5. a. otsuse peale haldusasjas nr II3/320/
7. septembril 1999 sõlmisid kaitseväe esindaja ja Ats Lepik tegevteenistuse lepingu nr 58/99, mille kohaselt A. Lepik asus tegevteenistusse kaadrisõduri ametikohale
8. septembrist 1999 kuni
9. septembrini
10. Rahuoperatsioonide Keskuse ülema kohusetäitja
11. aprilli
12. a. käskkirjaga nr 1-9/335 lõpetati alates
13. aprillist 2000 A. Lepiku tegevteenistuse leping ennetähtaegselt lepingu punkti 7.2.3 alusel ja arvati A. Lepik reservi. Käskkirja aluseks oli teenistusliku juurdluse kokkuvõte, milles leiti, et väeosas bensiinivarguse toimepanekuga on A. Lepik rikkunud tegevteenistuse lepingu punktiga 5.
14. võetud kohustusi ja on alus tegevteenistuse lepingu lõpetamiseks enne tähtaega kaitseväe algatusel vastavalt lepingu punktile 7.2.
16. aprillil 2000 karistas Harju Politseiprefektuuri Keila Politseiosakonna juhtivkonstaabel A. Lepikut
17. märtsil
18. a. väeosas toime pandud bensiini pisivarguse eest HÕS § 1441 lg 1 ja § 9 alusel rahatrahviga. A. Lepik vaidlustas Harju Politseiprefektuuri juhtivkonstaabli otsuse ja Harju Maakohus lõpetas
19. juunil 2000 menetluse haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 218 lg 1 p 1 alusel, leides, et asjas kogutud materjalidega ei ole tõendamist leidnud A. Lepiku poolt haldusõiguserikkumise toimepanek.
20. juunil 2000 esitas A. Lepik Harju Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada seadusevastaseks Rahuoperatsioonide Keskuse ülema kohusetäitja
21. aprilli
22. a. käskkiri nr 19/
23. Kaebaja väitis, et kuna Harju Maakohtu jõustunud otsusega on lõpetatud menetlus haldusõiguserikkumise asjas HÕS § 218 lg 1 p 1 alusel, on paljasõnalised käskkirja andmise aluseks olnud teenistusliku juurdluse järeldused, et kaebaja rikkus endale tegevteenistuse lepinguga võetud kohustust täita täpselt kaitseväemäärustikes ja sisekorraeeskirjades sisalduvaid kohustusi. Tallinna Halduskohus rahuldas
24. aprilli
25. a. otsusega haldusasjas nr 3-75/2001 A. Lepiku kaebuse. Halduskohus leidis, et haldusõiguserikkumise asjas Harju Maakohtu jõustunud otsuse kohaselt pole bensiinivargus tõendatud. HKMS § 17 kohaselt ei vaja asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega haldusõiguserikkumise asjas, tõendamist halduskohtumenetluses. Kuigi Rahuoperatsioonide Keskus väidab, et teda pole haldusõiguserikkumise asja arutamise juurde kaasatud, ei ole ta ka vaidlustanud nimetatud kohtuasjas tehtud otsust. Kuna kaebaja süü pole tõendatud, on tegevteenistuse lepingu ennetähtaegne lõpetamine vastuolus Kaitseväeteenistuse seaduse §-ga 108 lg 1 p 6 ja
26. Halduskohus, leides, et kuna kaebaja ei soovi tegevteenistusse ennistamist ja Kaitseväeteenistuse seadus ei reguleeri hüvituse maksmise küsimust ebaseadusliku teenistusest vabastamise juhtudel, kohaldas ATS § 135 lg 2 ja mõistis kaebaja kasuks välja 6 kuu ametipalga suuruse hüvituse. Rahuoperatsioonide keskus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. Apellant väitis, et kuna Rahuoperatsioonide keskus polnud protsessiosaline haldusõiguserikkumise asja menetluses ja tegemist pole samade menetlusosalistega, siis ei saa kohaldada HKMS § 17 ja väita, et jõustunud kohtuotsusega on tõendamist leidnud asjaolud, mida on vaidlustatud käimasolevas haldusasjas. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
27. juuli
28. a. otsusega muudeti halduskohtu otsust motiivide osas ja jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis: Väär on halduskohtu seisukoht HKMS § 17 kohaldamise osas, kuna käesoleval juhul polnud Rahuoperatsioonide Keskus menetlusosaline haldusõiguserikkumise asjas. Ringkonnakohtu halduskolleegium, kuulanud üle tunnistajad ja uurinud esitatud kirjalikke tõendeid, leidis, et A. Lepiku osalemine bensiinivarguses on tõendatud. Teo toimepanemise ajal kehtinud Kaitseväeteenistuse seadus ei reguleerinud tegevteenistuse lepingu lõpetamist, järelikult tuli lepingu lõpetamisel lähtuda lepingu enda vastavatest sätetest. Kuigi süütegu on tõendatud, ei ole bensiinivargus käsitletav teenistusülesannete täitmata jätmisena või distsiplinaarsüüteona, mis võimaldab tegevteenistuse lepingu lõpetada lepingu punkti 7.2.
29. alusel. Kuna leping on lõpetatud ennetähtaegselt alusel, milles pooled ei ole kokku leppinud, ei olnud lepingu ühepoolne lõpetamine seaduslik. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga ATS § 135 lg 2 alusel hüvituse väljamõistmise osas. Rahuoperatsioonide Keskus esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub teha uue otsuse asja uueks arutamiseks saatmata. Kassaator väidab: Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud süüteo toimepanemise ja leidnud õigesti, et süüteo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt tuli lepingu lõpetamisel lähtuda lepingu sätetest, kuid on teenistuskohustuste või teenistusülesannete määratlemise osas vääralt tõlgendanud Kaitseväeteenistuse seadust, väeosa sisekorraeeskirja ja tegevteenistuse lepingut. Teenistuskohustuste või teenistusülesannete mõistete määratlemisel ei saa piirduda ainult täidetavast ametikohast või saadud käsust tulenevate ülesannetega. Teenistuskohustuste maht on tunduvalt laiem. Väeosa sisekorraeeskiri sätestab muuhulgas väärika käitumise kohustuse. Osalemine bensiinivarguses on üldtunnustatud kõlblusnormi ja väärika käitumise kohustuse rikkumine. Seega oli tegemist lepingu punkti 5.
30. rikkumisega. Ekslik on ringkonnakohtu poolt lepingu punktide 5.1 ja 5.2 tekstide ja nende tagajärgede võrdlemisel tehtud järeldus. Punkt 5.1 sätestab kaitseväelase teenistusalased kohustused üldiselt ja punkti 5.
31. kohaselt võtab kaitseväelane endale täieliku materiaalse vastustuse kohustuse talle väljastatud relvastuse, tehnika ja varustuse eest. Väeosa sisekorraeeskirja (kinnitatud
32. märtsil 1999) punktid 5.6.6 ja 5.6.7 võimaldavad teenistusest vabastamise vääritu teo eest selle esmakordsel esinemisel, mistõttu lepingu ennetähtaegne lõpetamine oli põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
33. HKMS § 17 sätestab: "Asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaalvõi haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised". Ringkonnakohus leidis, et nähtuvalt Harju Maakohtu
34. juuni
35. a. otsusest haldusõiguserikkumise asjas nr 3/6-53/00 ei olnud Rahuoperatsioonide Keskus kaasatud protsessiosalisena A. Lepiku haldusõiguserikkumise asja arutamisele. Käesolevas haldusasjas, kus menetletakse A. Lepiku kaebust Rahuoperatsioonide Keskuse käskkirja õigusvastaseks tunnistamise ja ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest hüvituse nõudes, on protsessiosalisteks A. Lepik ja Rahuoperatsioonide Keskus. Ringkonnakohus leidis õigesti, et HKMS § 17 ei ole käesoleva haldusasja arutamisel kohaldatav. Seda sätet on võimalik kohaldada ainult sellistes asjades tehtud jõustunud kohtuotsuste puhul, millest on osa võtnud samad protsessiosalised. Samadeks protsessiosalisteks HKMS § 17 mõttes tuleb pidada isikuid, kes faktiliselt kohtumenetluses osalesid, samuti isikuid, keda kohtuistungile kutsuti, kuid kes seal ei viibinud. Samadeks protsessiosalisteks pole aga isikud, kes oleksid küll pidanud protsessis osalema, kuid kelle kohus on kohtumenetluse norme eirates jätnud kaasamata. Käesoleva vaidluse puhul oli selliseks protsessiosaliseks Rahuoperatsioonide Keskus, kes oleks pidanud osalema HÕS §st 242 p 2 tulenevalt haldusõiguserikkumise asja menetlemisel, kuid keda kohus ei olnud asja menetlusse kaasanud. Kuna A. Lepiku haldusõiguserikkumise asja kohtumenetluses ja käesoleva haldusasja menetluses osalevad protsessiosalised ei ole samad, ei olnud halduskohus käesoleva haldusasja arutamisel seotud asjaoludega, mis tuvastati kohtu poolt haldusõiguserikkumise asja arutamisel ilma Rahuoperatsioonide Keskuse osavõtuta. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, et ei saa lugeda tuvastatuks ülalnimetatud haldusõiguserikkumise asjas välja selgitatud bensiinivarguse asjaolusid, kuna nende kahe kohtuvaidluse puhul oli tegemist erinevate protsessiosalistega.
36. Ringkonnakohus, kuulanud asja arutamisel üle Rahuoperatsioonide Keskuse taotlusel tunnistajad, kuulanud ära A. Lepiku seletuse ning uurinud kirjalikke tõendeid, tuvastas otsusega käesolevas haldusasjas, et A. Lepiku osalemine
37. märtsil 2000 toime pandud bensiinivarguses on tõendatud. Ringkonnakohtu otsust selles osas kasseeritud ei ole.
38. A. Lepiku ja kaitseväe esindaja vahel sõlmitud tegevteenistuse lepingu punktis 7.
39. loetletakse alused, mille puhul võib lepingu lõpetada ennetähtaegselt kaitseväe algatusel. Lepingu punkti 7.2.
40. kohaselt võib tegevteenistuse lepingu ennetähtaegselt kaitseväe algatusel lõpetada sama lepingu punktis 5.
41. määratletud kohustuste rikkumisel kaitseväelase poolt. Tegevteenistuse lepingu punkt 5.1 sätestab: "Kaitseväelane kohustub täitma talle pandud teenistusülesandeid vastavalt Kaitseväeteenistuse seaduse ja muude õigusaktide nõuetele kogu teenistusaja vältel". Nimetatud sättes peetakse teenistusülesannetena silmas kaitseväelase kõiki teenistuskohustusi. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohtadega kaitseväelaste teenistusülesannete mõiste sisustamisel. Ringkonnakohus on lepingu punktis 5.
42. sätestatud kohustuste rikkumist tõlgendades käsitlenud teenistusülesannete täitmatajätmist liiga kitsalt ja jõudnud ebaõigele järeldusele, et väeosa bensiini varguse puhul pole tegemist teenistusülesande täitmatajätmisega.
43. Rahuoperatsioonide Keskuse sisekorraeeskirja punktis 5.5 osundatakse kaitseväeteenistuse erisustele, millest tulenevad kõigi väeosa töötajate (hõlmatud on nii tegevteenistujad, kaitseväeametnikud, töötajad kui teenistujad) erikohustused. Rahuoperatsioonide Keskuse sisekorraeeskirja punkt 5.5.
44. sätestab kaitseväeteenistuse erisusest tuleneva väärika käitumise kohustuse, mille järgi on distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või diskrediteerib kaitseväge, sõltumata sellest, kas see tegu pannakse toime teenistuses või väljaspool seda. Kaitseväeteenistust reguleerivate aktide mõttes hõlmab väärika käitumise kohustus ka üldtunnustatud kõlblusnormide järgimise. Varguse puhul on vaieldamatult tegemist üldtunnustatud kõlblusnormi rikkumisega. Kuna ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud A. Lepiku poolt bensiinivarguse toimepanek, seega üldtunnustatud kõlblusnormi rikkumine, on käesoleval juhul tegemist tegevteenistuse lepingu punktis 5.
45. sätestatud kohustuste hulka kuuluva väärika käitumise kohustuse rikkumisega. Lepingu punktist 7.2.
46. tulenevalt oli olemas alus A. Lepiku tegevteenistuse lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks kaitseväe algatusel. Ülalnimetatud põhjustel oli lepingu lõpetamine seaduslik ja vaidlustatud käskkiri, millega lõpetati tegevteenistuse leping ning arvati A. Lepik reservi, õiguspärane. Eeltood tõttu tuleb tühistada halduskohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus ning jätta rahuldamata A. Lepiku kaebus Rahuoperatsioonide Keskuse ülema kohusetäitja
47. aprilli
48. a käskkirja nr 19/335 seadusevastaseks tunnistamiseks. Juhindudes HKMS §-st 72 lg 1 p 4 ja §-st 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Rahuoperatsioonide Keskuse kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
49. aprilli
50. a otsus haldusasjas nr 3-75/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
51. juuli
52. a otsus haldusasjas nr II-3/320/
53. Teha uus otsus, millega jätta rahuldamata Ats Lepiku kaebus Rahuoperatsioonide Keskuse ülema kohusetäitja
54. aprilli
55. a käskkirja nr 1-9/335 seadusevastaseks tunnistamiseks. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub
56. novembril 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann