Obsah (4)

§ 207§ 47§ 2102§ 40

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. detsembril 2001. a 3-1-1-111-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Ott Järvesaar ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas 6. novembri

§ 207lg 1 ja § 2102 lg 2 p 4 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Raoul Pajuviidik, tema kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Linnakohtu 25. mai 2001. a otsusega tunnistati R. Pajuviidik süüdi

§ 207

lg 1 ja § 2102 lg 2 p 4 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt üks aasta ja neli aastat vabadusekaotust.

40 lg 1 alusel mõisteti kuritegude kogumi eest R. Pajuviidikule lõplikuks karistuseks neli aastat vabadusekaotust.

§ 47

alusel määras kohus, et mõistetud vabadusekaotust ei kohaldata ja karistust ei pöörata täitmisele tingimuslikult kolmeaastase katseaja jooksul.

§ 2102lg 2 p 4 järgi tunnistati R.

Pajuviidik süüdi selles, et ta

1. jaanuaril
2. a omandas ebaseaduslikult eeluurimise käigus tuvastamata isikult edasiandmise eesmärgil 2053,09-s grammis valges pulbris 89,93 grammi narkootilist ainet amfetamiin ja 1958-s tabletis 117,57 grammi metüleendioksümetamfetamiini (MDMA), mida vedas kilekottidesse pakituna oma sõiduauto salongis kuni enda kinnipidamiseni samal päeval.

§ 207lg 1 järgi tunnistati R.

Pajuviidik süüdi 36 püstolpadruni ja 16 revolvripadruni ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises. Motiveerides mõistetud karistust, märkis kohus, et R. Pajuviidik on varem kohtulikult karistamata, samuti ei tuvastatud kohtulikul uurimisel vastutust raskendavaid asjaolusid. Vastutust kergendava asjaoluna arvestas aga kohus süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus märkis, et karistuse kohaldamine on riiklik hukkamõist toimepandud kuriteo eest, kuid samas ei tohi see olla kannatuse põhjustajaks isikutele, kes ei ole seotud kuriteo toimepanemisega. Kuna R. Pajuviidikul on neli alaealist last, keda ta pidevalt kasvatab ja materiaalselt toetab, seadnuks kohtu hinnangul tema karistamine reaalse vabadusekaotusega lapsed raskesse materiaalsesse olukorda. Lisaks sellele oli R. Pajuviidik viibinud pikka aega eelvangistuses ning kohtu arvates oli sellisel mõjutusvahendil reaalne mõju, et ta hoiduks edasistest kuritegudest. 2. Linnakohtu otsuse peale esitas mõistetud karistuse ja

§ 47sätete kohaldamise osas apellatsioonprotesti prokurör Lavly Lepp.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsusega tühistati linnakohtu otsus

§ 47sätete kohaldamise osas.

Apellatsioonprotest rahuldati, muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium märkis, et alates 10. märtsist 2001. a kehtiva seadusemuudatusega karmistati

§ 2102sanktsiooni.

Kuigi R. Pajuviidikule karistuse mõistmisel tuli lähtuda kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusest, andis see asjaolu kriminaalkolleegiumi hinnangul tunnistust narkomaaniaprobleemi tõsidusest ja näitas seadusandja suhtumist selleliigilistesse kuritegudesse. Kriminaalkolleegium leidis Riigikohtu praktikale viidates, et

§ 47

lg-s 1 sätestatut võib üldjuhul rakendada vähemohtlike kuritegude eest, kusjuures karistuse mõistmisel tuleb eelkõige lähtuda kuriteo raskusest ja laadist ning karistuse eesmärgiks on avaldada nii eri-kui ka üldpreventiivset toimet. Kriminaalkolleegium tuvastas sotsiaalministri

1. novembri
2. a määrusele nr 39 viidates, et amfetamiin ja MDMA kuuluvad ohtlike ainete hulka. Lisaks sellele ületas R. Pajuviidikult äravõetud amfetamiini kogus ligi kümne ja MDMA kogus ligi kahesaja kordselt nende ainete seadusega kehtestatud suurte koguste alammäärad. Kohtukolleegium viitas veel asjaolule, et R. Pajuviidikule inkrimineeritud tegu ei olnud mitte spontaanne käitumisakt, vaid oli pikka aega ette planeeritud. Samuti andsid kriminaalasja materjalid tunnistust sellest, et R. Pajuviidik puutus narkootiliste ainetega kokku juba enne
3. jaanuari
4. a. Lisaks nimetatud kuupäeval omandatud narkootilistele ainetele leiti MDMA-d sisaldavaid tablette ka tema rahakotist, auto jalamati alt ja magamistoa kummuti sahtlist. Kriminaalkolleegiumi hinnangul väljendasid R. Pajuviidiku suhtumist toimepandusse ja ühiskondlikesse väärtustesse ilmekalt ka temalt kinnipidamisasutuses äravõetud kirjad, mis olid täis ähvardusi ja eneseõigustusi toimepandud kuriteo suhtes. Eeltoodu alusel asus kohtukolleegium seisukohale, et R. Pajuviidikule mõistetud vabadusekaotuse tingimuslik kohaldamata jätmine ei toimunud kooskõlas

§ 47sätetega.

MENETLUS RIIGIKOHTUS 4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas R. Pajuviidik kassatsioonkaebuse, milles palutakse kohaldada talle mõistetud vabadusekaotusliku karistuse osas

§ 47sätteid.

4.1 Kassaatori hinnangul pole ringkonnakohus karistuse mõistmisel arvestanud toimepandud kuriteo raskuse ja laadi eripära ning on seetõttu vääralt kohaldanud kriminaalseadust. Nii ei selgu otsusest, kuidas iseloomustavad kriminaalseaduse muutmine, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht karistuspraktikas ja vanglast saadetud kirjad antud kuriteo asjaolusid. 4.2 Kassaator viitab asjaolule, et tema autost leitud pulbrilises aines sisaldus vaid 6% amfetamiini ning sellises kontsentratsioonis puudub sellel ainel narkootiline toime. Kassaatori arvates on esmatähtis, et sellise ainega pole võimalik kellegi tervist kahjustada ning tegemist on pigem kelmusega. Kaebuses viidatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-21-01, kus narkootilise aine kogus oli palju suurem, kuid mõistetud karistused olid oluliselt leebemad. 4.3 Lõpetuseks märgitakse kaebuses, et karistuse mõistmisel pole ringkonnakohus arvestanud asjaoluga, et kassaatori nelja väikelapse kasvatamine ja ülalpidamine üksnes ühe lapsevanema poolt pole tänapäeval reaalne. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära R. Pajuviidiku ja tema kaitsja, kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist ja prokuröri, kes palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata, leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele osaliselt, s.o karistuse mõistmise osas. 5.1 Motiveerides mõistetud karistust, on nii linna- kui ringkonnakohus põhitähelepanu pööranud

§ 47

sätete kohaldamisele, s.o mõistetud vabadusekaotuse tingimuslikult kohaldamata jätmisele ja jõudnud seejuures erinevatele seisukohtadele. Siinkohal Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub sellega, et tegemist on ohtliku ja raske kuriteoga, mille eest tuleb karistada üldreeglina vabadusekaotusliku karistusega reaalselt. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et karistuse määra valikul on liialt ühekülgselt hinnatud R. Pajuviidiku isikuandmeid. R. Pajuviidikut on iseloomustatud väga positiivselt, ta on varem karistamata, puuduvad karistust raskendavad asjaolud, vastutust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine koos puhtsüdamliku kahetsusega ja mis eriti oluline - tema ülalpidamisel on neli alaealist last. Arvestades neid asjaolusid kogumis, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks vähendada mõistetud vabadusekaotuse määra. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2, § 65 lg-st 3 ja § 43 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. septembri 2001. a kohtuotsus ja Tallinna Linnakohtu 25. mai 2001. a kohtuotsus Raoul Pajuviidikule

§ 2102lg 2 p 4 järgi mõistetud karistuse ja lõpliku karistuse osas.

2. Mõista Raoul Pajuviidikule

§ 2102

lg 2 p 4 järgi karistuseks 3 (kolm) aastat vabadusekaotust.

§ 40

lg 1 alusel mõista Raoul Pajuviidikule lõplikuks karistuseks 3 (kolm) aastat vabadusekaotust.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. Raoul Pajuviidiku kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. Tagastada Angelika Raidmele kassatsioonkautsjon 800 (kaheksasada) krooni. Kohtuotsus jõustub
4. detsembril
5. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Ott Järvesaar Liikmed Jüri Ilvest, Peeter Vaher