← Eesti

3-3-1-51-01

3-3-1-51-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus

  1. detsembril 2001 Avo Andreksoni kassatsioonkaebuse läbivaatamine omandireformi käigus avalduse esitamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann vaatas
  2. oktoobril 2001 kirjalikus menetluses läbi Avo Andreksoni kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/104/
  5. Asjaolud Vaidlustatavatele haldusaktidele eelnenud menetlus Avo Andrekson esitas
  6. veebruaril 1994 Pärnu Linnavalitsusele isiklikult enda ja oma ema Leonora Silvere (Andrekson) nimel avalduse õigusvastaselt võõrandatud Aia tn 12, Nikolai tn 27 ning Vee tn 2 asunud hoonete ja maa tagastamiseks. Avalduste vastuvõtmise kohta väljastati tõendid nr S215/T ja A-97/T. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  7. septembri
  8. a otsuse nr 14 (t 1385) p-ga 1 loeti omandireformi objektiks Vee tn 7 (endine 2/4) kinnistu nr 124 krundi 99 tähtajata põhirendiõigus maale ja hoone. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Linda Andreksonile ja Avo Andreksonile " mõttelistes osas. Punktiga 3 tunnistati A. Andrekson omandireformi õigustatud subjektiks hoone ja maa suhtes " mõttelises osas. Punktiga 7 jäeti A. Andreksoni taotlus rahuldamata Linda Andreksonile kuulunud " mõttelises osas, sest vara endine omanik ei ole surnud. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  9. novembri
  10. a otsuse nr 17 (t 1512) p-ga 1 loeti omandireformi objektiks Aia tn 12 kinnistu nr 1450 krundi 171 B 3 tähtajata põhirendiõigus maale ja hoone. Sama otsuse p-ga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Leonore Andreksonile. Punktiga 7 jäeti rahuldamata A. Andreksoni taotlus, kuna endise omaniku lapsel on õigus nõuda vara tagasi vaid juhul, kui tema vanem on surnud. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  11. mai
  12. a otsuse nr 4 (t 1937) p-ga 1 loeti omandireformi objektiks Nikolai tn 27 kinnistu 2151 krunt 37 c tähtajata põhirendiõigus maale ja hoone. Sama otsuse punktiga 2 loeti tuvastatuks, et vara kuulus õigusvastaselt võõrandamise ajal Leonore Andreksonile. Punktiga 7 jäeti rahuldamata A. Andreksoni avaldus põhjusel, et ta ei ole õigustatud subjekt. Leonore Silvere avaldus jäeti rahuldamata, sest puudub tema volikiri A. Andreksonile seisuga
  13. veebruar
  14. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  15. oktoobri
  16. a otsusega nr 3 (t 1512) täiendati komisjoni
  17. novembri
  18. a otsuse nr 17 (t 1512) p 7 järgmiselt: A. Andreksoni taotlus jäeti rahuldamata, kuna ta ei saa olla õigustatud subjekt ORAS § 8 lg 3 kohaselt. L. Silvere taotlus jäeti rahuldamata, kuna taotleja, kes ei ole esitanud
  19. jaanuariks 1992 avaldust vara tagastamiseks ega kompenseerimiseks, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudest loobunuks juhul, kui tähtaega ei ole ennistatud keskkomisjonis. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  20. oktoobri
  21. a otsusega nr 3 (t 1937) täiendati linnakomisjoni
  22. mai
  23. a otsuse nr 4 (t 1937) p 7 järgmiselt: A. Andreksoni taotlus jäeti rahuldamata, kuna ta ei saa olla õigustatud subjekt ORAS § 8 lg 3 kohaselt. L. Silvere taotlus jäeti rahuldamata, kuna taotleja, kes ei ole esitanud
  24. jaanuariks 1992 avaldust vara tagastamiseks ega kompenseerimiseks, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudest loobunuks juhul, kui tähtaega ei ole ennistatud keskkomisjonis.
  25. novembril 1999 esitas A. Andrekson ÕVVTK Keskkomisjonile kaebuse Pärnu linnakomisjoni
  26. oktoobri
  27. a otsuste nr 3 (t 1512) ja nr 3 (t 1937) peale. Vaidlustatavad haldusaktid ÕVVTK Keskkomisjoni
  28. detsembri
  29. a otsuse p-ga 1 rahuldati A. Andreksoni kaebus osas, mis puudutab linnakomisjoni
  30. oktoobri
  31. a otsuste nr 3 (t 1512) p 7 ja otsuse nr 3 (t 1937) formuleerimist ning saadeti toimik linnakomisjonile redaktsiooniliste paranduste tegemiseks. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  32. detsembri
  33. a otsuse nr 4 (t 1385) p-ga 7 tühistati osaliselt linnakomisjoni
  34. septembri
  35. a otsus nr 14 (t 1385) ja täiendati selle p 7 järgmiselt: Punktiga 1 loeti omandireformi objektiks Vee tn 7 kinnistu 124 krunt 99 tähtajata põhirendiõigus maale ja p-ga 3 tunnistati A. Andrekson omandireformi õigustatud subjektiks " mõttelise osa maa suhtes. Punktiga 7 jäeti A. Andreksoni taotlus rahuldamata " mõttelise osa hoone ja maa suhtes, mis kuulus Linda Andreksonile, sest taotlejal on õigus nõuda vara juhul, kui endine omanik on surnud. A. Andreksonile kuulunud " mõttelise osa hoone suhtes jäeti samuti taotlus rahuldamata, sest taotlus ei olnud esitatud tähtaegselt ega olnud ennistatud keskkomisjonis. L. Silvere taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et ta ei saa olla õigustatud subjektiks, sest vara omanik on elus ja esitas ise avalduse. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  36. detsembri
  37. a otsuse nr 4 (t 1512) p-dega 3 ja 7 muudeti linnakomisjoni
  38. oktoobri
  39. a otsuse nr 4 (t 1512) p 7 järgmiselt: A. Andreksoni taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et ta ei saa olla õigustatud subjekt, sest avalduse esitamise momendil oli vara omanik L. Silvere elus. L. Silvere ei saa olla õigustatud subjekt, sest ta ei ole esitanud nõuetekohast avaldust. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  40. detsembri
  41. a otsuse nr 4 (t 1937) p-dega 3 ja 7 muudeti linnakomisjoni
  42. oktoobri
  43. a otsuse nr 3 (t 1937) p 7 järgmiselt: A. Andreksoni taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et ta ei saa olla õigustatud subjekt, sest avalduse esitamise momendil oli vara omanik L. Silvere elus. L. Silvere ei saa olla õigustatud subjekt, sest ta ei ole esitanud nõuetekohast avaldust. Senine kohtumenetlus A. Andrekson palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  44. detsembri
  45. a otsuse nr 4 (t 1512) p-d 3 ja 7, otsuse nr 4 (t 1937) p-d 3 ja 7 ning otsuse nr 4 (t 1385) p
  46. Samuti paluti Pärnu linnalt välja mõista Aia tn 12 elamu korterite ja maa seadusevastase erastamisega tekitatud kahju 3 200 000 kr. Pärnu Halduskohtu
  47. juuni
  48. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhimotiividel: A. Andrekson on õigesti tunnistatud õigustatud subjektiks ainult " mõttelise osa Vee tn 7 kruntrendimaa suhtes. Kinnistul asuvate hoonete kohta esitas ta avalduse hilinenult pärast ORAS § 16 lg s 1 sätestatud tähtaega (
  49. jaanuar 1992). A. Andreksoni taotluse rahuldamine Aia tn 12 ja Nikolai tn 27 asuva vara suhtes on välistatud, sest endine omanik oli elus. Kuna Leonore ja Linda Andrekson ei olnud esitanud tähtaegselt avaldust, jäeti nad õigesti tunnistamata omandireformi õigustatud subjektiks. Avalduse vastuvõtmise kohta antud tõend fikseerib avalduse vastuvõtmise fakti, mitte aga avalduse nõuetekohasuse. Üksnes postiga saabunud ja tõestamata allkirjaga avaldus tagastatakse. Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja väited endistelt omanikelt avalduste nõudmise lubamatuse, omandi puutumatuse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise kohta. Kahjunõue Pärnu linna vastu tuleb jätta tähelepanuta juba seetõttu, et kaebus esitati ainult ÕVVTK komisjonide otsuste peale, mitte aga linnavalitsuse toimingute peale õigusvastaselt võõrandatud vara müümisel. A. Andreksoni apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  50. juuni
  51. a otsusega tühistati halduskohtu otsus osaliselt ja tehti asjas uus otsus, millega tühistati ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  52. detsembri
  53. a otsuse nr 4 (t 1512) p-d 3 ja 7 ning otsuse nr 4 (t 1937) p-d 3 ja 7 ning ÕVVTK Keskkomisjoni
  54. detsembri
  55. a otsuse p 1 osas, millega jäeti rahuldamata Leonore Andreksoni taotlus õigusvastaselt võõrandatud maa osas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust kokkuvõtvalt järgmiste motiividega: Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduse esitamise tähtaegsuse hindamisel tuleb käesolevas asjas lähtuda Endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduses sätestatud tähtajast. Õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamise avalduse esitamise tähtaegsuse hindamisel tuleb lähtuda ORAS § 16 lg-s 1 sätestatud tähtajast. A. Andreksoni
  56. veebruari
  57. a avaldust on vastuvõtja käsitlenud A. Andreksoni ja L. Silvere ühise avaldusena. Aia tn 12 ja Nikolai tn 27 kinnistute maa tagastamise osas on L. Silvere seega esitanud avalduse tähtaegselt. ÕVVTK Keskkomisjoni
  58. detsembri
  59. a otsus, millega jäeti sisuliselt muutmata linnakomisjoni otsused, tuleb eeltoodut arvestades samuti osaliselt tühistada. Kuna A. Andrekson ja L. Silvere ei esitanud ORAS § 16 lg-s 1 sätestatud tähtajaks -
  60. jaanuariks 1992 - avaldust õigusvastaselt võõrandatud hoonete tagastamiseks ega taotlenud ÕVVTK Keskkomisjonis avalduse esitamise tähtaja ennistamist, on linnakomisjon jätnud avalduse hoonete osas õigesti arvesse võtmata. Puudus alus tunnistada avaldajaid hoonete osas omandireformi õigustatud subjektiks. Aia tn 12 hoones asuvate korterite erastamine ei saa rikkuda kaebaja õigusi ja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Õigusvastaselt võõrandatud vara on kuni omandivormi muutmiseni riigi omandis. See tuleneb Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  61. detsembri
  62. a otsusest "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest". Apellandi väited ei anna alust Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimise seaduse § 2 lg 2 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. Seetõttu on ebaõige on apellandi väide, et ORAS § 16 lg 1, mis näeb ette vara tagastamiseks avalduste esitamise tähtaja, on põhiseadusevastane ega kuulu kohaldamisele. A. Andreksoni kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada osas, mille ulatuses jäeti esimese astme kohtu otsus tühistamata ja apellatsioonkaebuses esitatud taotlused rahuldamata. Kassatsioonkaebuse õiguslikud põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: Kassaatori emalt
  63. a hoonete ja maa õigusvastasel võõrandamisel rikkusid NSV Liidu okupatsioonivõimud
  64. a Põhiseaduse §
  65. Seetõttu kuuluvad äravõetud varad praeguse valdaja poolt tingimusteta tagastamisele. Isik, kellelt vara on õigusvastaselt võõrandatud, on selle vara omanik, mitte endine omanik. Varade tagastamiseks avalduse esitamise nõude kehtestamine ja selliste avalduste sidumine tähtaegadega ei ole kooskõlas õiguspärase ootuse printsiibiga ja Põhiseaduse sätetega, mis tagavad omandi puutumatuse. Kassaator leiab, et kohtute poolt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  66. detsembri
  67. a otsusele ja Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 19 ja 11 ratifitseerimise seadusele on antud väär tähendus. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi Avalduste esitamise kord) p 4 on omakorda vastuolus ORAS § 16 lg-tega 1 ja 2 ja § 17 lg-ga
  68. Vabariigi Valitsusel puudusid volitused anda täiesti erinev käsitlus võrreldes seaduses tooduga, mille kohaselt tähtaegselt avaldust mitteesitanud isikud loetakse tagastamise või kompenseerimise nõudest loobunuks. Kohtu seisukoht, et avalduste esitamise tähtaeg on kehtestatud teiste isikute õiguste kaitseks, ei tugine ühelegi õigusaktile. Kohus jättis vastamata apellatsioonkaebuse p-s 4 lk-l 5 toodud põhjendusele, mille kohaselt vara tagastamise avalduste esitamiseks antud tähtaeg ei ole mõistlik väljaspool Eestit elavate võimalike õigustatud subjektide jaoks. Omandireformi õigustatud subjektide ringi sätestavad ORAS §-d 4, 7, 8 ja
  69. Sellest tulenevalt ei ole tarvis täiendavat subjektiks tunnistamise protseduuri. Ringkonnakohus on jätnud vastamata apellatsioonkaebuse p-s 4 lk-l 4 toodud põhjendustele.
  70. detsembri
  71. a otsust nr 14 ei olnud vaidlustatud. Linnakomisjonil ei olnud alust Vee tn 7 hoone suhtes õigustatud subjektiks tunnistamise küsimuses uut otsust. Selline tegevus on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega. L. Silvere ja A. Andreksoni avaldus tuleb lugeda linnakomisjoni poolt selle vastuvõtmisega tähtaegselt esitatuks. Seda kinnitavad pärast avalduse esitamist linnavalitsuse tõendid ja ettepanekud esitada täiendavaid dokumente, Aia tn 12 hoone suhtes ekspertiisi tellimine ja asjaolu, et linnakomisjoni
  72. ja
  73. a otsustes ei toodud otsuse tegemisel põhjenduseks avalduse esitamist pärast tähtaega. Kohus tuvastas küll ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni otsuse seadusevastasuse, kuid jättis põhjendamatult rahuldamata kahjunõude. Justiitsministeerium vaidleb kassatsioonkaebusele vastu leides, et Põhiseadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu ja endiste omanike huve on määratud kaitsma ORAS, Maareformi seadus ja neist tulenevad õigusaktid. Avalduste esitamise tähtaja põhjendatuse küsimuses on ringkonnakohus õigustatult tuginenud ORAS § 2 lg-le
  74. Seadusandja on võimaldanud tähtaja ennistamisel esitada avaldusi ka pärast tähtaega. Ühegi allkirjastatud dokumendiga pole tõendatud L. Silvere tahe vara tagastamiseks või kompenseerimiseks. Linnakomisjoni
  75. novembri
  76. a ja
  77. mai
  78. a otsuseid pole vaidlustatud, kuigi nendega sisulisi muudatusi ei tehtud, vaid üksnes formuleeriti eelnevad otsused ümber. ÕVVTK Pärnu linnakomisjon on seisukohal, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Avalduse esitamise tähtaja kehtestamine annab kõigile endistele omanikele või nende õigusjärglastele ühesuguse ja võrdse võimaluse taotleda vara tagastamist või kompenseerimist ega riku õiguspärase ootuse põhimõtet. Kohtuotsus vastab TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
  79. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtud ei ole piisavalt põhjendanud, miks A. Andreksoni kaebus ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  80. detsembri
  81. a otsuse nr 4 (t 1385) p 7 peale tuleb jätta rahuldamata. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  82. detsembri
  83. a otsuse nr 4 (t 1385) p-ga 7 tühistati sisuliselt sama linnakomisjoni
  84. detsembri
  85. a otsuse p 3 osas, millega A. Andrekson oli tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Pärnus Vee tn 7 asuva hoone " mõttelise osa suhtes. Tühistamise motiiviks märgiti põhjus, et "taotlus ei olnud esitatud tähtaegselt (17.01.1992) ega olnud ka ennistatud Keskkomisjonis (31.03.1993)". Kohtud on pidanud seda põhjendust õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamisel piisavaks. Kassaator leiab, et õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse muutmine neli aastat hiljem on vastuolus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega.
  86. Käesolevas asjas ei olnud kaebus esitatud mitte õigustatud subjektiks tunnistamisest keeldumise peale, vaid varasema õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise peale. Ringkonnakohus on tühistamise õiguspärasuse hindamisel lähtunud vääralt vaid ORAS § 16 lg-st 1 ja Avalduste esitamise korra p-st
  87. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Alates
  88. jaanuarist 2002 reguleerib haldusorgani poolt haldusakti kehtetuks tunnistamist Haldusmenetluse seadus. Kolleegium leiab, et täitevvõimu teostamise seaduslikkuse põhimõttest (Põhiseaduse § 3 lg 1) tulenevalt on praegu ja oli ka vaidlustatud otsuse tegemise hetkel õiguslik alus varasema, andmise hetkel õigusvastase haldusakti tühistamiseks, kui sellega ei kahjustata adressaadi õiguspärast ootust, mis on samuti Põhiseadusega kaitstav hüve (Põhiseaduse § 10). Riigikohus on korduvalt osundanud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttele juhtudel, kus isikud võisid varasemale seadusele tuginedes eeldada, et neil on võimalus saada riigilt soodustusi, kuid hilisema seadusega on õigus soodustusele ära langenud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  89. septembri
  90. a otsus asjas nr 3-4-1-6-98;
  91. märtsi
  92. a otsus asjas nr 3-4-1-2-98). Olukorras, kus isiku õigus soodustusele on tehtud kindlaks halduse üksikaktiga, tuleb isiku usaldust kaitsta veelgi tugevamalt, sest üksikaktiga on riik väljendanud oma seisukohta konkreetses küsimuses, mitte üksnes abstraktselt. Seetõttu tuleb varasema haldusakti tühistamisel kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel.
  93. Ainuüksi isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus soodustus (asi, raha, õigus vms), ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla kaalukam kui halduse õiguspärasuse põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt (materiaalses mõttes) või oluliste vormi- ja menetlusvigade tõttu. Isiku lootust soodustusele on Riigikohus ülalviidatud asjades arvestanud küll varasema seaduse muutmise põhiseaduslikkuse hindamisel, kuid neis asjades ei tuvastatud, et muudetud seadusesäte oleks olnud vastuolus Põhiseadusega. Isiku lootus võib olla kaitstav ka õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel, samuti juhul, kui haldusakti andmisel on tehtud ebaolulisi menetlus- või vormivigu. Oluliseks on vaid need menetlus- ja vormivead, mis võisid tuua kaasa sisult väära haldusakti andmise või mille tõttu ei ole võimalik kontrollida haldusakti sisulist õiguspärasust. Õiguspärase ootuse põhimõttele saab isik tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Näiteks võib isik haldusakti kehtivust usaldades olla muutnud oma elukorraldust või olla teinud kulutusi, lootes tulevase soodustuse saamisele. Ühelgi juhul ei saa isik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud.
  94. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. ÕVVTK komisjon peab otsuse tegemisel kontrollima asjaolusid ja kohaldama seadust hoolikalt. Komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada. Õigustatud subjektiks tunnistatud isik võib põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult, et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata ja kui ei esine seaduslikke takistusi vara tagastamise või kompenseerimise korralduse andmiseks, siis vastav korraldus ka antakse. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel tagastamist ega kompenseerimist. Halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et avaldus Vee tn 7 hoone tagastamiseks või kompenseerimiseks oleks tulnud vastavalt ORAS § 16 lg-le 1 esitada hiljemalt
  95. jaanuaril
  96. Pärast tähtaja möödumist esitatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamine kujutas käesolevas asjas endast olulist menetlusnormi rikkumist, sest vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja eesmärk oli välistada tagastamist või kompenseerimist juhtudel, kui õigustatud subjekt ei esitanud avaldust õigeaegselt. Iseenesest on õige kassaatori seisukoht, et haldusorgan ei tohi haldusmenetluses eksitada isikut sellega, et ta võtab vastu tähtaega rikkudes esitatud taotluse ja asub seda menetlema, jättes esitajale mulje, et taotlus on esitatud tähtaegselt. Vastavalt seaduse "Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel" § 2 lg-tele 2 ja 3 võis selle tähtaja ennistada vaid ÕVVTK keskkomisjon tingimusel, et ennistamise taotlus on esitatud hiljemalt
  97. märtsil
  98. Seega ei näinud õigusaktid ette tähtaja ennistamise võimalust
  99. veebruaril 1994, mil A. Andrekson esitas avalduse Vee tn 7 hoone suhtes. Tähtaja ennistamise võimalus ei ole seetõttu langenud ära linnavalitsuse või linnakomisjoni eksitava tegevuse tõttu. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kaaluma A. Andreksoni usaldust või lootust ning tühistatud otsuse õigusvastasuse põhjusi. Kui õigusvastane otsus riivab kolmandate isikute õigusi või põhjendatud huve, tuleb neidki arvestada õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise õiguspärasuse hindamisel.
  100. Aia tn 12 ja Nikolai tn 27 asunud hoonete osas nõustub halduskolleegium ringkonnakohtu otsuse motiividega ega pea vajalikuks neid korrata. Riigikohus on korduvalt kinnitanud seisukohta (viimati Riigikohtu halduskolleegiumi
  101. novembri
  102. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-01 p 4), et õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja et sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Juba sellel põhjusel ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale ka Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni lisaprotokolli 1 art 1 lg-st 1 tulenev kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel. Muuhulgas tuleb vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitada tähtaegselt avaldus ja taotleja tuleb tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks. Vara tagastamise avalduste esitamise tähtaeg ei olnud ebamõistlik, nagu leiab kassaator, sest mõjuvatel põhjustel oli vastavalt seaduse "Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel" §-le 2 võimalik taotleda selle tähtaja ennistamist. Avalduste esitamise korra p 4 ei ole vastuolus ORAS § 16 lg-tega 1 ja 2 ja § 17 lg-ga 2 ega ületa Vabariigi Valitsusele delegatsiooninormiga antud volitusi. Avalduste esitamise korra viidatud säte ei muuda vara tagastamise aluseid, vaid kehtestab tagajärjed juhuks, kui õigustatud subjekt ei pea kinni vara tagastamise või kompenseerimise taotluse esitamise tähtajast. Ringkonnakohus on õigesti teinud kindlaks, et Aia tn 12 ja Nikolai tn 27 hoonete tagastamise avaldus on esitatud hilinenult. Kaebajat ei ole kunagi tunnistatud nende hoonete suhtes omandireformi õigustatud subjektiks, mistõttu selles osas ei ole vaidlustatud haldusakte tarvis hinnata õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttest lähtudes.
  103. Kahju hüvitamise nõue on jäetud põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohtu poolt tühistatud haldusaktid ei saa enam omandireformi menetluse jätkamist takistada. Kuna Aia tn 12 ja Nikolai tn 27 hoonete suhtes tehtud otsused on ringkonnakohus tunnistanud õiguspäraseks, puudub kaebajal alus nõuda nende otsustega tekitatud kahju hüvitamist. Tulenevalt TsK §-dest 448 ja 450 saab nõuda vaid õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Juhindudes HKMS § 71 lg 1 p-st 2 ja § 90 lg-st 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Avo Andreksoni kassatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  104. juuni
  105. a otsus haldusasjas nr II3/104/2001 osas, millega jäeti rahuldamata Avo Andreksoni kaebus ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  106. detsembri
  107. a otsuse nr 4 (t 1385) p 7 peale, ja saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Jätta ringkonnakohtu otsus muus osas muutmata. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub
  108. detsembril 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.