← Eesti

3-3-1-55-01

Obsah (6)§ 7§ 14§ 23§ 222§ 36§ 6

3-3-1-55-01 OTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. detsembril 2001 Imre Annuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine

§ 7

lg 1 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas

  1. novembril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Imre Annuse kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  2. juuli
  3. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/148/
  4. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Imre Annuse esindaja Helve Annus ja Eve Enno. Istungisekretär oli Tiiu Varend. Tallinna Linnavalitsuse
  5. aprilli
  6. a korralduse nr 2743-k punktiga 1 tagastati Imre Annusele õigusvastaselt võõrandatud maa Pirita linnaosas asukohaga Arnika tee 10 suurusega 596 m2, Arnika tee 14 suurusega 591 m2, Suislepa tee 5 suurusega 605 m2 ja Suislepa tee 34 suurusega 600 m
  7. Sama korralduse punktis 2 märgiti, et tagastataval maal asuvad õigusliku aluseta püstitatud ehitised AÕS RakS § 14 lg 1 mõttes. Nimetatud korralduse punktis 3 märgiti, et õigusliku aluseta ehitistele kasutusloa andmine toimub vastavalt Planeerimis- ja ehitusseaduse §-le
  8. Korralduse andmise õiguslikuks aluseks märgiti PES § 2 lg 4, § 70 lg 2, AÕS RakS § 14 lg 1 ja lg 3,

§ 14

lg 1 ja § 36 ja Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 7, Vabariigi Valitsuse

  1. jaanuari
  2. a määrusega nr 36 kinnitatud "Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused". Eve Enno esitas
  3. juulil 1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse
  4. aprilli
  5. a korralduse nr 2743-k Arnika tee 14 maa tagastamise osas. Kaebuse kohaselt ehitas Tallinnas Arnika tee 14 krundil asuva elamu
  6. aastate lõpus Ellart Enno, kes suri
  7. jaanuaril
  8. Ellart Enno tütar Eve Enno on pärijana vastu võtnud pärandvara Arnika tee 14 asuva elamu, sest asus seda faktiliselt valdama. Tallinna Linnavalitsuse
  9. veebruari
  10. a kiri nr 2-1/441 kinnitab, et Ellart Ennot tunnustati elamu omanikuna. Seda kinnitavad ka Ellart Ennole väljastatud maamaksu teatised, mille alusel ta tasus maamaksu. Kaebaja leidis, et vaidlustatud korraldus rikub tema õigusi omandile, kodule ja elamu juurde kuuluva maatüki erastamisele. Vaidlustatud korraldus on motiveerimata, sest puuduvad argumendid ja põhjendused, miks selline haldusakt anti. Korralduse punktist 3 ei selgu, kas korraldus paneb maaomanikule kohustuse sõlmida õigusliku aluseta püstitatud ehitisele hoonestusõiguse seadmise kokkuleppe või ainult viidatakse sellisele võimalusele. Arusaamatud on korralduses viited PES §-dele 2 lg 4 ja 70 lg 2, sest korraldus ei puuduta ju ehitustegevuse alustamist, samuti ei ole korralduse objektiks ehitusloa ja projekteerimistingimuste väljastamine. Kaebaja palus jätta kohaldamata AÕS RakS § 14 lõiked 1 ja 3 ning tunnistada need Põhiseaduse § 32 lõikega 1 vastuolus olevaks, sest nimetatud sätted võimaldavad eraomandis oleva ehitise võõrandamise ehitise omaniku tahte vastaselt ilma avaliku huvi ning kohese ja õiglase hüvituseta. Pärimisõigus on Eestis tagatud tulenevalt Põhiseaduse §-st 32 lg
  11. Seega puuduvad alused, miks Põhiseadus ei peaks kaitsma E. Enno omandiõigust Arnika tee 14 asuvale elamule. Tallinna Halduskohtu
  12. jaanuari
  13. a otsusega jäeti E. Enno kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse kohaselt ei ole kaebuse esitaja esitanud kohtule põhjendusi ega tõendeid selle kohta, kuidas rikub vaidlustatud korraldus tema õigust kodule. Halduskohus leidis, et vara tagastamise toimikus nr 7332 olevate Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tõendite järgi ei ole Arnika tee 14 asuva ehitise projekti kinnitatud ja puuduvad andmed ehitusloa kohta. Tallinna Hooneregistris ei ole Arnika tee 14 ehitisi registreeritud. See, kuidas kaebuse esitaja saab realiseerida oma põhiseadusest tulenevat omaniku õigust, on märgitud vaidlustatud korralduse punktis 3, kus on kirjas, et õigusliku aluseta ehitisele kasutusloa andmine toimub vastavalt PES §-le 70, kuid selleks tuleb maaomanikul ja ebaseadusliku ehitise omanikul sõlmida hoonestusõiguse seadmise kokkulepe vastavalt AÕS RakS §le 15 või võõrandab maaomanik ebaseadusliku ehitise omanikule ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa. Tulenevalt sellest leidis kohus, et AÕS RakS § 14 lg 1 ja lg 3 ei ole vastuolus Põhiseaduse §-s 32 lg 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõttega ning kaebaja taotlus nimetatud sätete tunnistamiseks põhiseadusevastaseks ja käesoleva kohtuasja läbivaatamisel kohaldamata jätmiseks ei kuulu rahuldamisele. Arnika tee 14 asuv ehitis on püstitatud õigusliku aluseta ja sellise ehitise olemasolu ei takista vastavalt AÕS RakS § 14 lõikele 3 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. Halduskohus leidis, et põhjendamatu on kaebuse esitaja seisukoht, et korraldus on motiveerimata. Vaidlustatud akt sisaldab viiteid õiguslikele alustele ja faktilistele asjaoludele määral, mis võimaldas kaebeõigust realiseerida ja kohtul kontrollida haldusakti sisuliselt. Halduskohus märkis, et kaebuse esitaja väide, et Maareformi seaduse mõtte ja sätete kohaselt tuleb enne maa tagastamise küsimuse lahendamist lahendada maa ostueesõigusega erastamise küsimus, on õige. Antud juhtumil on aga maa tagastamisega sisuliselt otsustatud ka maa erastamisest keeldumine.

§ 23lg 2 ei välista mõlema küsimuse lahendamist üheaegselt.

E. Enno esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellant leidis, et halduskohus rikkus kohtumenetluse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

  1. juuli
  2. a kohtuotsusega tühistati Tallinna Halduskohtu
  3. jaanuari
  4. a kohtuotsus ja tehti uus otsus, millega tühistati Tallinna Linnavalitsuse
  5. aprilli
  6. a korraldus nr 2743-k Tallinnas Arnika tee 14 asuva maatüki tagastamise osas. Ringkonnakohus leidis, et Ellart Enno esitas
  7. a avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Otsustust selle avalduse lahendamise kohta ei ole tehtud. Vaidlust ei ole selle üle, et Arnika tee 14 asuva ehitise omanik on Eve Enno. Ehitusloa puudumise tõttu ei ole E. Enno saanud oma omandiõigust elamule registreerida. Kohtule on esitatud Tallinna Linnaplaneerimise Ameti
  8. juuni
  9. a kiri, millest nähtub, et E. Enno omandis olevatele ehitistele kasutusloa andmisest on keeldutud. Ringkonnakohus leidis, et antud juhtumil on vastandunud omandireformi õigustatud subjekti ja ehitise omaniku huvid. Põhjendatud on apellandi väide, et vaidlustatud korraldusega rikutakse tema õigust kodule ja omandi puutumatusele. Arnika tee 14 maa tagastamisega muutub E. Enno omandis olev ehitis I. Annusele tagastatava maatüki oluliseks osaks. Asja materjalidest nähtuvalt on kõne all oleva ehitise näol tegemist mitte aiamajaga, vaid elamuga, mida kasutavad alaliseks elamiseks apellant ja tema kolm last. Maa tagastamisel tekib selle omanikul õigus nõuda apellandi väljatõstmist ja elamu lammutamist. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldusega, et AÕS RakS § 14 lg 1 ja lg 3 ei ole Põhiseadusega vastuolus, sest üldjuhul õigusliku aluseta, s.o ehitusloata või maakasutusõiguseta püstitatud ehitise olemasolu ei ole aluseks maa tagastamata jätmisele. Antud asjas tuleb aga arvestada asjaoluga, et tegemist on apellandi ja tema pereliikmete koduks oleva ehitisega, mis on püstitatud üle 30 aasta tagasi. Kohtutoimikus on Tallinna Linna Ehituse ja Arhitektuuri osakonna
  10. septembri
  11. a akt Ellart Ennole maa looduses eraldamise kohta, Arnika tee 14 asuva aianduskrundi plaan, mis on kooskõlastatud Tallinna Linna Ehituse ja Arhitektuuri osakonna tootmisgrupis
  12. septembril 1961, samuti Ellart Enno aiamaja kinnitamata projekt. Eve Enno sai Arnika tee 14 asuva ehitise omanikuks pärimise teel. Maa tagastamisega õigustatud subjektile faktiliselt lõpetatakse Eve Enno omandiõigus pärimise teel saadud varale ning luuakse sellega uus ülekohus. Seda ei luba teha ORAS § 2 lg
  13. Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud antud juhtumil enne maa tagastamise otsustamist lahendama E. Ennole kuuluva ehitise edasise kasutamise küsimuse. Ringkonnakohtule esitatud Tallinna Linnavalitsuse
  14. juuni
  15. a istungi protokolli nr 30 päevakorrapunktist 28 nähtub, et linnavalitsus on asunud seda probleemi lahendama. Põhjendatuks ei pidanud ringkonnakohus apellandi väidet, et vaidlustatud korraldus on ebaseaduslik motiveerimatuse tõttu. I. Annus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
  16. jaanuari
  17. a otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kohtumenetluse sätteid ja kohaldas vääralt materiaalõiguse norme. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa on vastuoluline. Ringkonnakohus pidas antud juhtumil tekkinud õiguslikku olukorda ühelt poolt põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid samas asus seisukohale, et tekkinud õigusliku olukorra aluseks olevad õigusnormid, s.o AÕS RakS § 14 lg 1 ja lg 3 ei ole vastuolus Põhiseadusega. Seetõttu on ringkonnakohtu otsus vastuolus TsMS §-ga 227 lg
  18. Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus kohaldas AÕS RakS § 14 lg 1 ja lg 3 ebaõigesti. Sõltumata sellest, kas ehitusloata või maakasutusõiguseta ehitist kasutatakse elamuna või mõnel muul viisil või millal on ehitis püstitatud, ei saa sellise ehitise olemasolu olla maa mittetagastamise aluseks. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti ka PES §
  19. E. Enno kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on alusetu. Ringkonnakohtu otsuses puudub vastuolu ja otsus on piisavalt põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
  20. Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Seepärast ei vasta kasseeritud kohtuotsus TsMS §-le 227 lg 1, mis nõuab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et AÕS RakS § 14 lg 1 ja lg 3 ei ole vastuolus Põhiseadusega, kuid samas märgib: "Antud asjas tuleb aga arvestada asjaoluga, et tegemist on apellandi ja tema pereliikmete koduks oleva ehitisega, mis on püstitatud üle 30 aasta tagasi" ja et " [m]aa tagastamisega õigustatud subjektile faktiliselt lõpetatakse Eve Enno omandiõigus pärimise teel saadud varale ning luuakse sellega uus ülekohus." Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millise konkreetse õigusnormi kohaldamisest tulenevalt rikutakse E. Enno põhiõigust - õigust omandi puutumatusele. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tühistas vaidlustatud korralduse Arnika tee 14 asuva maatüki tagastamise osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ei ole aga märgitud, millist Maareformi seaduse sätet linnavalitsus rikkus vaidlustatud korralduse andmisel.
  21. Maareformi seaduse § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaa"iühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt sama seaduse §-dele 7, 9 ja 10.

§ 7

lg 1 sätestab, et linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile.

§ 7

lg 2, mis reguleerib maale hoonestusõiguse seadmise kokkulepet, sätestab, et selline kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud ning sisaldama eelkõige õigustatud subjekti kohustust seada maa tagastamisel hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks, samuti peab see sisaldama hoonestusõiguse olulisi tingimusi. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt ehitise võõrandamise kokkuleppe korral tagastatakse maa pärast ehitise omandiõiguse üleminekut õigustatud subjektile. Vabariigi Valitsuse

  1. veebruari
  2. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 52 alapunkti 2 kohaselt peab valla- või linnavalitsus omandireformi õigustatud subjekti ja ehitise omaniku vahel kokkuleppe sõlmimiseks määrama tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud. Tähtaja määramisest teatab valla- või linnavalitsus asjaosalistele kirjalikult. Nende nõuete järgimise vajadust rõhutas Riigikohtu halduskolleegium ka
  3. novembri
  4. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-36-99 (RT III 1999, 28, 259). Ringkonnakohus ei ole käesolevas haldusasjas välja selgitanud, kas Tallinna Linnavalitsus järgis Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktiga 52 kehtestatud nõudeid ja andis enne vaidlustatud korralduse tegemist omandireformi õigustatud subjektile I. Annusele ja ehitise omanikule E. Ennole tähtaja

§-s 7 lg 1 märgitud kokkuleppe sõlmimiseks. 3. Maa erastamist korraldab

§ 222kohaselt maavanem.

Kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoiminguid.

§ 23

lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Sellest tulenevalt saab maa ostueesõigusega erastamine toimuda üksnes enne maa tagastamist. Maa tagastamise saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale asuti ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrustes haldusasjades nr 3-3-1-36-99 ja nr 3-3-1-45-99 (RT III 1999, 28, 259 ja RT III 1999, 30, 291). Seega maa tagastamise küsimuse saab valla- või linnavalitsus oma korraldusega otsustada alles pärast maa ostueesõigusega erastamise küsimuse otsustamist. . Avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks tuli esitada üldjuhul 1. jaanuariks 1998.

§ 23

lg 3 sätestab, et otsus ostueesõigusega erastamise avalduse kohta tehakse kolme kuu jooksul, arvates avalduse esitamisest.

  1. aprillil
  2. a vastu võetud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 7 kohaselt pidi kohalik omavalitsus enne
  3. aasta
  4. maid esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse kohta tegema otsuse
  5. aasta
  6. detsembriks. Ringkonnakohus on oma otsuses tuvastanud, et Tallinnas Arnika 14 asuva ehitise endine omanik Ellart Enno esitas maa erastamise avalduse
  7. juulil 1992, kuid otsust selle avalduse lahendamise kohta ei ole linnavalitsus käesoleva ajani teinud. Ringkonnakohtu see järeldus on õige ja kooskõlas kohtutoimiku nr 3-306/2001 juurde võetud Tallinna Omandireformiameti poolt väljastatud Ellart Enno Arnika tee 14 maa erastamise toimiku nr 7332 materjalidega. 4.

§ 36

sätestab, et senine maakasutusõigus lõpeb maakasutuse ümbervormistamisega samas seaduses või riigivaraseaduses sätestatud alustel. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 57 alapunkti 13 kohaselt tuleb valla- või linnavalitsuse korralduses maa tagastamise kohta märkida senise maakasutusõiguse lõppemise aeg. Kui tagastatav maa jääb kellegi ajutisse kasutusse, siis tuleb märkida ka andmed isiku kohta, kelle kasutusse maa jääb (nimi, isikukood, elukoht), andmed maa kohta (maa asukoht või aadress, pindala, sihtotstarve) ja maakasutusõiguse lõppemise aeg. Vaidlustatud korralduse seaduslikkuse kontrollimisel ei ole ringkonnakohus nendele asjaoludele tähelepanu pööranud. 5.

§ 6

lg 3 järgi on hoone või rajatis selle seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis Planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Planeerimis- ja ehitusseaduse § 38 lg 1 sätestab, et ehitis on hoone või rajatis. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on hoone maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis. Ehitisele esitatavad nõuded on sätestatud nimetatud seaduse §-s

  1. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et kohtutoimikus "on olemas Tallinna Linna Ehituse ja Arhitektuuri Osakonna 21 09 61 akt Ellart Ennole maa looduses eraldamise kohta, Arnika tee 14 asuva aianduskrundi plaan, mis on kooskõlastatud Tallinna Linna Ehituse ja Arhitektuuri osakonna tootmisgrupis 26 09 61, samuti Ellart Enno aiamaja kinnitamata projekt". Samas leidis ringkonnakohus, et Arnika tee 14 asuva hoone puhul on tegemist mitte aiamajaga, vaid elamuga, mida kasutavad alaliseks elamiseks Eve Enno ja tema kolm last. Sellest otsusest ei selgu, millistele tõenditele rajaneb kohtu järeldus, et antud juhtumil on tegemist elamuga. Seega pole ringkonnakohtu otsus kooskõlas HKMS §-ga 25 lg 4 ja TsMS §-ga 330 lg
  2. Enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tulnuks Tallinna Linnavalitsusel kindlaks teha, kas Arnika tee 14 asuva hoone puhul on tegemist elamuga, aiamajaga või ajutise ehitisega ja kas hoone vastab ehituseeskirjadele.
  3. Valla- või linnavalitsuse korralduses maa tagastamise kohta tuleb märkida asjaolud, mis on sätestatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis
  4. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas linnavalitsuse vaidlustatud korraldus vastab nimetatud punktis sätestatud nõuetele.
  5. Halduskohtus vaidlustati ja kohtud kontrollisid Tallinna Linnavalitsuse
  6. aprilli
  7. a korralduse nr 2743-k seaduslikkust. Seepärast on ilmselt ekslikult ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis märgitud: "Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 19.04.99 korraldus nr 2743-k Tallinnas Arnika tee 14 asuva maatüki tagastamise osas".
  8. Kassatsioonkaebuses märgitud ülejäänud väidetel pole antud juhtumil olulist tähtsust. Seetõttu jätab halduskolleegium need väited tähelepanuta. Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 2 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium otsustab: Rahuldada Imre Annuse kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  9. juuli
  10. a otsus haldusasjas nr II3/148/2001 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. Otsus jõustub
  11. detsembril 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.