V. õigeksmõistmises
Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. V., tema ja V. Ü. kaitsja vandeadvokaat Margus Heek ning riigiprokurör Marge Püss. Asjaolud ja menetluse käik 1. V. Ü. ja A. V. anti kohtu alla süüdistuses
jaanuaril 2000. a kella 10.30 paiku tungisid Raplas X tn 12a asuvasse garaaži, kus teostasid ebaseaduslikus korras oma õigust T. N.-lt 7000 kroonise võla sissenõudmiseks. Nad lõid T. N.-t 5-6 korda rusikaga ja jalaga näkku ning kehasse ja E. P. korduvalt rusikaga näkku, nõudes T. N.-lt võla tasumist. Kui T. N. teatas, et ei saa võlga kohe tasuda, võttis V. Ü. tema mobiiltelefoni väärtusega 3960 krooni ja E. P. mobiiltelefoni väärtusega 3500 krooni. Samas, ähvardades T. N.-t füüsilise vägivallaga ja vara äraviimisega, sundis ta T. N.-t andma kuni võla tasumiseni enda kasutusse viimasele kuuluva sõiduauto Mercedes Benz ja koostama sellekohase volikirja. Selle tegevuse ajal ähvardas A. V. T. N.-t mutrivõtmega. Seejärel sundisid nad T. N.-t ja E. P. istuma E. K. autosse. Auto üleandmisest keeldumise korral, ähvardasid nad kannatanud puu otsa riputada, mida viimased tajusid elule ohtliku vägivallana. V. Ü. ja A. V. kuritegeliku käitumise lõpetas politseiametnike sekkumine. V. Ü. ja A. V. teod kvalifitseeriti omavolina
järgi, s.o oma tõelise õiguse teostamisena ebaseaduslikus korras, mis oli seotud vägivalla kasutamise ja sellega ähvardamisega, kahe isiku vabaduse piiramisega, vara äraviimisega ähvardamisega ja kahe mobiiltelefoni hõivamisega. 2. Rapla Maakohtu 24. aprilli 2001. a otsusega tunnistati V. Ü. süüdi
järgi ja teda karistati rahatrahviga 100 päevapalga ulatuses, s.o 4600 krooni riigi tuludesse. A. V. mõisteti süüdistuses
Maakohus tuvastas, et V. Ü. pani toime
§-s 188 ettenähtud omavoli, mis oli seotud vägivallaga ning kannatanute löömisega. Ülejäänud V. Ü.le süüksarvatud teod jättis kohus süüdistusest välja. Maakohus leidis, et
ei näe ette vastutust omavoli eest, mis oli seotud vara äravõtmisega, sellega ähvardamisega või varalise õiguse nõudmisega. Sellest tulenevalt jättis kohus mõlema kohtualuse süüdistustest välja vara äraviimisega ähvardamise, mobiiltelefonide äravõtmise, volikirja alusel T. N. auto enda kasutusse nõudmise, auto asukoha avaldamise nõudmise. Garaaži tungimine, kannatanute vabaduse piiramine, puu otsa riputamisega ähvardamine ja A. V. poolt T. N. ähvardamine mutrivõtmega ei ole kohtu arvates tõendatud. Tõendamist ei leidnud ka kohtualuste ühine kavatsus minna vägivalla abil võlga nõudma. Asjaolu, et A. V. viibis sündmuskohal ja nägi pealt V. Ü. vägivallatsemist, ei anna alust käsitada teda kuriteost osavõtjana. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Rapla Prokuratuuri prokurör Aarne Pruus ja apellatsioonkaebuse esitas kohtualune V. Ü. Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist A. V. õigeksmõistmises. Prokurör leidis, et kohtu järeldused ei vasta selles osas faktilistele asjaoludele ja kohus on kriminaalseadust ebaõigesti kohaldanud. Prokurör palus A. V. ja V. Ü.
järgi süüdi mõista süüdistuses kirjeldatud mahus, välja arvatud ähvarduses kannatanud puu otsa riputada. Samuti palus prokurör eeltoodud alustel tühistada maakohtu otsus V. Ü.-le mõistetud karistuse osas. V. A. taotles ennast süüdistuses
järgi täielikult õigeks mõista, sest ta pole talle süüksarvatud kuritegu toime pannud.
dispositsioon ei kirjelda kuriteo toimepanemist grupis ning seetõttu pole võimalik osavõtjate ülesannete jaotamine grupi liikmete vahel ühise kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks. Kuriteokoosseisu täitmine eeldab, et iga süüdlane paneb ise toime kriminaalseaduses kirjeldatavad teod ega väljenda ainuüksi oma intellektuaalset nõusolekut või tahet karistatavaks teoks. Ei ole õige kuriteo täideviijana
V.-t, kes viibis koos V. Ü.-ga sündmuskohal, kuid kes vägivallategusid toime ei pannud ja kelle poolt vägivallaga ähvardamise kohta puuduvad vaieldamatud tõendid. 4.
4.
koosseisuline asjaolu, tuli ringkonnakohus aga uuele järeldusele, et antud juhul ei ole määratletud tekitatud kahju olemust. Kassaator viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-34-97 väljendatud seisukohale, et kannatanult võla nõudmisel vastavas ulatuses võla katteks vara äravõtmine võib moodustada omavoli
Prokurör on jätkuvalt seisukohal, et kahe kannatanu autosse käsutamine ja tahtevastane sõidutamine on isikute vabaduse piiramine
5.1.
V. Ü. põhjendab kassatsioonkaebust sellega, et tema poolt kannatanute suhtes füüsilise vägivalla kasutamine ei ole tõendatud. Tema arvates ei saa tunnistaja O. S. ütlusi lugeda objektiivseteks, kuna ta ei viibinud sündmuskohal. 5.
) organiseerimine, või tapmisele kihutamine, aga samuti tapmise toimepanemine mitme isiku poolt. 7. Maakohtu otsuses on tuvastanud, et kohtualused käskisid kannatanutel istuda autosse ja juhatada T. Nurmetu auto asukohta. Kannatanud tundsid kohtualuste ees hirmu ja ei julgenud ära minna. Seetõttu täitsid nad kohtualuste korraldust ja läksid kaasa. Nendest asjaoludest on maakohus teinud õigusliku järelduse, et kohtualuste tegevust ei saa lugeda kannatanute vabaduse piiramiseks, sest keegi ei hoidnud kannatanuid kinni ega viinud neid autosse füüsilist jõudu kasutades või sellega ähvardades. Kannatanutel oli piisav võimalus garaa"i juurest lahkuda. Asjaolu, et kannatanud toodi esialgsesse kohta tagasi, kinnitab kohtualustel vabaduse piiramise soovi puudumist. Sellise seisukohaga nõustus ka ringkonnakohtu kriminaalkolleegium. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga sellist maa- ja ringkonnakohtu poolt antud seaduse tõlgendust ja leiab, et isiku vabaduse piiramiseks
mõttes tuleb lugeda igasuguste takistuste tegemist, mis piiravad kannatanul liikuda oma vaba tahte kohaselt. Selliseks piiranguks võib olla ka kannatanu suhtes varem kasutatud vägivald, mistõttu ta ei julge eirata kohtualuse korraldusi, mis piiravad kannatanu vaba liikumist. Asjaolu, et kannatanu pärast vabaduse piiramist süüdlase poolt vabatahtlikult vabastatakse ei muuda vabaduse piiramist olematuks. Samale seisukohale on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud ka
MK § 263 lg 1 p-ga 3 ja § 215 lg-ga 4 ning § 219 lg-ga
järgi oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see oli seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega põhjustati muu oluline kahju.
ei sätesta, millised teod saavad olla oma tõelise või oletatava õiguse teostamiseks. Seega tuleb kuriteo koosseisu tuvastamisel
järgi hinnata kas kohtualuse teod, mis on kirjeldatud süüdistuses, olid toimepandud oma tõelise või oletatava õiguse teostamiseks ja kas need teod olid ebaseaduslikud Kui need tingimused on täidetud, siis on vaja tuvastada, kas need teod olid seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kas sellega põhjustati muu oluline kahju. Käesolevas kriminaalasjas on kohtuotsustes asutud seisukohale, et vara äravõtmine, sellega ähvardamine või varalise õiguse nõudmine ei kuulu omavoli koosseisu. Samas ei nähtu, kas kohtud on lugenud kohtualus(t)e poolt vara äravõtmise või sellega ähvardamise toimepanduks nende tõelise või oletatava õiguse teostamise eesmärgil ja kas vara äravõtmine oli seaduslik või mitte või kas see oli seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kas sellega põhjustati oluline kahju. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi väide, et kannatanud ei ole kriminaalasja menetlemise käigus määratlenud kahju suurust, mida tekitas nende mobiiltelefonide ajutine asumine kohtualuste käes ja auto kasutamiseks volikirja kirjutamine, ei vasta tegelikkusele, sest süüdistuses on märgitud mobiiltelefonide rahaline väärtus. Volikiri kirjutati aga konkreetse sõiduauto kasutamiseks. Nendest asjaoludest lähtudes oli kohtul võimalus hinnata kahju ulatust. Kui võõra vara äravõtmine või sellega ähvardamine ei toimunud tõelise või oletatava õiguse teostamiseks, siis tuleb kaaluda kas vara äravõtmine ei moodusta mõne teise kuriteo, näiteks varavastase kuriteo, koosseisu. Nendele küsimustele kohtuotsustes vastuseid antud ei ole. Seega on kohtuotsused selles osas motiveerimata. Motiivide puudumine kohtuotsuses on kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. 11. Eelpooltoodud rikkumised on saanud alguse Rapla Maakohtust, seetõttu tuleb käesolevas kriminaalasjas tühistada nii Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kui ka Rapla Maakohtu kohtuotsused ja kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks Rapla Maakohtusse teises kohtukoosseisus. Kassatsioonkaebust ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks ja jätab selle rahuldamata, kuna selles käsitletakse vaid kohtute poolt uuritud tõenditele antud hinnanguid, kuid ei viidata kriminaalseaduse ega kriminaalmenetluse seaduse rikkumistele. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. septembri 2001. a ja Rapla Maakohtu 24. aprilli 2001. a kohtuotsused V. Ü. ja A. V. süüdistusasjas
järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Rapla Maakohtule teises kohtukoosseisus.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.