← Eesti

3-1-1-114-01

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 13. detsembril 2001. a 3-1-1-114-01 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher vaatas tõlk Lüüli Lo

§ 164lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa V. A. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, N. L. ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar ning riigiprokurör Marge Püss. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 30. märtsi 2001. a otsusega tunnistati N. L. ja V. A. süüdi KrK §

§ 164

lg 2 p 4 järgi ning neile mõisteti karistuseks vastavalt kaks aastat kuus kuud ja kaks aastat vabadusekaotust. Süüdimõistetuilt võeti neljaks aastaks ära töötamise õigus õiguskaitseorganites ja avalikus teenistuses. Sama otsusega tunnistati veel süüdi A. S. KrK § 164 lg 2 p 4 ja J. M. KrK § 165 lg 1 järgi, kellest viimane vabastati karistusest KrK 165 lg 3 alusel. Kuriteo läbi omandatud 51 000.- kr erikonfiskeeriti. Kohtualused tunnistati süüdi järgnevas. N. L., kontrollides X Linnavolikogu esindajana K. haigla finantsmajanduslikku tegevust, sai informatsiooni haiglale teenuseid osutanud OÜ A. juhatuse esimehe J. M. ebaseaduslikust majandustegevusest. Viimaselt altkäemaksu väljapressimise eesmärgil võttis N. L. koos tuttava V. A.-ga mitteametlikult ühendust X Politseiprefektuuri politseivaneminspektor A. S.-ga, kellele edastati J. M. ebaseaduslikku majandustegevust puudutavad materjalid. Lepiti kokku, et hirmutamise eesmärgil kutsub A. S. J. M.-a politseisse selgitusi andma. Ebaseadusliku majandustegevuse kohta käivaid materjale A. S. politseis ei registreerinud ning kriminaalasja ei algatatud.

  1. juunil
  2. a edastas N. L. J. M.-le kutse ilmuda politseisse A. S. juurde ning viis ta sinna kohale. A. S. näitas kabinetis J. M.-le N. L.-lt saadud materjale ja ütles, et on kahtlusi majandustegevuse seaduslikkuses. Prefektuurist tagasi sõites ütles N. L. J. M.-le, et töötab politseis ning tal on võimalus osaühingu majandustegevust käsitlevad materjalid politseist kätte saada, kuid selle eest tuleb maksta. Informatsiooni hankimiseks andis J. M. N. L.-le 1000.- kr. Järgmisel päeval läksid N. L. ja V. A. J. M.-a elukohta ning nõudsid 150 000.- krooni selle eest, et ei algata kriminaalasja.
  3. juulil
  4. a helistas N. L. J. M.-le ja ütles, et raha tuleb kohe ära maksta. Järgmisel päeval toimunud kohtumisel andis J. M. V. A.-i nõudmisel talle 50 000.- kr. Pärast J. M. lahkumist sõitsid N. L. ja V. A. A. S. elukohta, kus jagasid raha omavahel. Kohus jõudis seisukohale, et kuritegu on tõendatud eelkõige J. M. ütlustega, kes pöördus politseisse ning teatas altkäemaksu andmisest. Tema ütlustega langesid kokku ka A. S. ütlused, kes tunnistas ennast süüdi altkäemaksu saamises. Sisuliselt enda süüd tunnistavaid ütlusi andsid eeluurimisel ka N. L. ja V. A. Hilisemalt nende poolt esitatud versioone toimunu kohta hindas kohus kui ebaloogilisi ja leidis, et need on vastuolus kontrollitud tõenditega. Kohus märkis, et J. M. eesmärgiks oli maksta selle eest, et ametiisik jätaks tegemata teo, milleks ta oli kohustatud ehk jätaks kriminaalasja algatamata. Kohtu hinnangul ei omanud määravat tähtsust asjaolu, kas J. M. tegevuses esines kuriteokoosseis või mitte, sest politseis registreerimisele ja kontrollimisele kuulub iga teade. Vastavalt KrMK §-le 93 pidi A. S. kümne päeva jooksul võtma seisukoha tema käes olnud materjalide kohta, kuid ta jättis materjalid registreerimata, ei koostanud nende kohta ettekannet ning lõppkokkuvõttes jättis lahendamata küsimuse kriminaalmenetluse alustamise kohta.
  5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse V. A. ja tema kaitsja G. Mihelson ning N. L. ja tema kaitsja S. Sillar. Kõigis apellatsioonkaebustes paluti maakohtu otsus tühistada ja teha uus, õigeksmõistev otsus.
  6. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. augusti
  8. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. A.-i ja N. L.-i süüditunnistamises KrK

§ 164lg 2 p 4 järgi ning neile mõistetud vabadusekaotusliku karistuse osas. Mõlemad kohtualused tunnistati süüdi Kr

K §

§ 164lg 1 järgi ning neile mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Ka A. Soosaare tegu kvalifitseeriti Kr

K § 164 lg 1 järgi. Muus osas, sh kohtualustele mõistetud lisakaristuse suhtes, jäeti maakohtu otsus muutmata. Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu poolt kohtualuste käitumises altkäemaksu andmise, võtmise ja selle organiseerimise kuriteokoosseisu tuvastamisega, kuid leidis, et tegemist ei olnud altkäemaksu väljapressimisega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei asetanud J. M.-lt raha nõudmine teda tingimustesse, kus ta oleks pidanud andma altkäemaksu, et ära hoida kahjulikke tagajärgi oma õiguslikult kaitstud huvidele või õiguste teostamisele. J. M. käitumise motiiv tulenes hoopis tema õigusvastasest eesmärgist, ta tegi ise valiku maksta altkäemaksu ja see ei seondunud kriminaalkolleegiumi arvates altkäemaksu väljapressimise õigusliku sisuga. Kriminaalkolleegium viitas veel asjaolule, et

  1. jaanuaril
  2. a algatati kriminaalasi KrK § 1484 lg 1 tunnustel Kallavere haiglas ja OÜ-s Altoronis avastatud finantsrikkumiste faktis. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse N. L.-i kaitsja vandeadvokaat S. Sillar ja süüdimõistetud N. L. ning V. A. 4.1 S. Sillari kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus. Kassaator leiab, et tegevuse kvalifitseerimine KrK § 164 järgi eeldab obligatoorselt altkäemaksuandja ja -võtja vahelist kokkulepet selles, mida ametiisik saadud rahasumma eest teeb või tegemata jätab. Käesoleval juhul sellist kokkulepet aga tuvastatud ei ole. Kassaator viitab A. S. korduvatele ütlustele, kus ta eitab J. M.-ga nii otsese kui ka vahendliku kokkuleppe sõlmimist. Lisaks sellele on kohus jätnud tähelepanuta, et A. S. teisi süüdimõistetuid süüstavad ütlused on vastuolus tema enda poolt varasemalt antud ütlustega ning kohus pole motiveerinud, miks ta eelistab ühtesid tõendeid teistele. Kohus on põhistanud kokkuleppe olemasolu väidetega, et raha anti selleks, et politseiametnik ei algataks juurdlust, kuigi ta pidanuks seda tegema ning et registreerimisele ja kontrollimisele kuulub politseis iga süüteole osundav materjal ja teade. Kassaatori hinnangul on tegemist paljasõnaliste väidetega ning ka kohus ei ole pidanud vajalikuks põhistada esitatud seisukohti läbi õigusnormides sätestatu, mis on aga käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. 4.2 N. L.-i kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus või teha õigeksmõistev otsus. Kassaator kordab enda kaebuses S. Sillari kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti. Nii pole tõendatud kokkuleppe olemasolu ning seega puudub A. S. kui altkäemaksu võtja käitumises kuriteo subjektiivne külg, samuti on kohtuotsus rajatud kohtualuste äärmiselt vastukäivatele ütlustele. Kassaatori väitel ei saanud A. S. kriminaalasja üldse algatada, kuna talle viidud materjalidest ei tulenenud selleks piisavalt andmeid. Kassaatori arvates on talle ebaõiglaselt määratud ka lisakaristus. Kui seda üldse määrata, peaks see kassaatori hinnangul piirduma keeluga töötada revisjonikomisjonides, kuna materjalid jõudsid temani just nende ülesannete täitmisel. 4.3 V. A.-i kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus või teha õigeksmõistev otsus. Seejuures korratakse sõna-sõnalt N. L.-i kassatsioonkaebuses esitatud motiive.
  4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletustes N. L. ja tema kaitsja ning V. A. ja tema kaitsja toetasid kassatsioonkaebustes sisalduvaid taotlusi. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebused ei kuulu rahuldamisele, kuid kassaatoritele mõistetud lisakaristustest tuleb välja jätta avalikus teenistuses töötamise õiguse äravõtmine, sest sellist lisakaristust ei näe ette KrK § 164 lg 1 sanktsioon.
  5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu vaidlustatud otsus on põhjendatud, seaduslik ja ei kuulu tühistamisele. 6.1 Alusetu on S. Sillari väide, et ei ole tõendatud altkäemaksuandja ja -võtja vaheline kokkulepe selles, mida ametiisik saadud rahasumma eest teeb või tegemata jätab. Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsustes on leitud, et J. M. andis altkäemaksu V. A.-le ja N. L.-le selleks, et politseiametnik A. S. ei alustaks kriminaalmenetlust J. M. süüstavate dokumentide alusel, kuigi pidi seda tegema. Harju Maakohtu otsuses (tl. 184 II kd) on viidatud ka kriminaalmenetluse seaduse ja politseiseaduse sätetele, kus on öeldud, kuidas peab politseiametnik reageerima igale saabuvale informatsioonile. A. S. ei võtnud seisukohta tema kätte toimetatud materjalide kohta, ei koostanud ettekannet ja jättis lahendamata küsimuse kriminaalmenetluse alustamisest või mittealustamisest. Ringkonnakohus ei pea tulenevalt AKKS § 29 lg-st 5 kordama oma otsuses maakohtu põhjendusi.
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ka kassaatorite väitega, nagu oleks tegemist õigusliku minetusega lisakaristuste mõistmisel. 7.1 KrK § 164 lg 1 sanktsioon näeb altkäemaksu võtmise eest ette vabadusekaotuse kuni nelja aastani ühes teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmisega. Kohtualustele mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust ühes töötamise õiguse äravõtmisega neljaks aastaks õiguskaitseorganites ja avalikus teenistuses. Üks mõistetud lisakaristustest, s.o õiguskaitseorganites töötamise õiguse äravõtmine, sisaldub KrK § 164 lg 1 sanktsioonis obligatoorse lisakaristusena teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmise näol. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-111-00 (RT III 2000, 29, 313) asunud seisukohale, et kui ka KrK eriosa sätte sanktsioon näeb ette lisakaristuse obligatoorse kohaldamise, ei muuda see lisakaristust põhikaristuse osaks. Seega on ka obligatoorsete lisakaristuste mõistmisel kehtiv KrK § 21 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt võib kuriteo eest mõista ühe põhikaristuse, millega võib ühendada ühe või mitu lisakaristust, st kohus on õigustatud lisaks sellele kohaldama ka teisi üldosa §-s 21 sisalduvaid lisakaristusi. 7.2 Käesolevas kriminaalasjas on kohtualustele lisakaristusena mõistetud veel avalikus teenistuses töötamise õiguse äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nimetatud lisakaristuse mõistmist ei takista asjaolu, et seda ei ole sõnaselgelt nimetatud KrK § 21 lg-s
  7. Nimelt KrK § 27, mis samuti käsitab teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmist, märgib ühe lisakaristusena ka avalikus teenistuses olemise õiguse äravõtmist. Seega võib avalikus teenistuses töötamise õiguse äravõtmist vaadelda kataloogis sisalduva lisakaristusena KrK § 21 lg 2 tähenduses. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
  8. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  9. augusti
  10. a kohtuotsus N. L.-i ja V. A.-i süüdistuses KrK § 17 lg 4 § 164 lg 1 järgi muutmata ning kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.
  11. Välja mõista V. A.-lt 1115 krooni ja 10 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
  12. detsembril
  13. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kivi Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.