3-1-1-27-01

Eriarvamus haldusõiguserikkumise ja põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-1-1-27-01 Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a otsus toetub seisukohale, et parkimistasu on avalikõiguslik teenustasu ja et seda tasu ei saa lugeda maksuks. Nimetatud seisukohast on tehtud järeldus, et sellise tasu võis kehtestada linnavalitsus, sest KOKS § 22 lg 1 p 2 järgi kuulub volikogu ainupädevusse vaid kohalike maksude, mitte aga avalikõiguslike teenustasude kehtestamine. Arvan, et see järeldus on ebaõige järgmistel põhjustel:
3. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 4-1-10-00 leidis Riigikohtu üldkogu, et Põhiseaduse § 113 kaitseala hõlmab mitte üksnes selles paragrahvis nimetatud makseid, vaid kõiki avalikõiguslikke makseid sõltumata sellest, kuidas neid nimetatakse. Samamoodi tuleb tõlgendada ka Põhiseaduse § 157 lg 2, sest vastasel korral on võimalik selle sätte kaitseala vältida, nimetades maksutunnustele vastavat makset mitte maksuks, vaid teisiti - näiteks tasuks. Pealegi on tänaste arusaamade järgi maksud vaid üks avalikõiguslike maksete liikidest. Põhiseaduse §-de 113 ja 157 lg 2 eesmärk on tagada, et ühtki avalikõiguslikku makset ei kehtestataks teisiti kui vastavalt kas seadusega või seaduse alusel. Seega kuulub avalikõiguslik parkimistasu Põhiseaduse § 157 lg 2 kaitsealasse sellest sõltumata, kas tegemist on maksuga või mitte. Vastupidisest järeldusest tuleneks seegi ekslik seisukoht, et kohalik omavalitsus võib ka siis, kui seadus seda ette ei näe, kehtestada avalikõiguslikke makseid, mis ei ole maksud või mida ei nimetata maksudeks.
4. Samuti nagu Põhiseaduse §-s 157 lg 2, peetakse ka KOKS §-s 22 lg 1 p 2 silmas mitte üksnes kohalikke maksusid, vaid kõiki avalikõiguslikke makseid. Seepärast on mitte üksnes kohalike maksude, vaid kõigi avalikõiguslike maksete kehtestamine volikogu ainupädevuses. Järelikult on Tallinna Linna volikogu seadusevastaselt delegeerinud tasulise parkimise alade, kohtade ja hindade kehtestamise Tallinna Linnavalitsusele ja viimane on seadusevastaselt kehtestanud parkimistasu. Seega on T. L. võetud haldusvastutusele Tallinna Linnavalitsuse seadusevastase haldusakti alusel, mistõttu tulnuks Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu vastavad otsused, samuti trahvinõue, tühistada ja menetlus selles haldusõiguserikkumise asjas lõpetada.
5. Asjasse puutuvad Tallinna Linnavalitsuse määrused ei ole üksnes seadusevastased, vaid on ka põhiseadusevastased. Põhiseaduse § 154 lg 1 järgi peab kohalik omavalitsus tegutsema seaduste alusel, s.o seaduslikkuse nõuet järgides. Seega on linnavalitsuse määrused vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 154 lg
7. Parkimistasu ei ole teenustasu, sest sageli puudub otsene ja konkreetne vastutasu. Abstraktne parkimisvõimalus ei ole konkreetne vastutasu seepärast, et sobivad parkimiskohad ei pruugi olla vabad ja vastutasuks ei saa pidada parkimisvõimalust väljaspool parklat. Parkimistasu kättesaamiseks tehtud kulutused ei ole tehtud parkimisvõimaluse loomiseks. Kui parkimistasu oleks teenustasu, siis peaks tasu suurus sõltuma vastutasust, teenustasu peaks vastama teenuse osutamiseks tehtud kulutustele. Parkimistasu suurus sõltub aga tasulise parkimisala piirist ja hinnatsoonist, mitte parkimiskoha kvaliteedist või parkimiskoha ehitamiseks tehtud kulutustest.
8. Riigi või kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud parkimistasu on maks (erandite kohta vt p 6), sest tegemist on otsese ja konkreetse vastutasuta avalikõigusliku rahalise kohustisega, mille täitmine tagatakse haldusvastutuse abil. Parkimistasul on nii koormamis- kui ka kujundamisfunktsioon. Parkimistasu mõjutab käitumist - kasulik on parkida väljaspool tasulist parkimisala, odavamal parkimisalal või parkida võimalikult lühiajaliselt.
9. Erateel on parkimistasu õiguslik olemus määratud kas avalikõigusliku lepinguga, mille alusel on tee määratud avalikuks kasutamiseks või hüvitise maksmise kohustusega tee kasutamise eest. Parkimistasu aluseks tasulisel teel on Teeseaduse §
10. Tõnu Anton Riigikohtu liige