3-3-1-60-01 MÄÄRUS Tartus 18. detsembril 2001 Voldemar Kanguri erikaebuse läbivaatamine kaebuse esitamise tähtaegsuse ja haldusakti teatavakstegemise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu

§ 12lg 3 alusel kaebetähtaja rikkumise tõttu.

Kohus leidis, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks pole esitatud. Vastavalt KOKS §-le 23 lg 3 tuleb volikogu otsused saata täitjatele ja asjaosalistele. Vallavolikogu vaidlustatud otsus on kaebuse esitajale saadetud

1. märtsi
2. a kirjaga, mille kohta on kanne väljaminevate dokumentide registreerimise raamatus. Lisaks avalikustati vallavolikogu vaidlustatud otsus väljapanekuga vallamajas asuval stendil. MRS § 231 lg 5 (kuni
3. juulini 2000 kehtinud redaktsioon) sätestas, et juhtumil, kui ühe maatüki erastamist soovib mitu isikut ja nad omavahel kokku ei lepi, peab volikogu tegema otsuse, kas eelistada üht taotlejat või korraldada taotlejate vaheline enampakkumine. Kohus leidis, et kaebaja oli teadlik sellest, et sama maatükki soovib erastada mitu isikut, kuna volikogu oli andnud taotlejatele tähtaja kokkuleppe saavutamiseks. Seega teadis ta ka, et volikogu pidi tegema otsuse ühe taotleja eelistamise või enampakkumise korraldamise kohta. Halduskohus leidis, et kui kaebuse esitaja ei saanud otsust erastamisavalduse lahendamise kohta, oli tal võimalus esitada vastav järelepärimine mõistliku aja jooksul. Käesoleval juhul on V. Kangur
4. novembril 1999 esitatud erastamisavalduse lahendamise kulu kohta järelepärimise teinud
5. detsembril
6. Kohtu arvates pole usutav, et kaebuse esitaja sai vaidlustatud otsusest teada alles
7. jaanuaril 2001 vallavalitsuselt saadud vastusest oma järelepärimisele. Halduskohtu määruse peale esitas V. Kangur erikaebuse, milles taotles halduskohtu määruse tühistamist ja asja saatmist Tartu Halduskohtule menetlusse võtmiseks. Erikaebuse kohaselt eeldab

§ 12lg 3 alusel menetluse lõpetamine tähtaja ennistamise taotluse olemasolu.

Kaebuses toodud põhjenduste kohaselt väitis selle esitaja, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Halduskohus rikkus protsessiosaliste võrdsuse põhimõtet

§ 15

tähenduses, kuna ei ole kaebuse esitajale andnud võimalust esitada omapoolseid vastuväiteid vallavolikogu vastuse väidetele kaebuse esitamise tähtaja osas. Kaebuses oli taotletud nii akti õigusvastaseks tunnistamist kui ka tühistamist. Õigusvastaseks tunnistamise taotluse osas ei ole kohaldatav

§-s 9 lg 1 sätestatud 30-päevane kohtusse pöördumise tähtaeg. Tartu Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a määrusega jäeti erikaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis: Seadus ei sätesta, et volikogu otsus tuleb anda kätte allkirja vastu. Vallavalitsuse väljaminevate dokumentide registreerimise raamatu väljavõttega ja koopiaga kaaskirjast on tõendatud, et vallavolikogu vaidlustatud otsus saadeti kaebaja poolt näidatud aadressil
3. märtsil
4. Arvestades posti liikumise tavalist aega, pidanuks V. Kangur selle kätte saama hiljemalt
5. märtsil 2000.

§ 9

lg 1 kohaselt võib kaebetähtaega arvestada ka päevast, mil isik pidi haldusaktist teada saama. Kuna vallavalitsus oli andnud taotlejatele tähtaja kokkuleppeks, teadis kaebaja, et sama maatüki erastamist soovivad ka teised isikud ning sellisel juhul peab vallavolikogu MRS §-st 231 lg 5 tulenevalt tegema otsuse, kas eelistada taotlejat, kes alates Maareformi seaduse jõustumisest on kauem tegelenud põllumajandusliku tootmisega, või korraldada taotlejate vahel enampakkumine. Seega pidanuks kaebuse esitaja ka juhul, kui volikogu otsus oleks tõesti jäänud väljastamata, ise mõistliku aja (2-3 kuu) jooksul pärast volikogu poolt kokkuleppimiseks antud tähtaja möödumist tundma huvi maa erastamise taotluse edasise lahendamise käigu kohta. Erikaebuse esitaja seda ei teinud. Halduskohus rikkus küll protsessiosaliste võrdsuse põhimõtet, kuna ei andnud enne kaebuse esitamise tähtaegsuse üle otsustamist kaebajale võimalust omapoolsete väidete esitamiseks, kuid nimetatud protsessinormi rikkumine on apellatsioonimenetluses kõrvaldatav, sest V. Kangur sai oma seisukohad esitada erikaebuses. Käesolevas asja on esitatud kaebus haldusakti tühistamiseks, mistõttu see tulnuks esitada

§-s 9 lg 1 sätestatud 30-päevase tähtaja jooksul. Voldemar Kangur esitas erikaebuse Riigikohtule, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused ning saata asi halduskohtule menetlusse võtmiseks. Kassaator väidab: Ringkonnakohus on kaebetähtaja kindlaksmääramisel vääralt lähtunud kandest vallavalitsuse väljaminevate dokumentide registreerimise raamatus. Sellega pole tõendatud 6. märtsil 2000 kirja üleandmine postiasutusele.

§-st 9 lg 1 tulenevalt on kaebuse esitajal võimalik tõendada, millal talle vaidlustatud haldusakt üle anti. Kaebuse esitajale ei saa panna negatiivse asjaolu, so haldusakti mittekättesaamise tõendamise kohustust. Ringkonnakohus on ebaõigesti seadnud kaebeõiguse teostamise sõltuvusse kaebaja enda initsiatiivist, leides, et isegi juhul, kui volikogu otsus jäänuks isikule koheselt väljastamata, oleks isik ise mõistliku aja (2-3 kuud) jooksul taotlejatele kokkuleppele jõudmiseks antud tähtajast pidanud huvi tundma maa erastamise taotluse lahendamise edasise käigu vastu. Eeldatavalt üldteadaolev on asjaolu, et maareformi puhul menetlused venivad ja tähtaegadest ei peeta kinni. V. Kangur pöördus

1. detsembril 2000 vallavolikogu poole, et teada saada, kas otsus antud küsimuses on üldse vastu võetud. Kohtutel pole õigust menetlustes, kus haldusorganid ei suuda järjekindlalt kinni pidada seadustes ja nende alusel antud õigusaktides sätestatud tähtaegadest, siduda neid kaebeõiguse realiseerimise tähtajaga ja panna isikule kohustust eeldada, et otsustus on vastu võetud. Pädev haldusorgan on kohustatud tagama, et haldusakti adressaadile saab teatavaks tema õigusi puudutav haldusakt. Ringkonnakohus luges oma otsuses tuvastatuks, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et otsus tegelikkuses väljastati. Haldusorgani kohustust teavitada haldusakti adressaati aktist ei vähenda see, kas isik ise selle vastu huvi tunneb. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohtu poolt kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuse otsustamine andmata kaebuse esitajale võimalust esitada vastustaja väidetele omapoolseid vastuväiteid, on protsessiosaliste võrdsuse rikkumine, kuid see protsessinormi rikkumine on apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. Kirjalikus vastuses erikaebusele väidab Mäksa Vallavolikogu, et halduskohus on menetluse õigesti lõpetanud ja puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks. KOKS §-st 23 lg 3 ega Avaldustele vastamise seadusest ei tulene kohustust valla õigusakte väljastada allkirja vastu ega tähituna. Ka kaebaja pole viidanud ühelegi sättele, mis kohustanuks vallavolikogu dokumente teistmoodi väljastama. Kaebaja poolt esitatud väited ei anna alust kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kohus ei ole rikkunud protsessiosaliste võrdsuse põhimõtet. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht
2. Kohtud on käesoleva haldusasja menetluse

§ 12

lg 3 alusel lõpetades leidnud, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Kohtuotsuste kohaselt teadis V. Kangur, et samade maatükkide erastamiseks on avalduse esitanud mitu isikut, kuna vallavalitsus oli andnud neile tähtaja kokkuleppele jõudmiseks ning kaebaja pidanuks teadma, et sellise kokkuleppe saavutamiseks antud tähtajale peavad järgnema MRS §-st 231 lg 4 ja lg 5 tulenevad otsustused. Kohtud leidsid veel, et kaebaja ise oleks pidanud mõistliku aja jooksul avalduse lahendamise käigu vastu huvi tundma ja seda isegi siis, kui ta pole saanud maa erastamise menetluse käigus antud haldusakte. Kohtud tuvastasid, et Mäksa Vallavalitsus on 6. märtsil 2000 saatnud kirja kaebaja poolt näidatud aadressil, mille kohta on tehtud kanne väljaminevate kirjade registreerimise raamatus. 2.

§ 9

lg 1 sätestab, et kaebus haldusakti või toimingu peale tuleb halduskohtule esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, millal isik sai kaevatavast haldusaktist või toimingust teada või pidi teada saama, kui seadus ei sätesta teisiti. Üldjuhul tuleb haldusaktist teadasaamise päevaks lugeda päev, millal haldusakti andnud haldusorgan tegi isikule kaevatava haldusakti teatavaks. Haldusakti teatavakstegemine peab toimuma viisil, mis võimaldab isikul anda igakülgne hinnang haldusakti kohta ja seeläbi otsustada, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-52-00, RT III 2001, 1, 4). Käesolevas haldusasjas ei ole tuvastatud, et V. Kangurile oleks vaidlustatud haldusakt teatavaks tehtud enne

1. jaanuari 2001, kui ta sai kätte talle tähitud kirjaga saadetud Mäksa Vallavalitsuse vastuse oma
2. detsembri
3. a järelepärimisele ning vaidlustatud otsuse ärakirja.
4. KOKS § 23 lg 3 kohaselt tuleb volikogu otsused saata nende täitjatele ja asjaosalistele. Haldusakti adressaadile saatmise eesmärk on isikule haldusakti kättesaadavaks tegemine ja tema informeerimine selles sisalduvatest õigustest ja kohustustest. Akti teatavakstegemine selle adressaadile on haldusakti kehtivuse eelduseks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ei sätestata sõnaselgelt kohustust saata vallavolikogu otsus adressaadile tähitult, kuid KOKS §-st 23 lg 3 tuleneb kohustus saata adressaadile haldusakt viisil, mis tagaks aktist teadasaamise. Kui õigusaktid ei sätesta kindlat teatavakstegemise vormi, võib haldusorgan vormi (lihtkiri, tähitud kiri, faks, elektronpost jne) ise valida, kuid peab seejuures arvestama, et haldusakti saab lugeda teatavaks tehtuks vaid siis, kui haldusakti teatavakstegemist isikule on võimalik tõendada. Kanne lihtkirjaga haldusakti väljasaatmise kohta vallavalitsuse väljaminevate dokumentide registreerimise raamatus saab tõendada küll haldusakti väljasaatmist haldusorgani poolt, mitte aga seda, et adressaat on selle ka kätte saanud. Sellist kannet kui tõendit tuleb hinnata koostoimes asjas olevate muude tõenditega, sealhulgas kaebuse esitaja seletusega, et ta ei ole haldusakti kätte saanud. Ringkonnakohtu väide, et kuna vallavalitsusest haldusakti väljasaatmine
5. märtsil 2000 on tõendatud, pidanuks posti liikumise tavalist aega arvestades V. Kangur selle kätte saama hiljemalt
6. märtsil 2000, ei ole kooskõlas üldiselt teadaolevate asjaoludega TsMS § 94 lg 1 mõttes.
7. MRS § 231 lg 3 sätestab, et vallavalitsuse koostatud vaba põllumajandusmaa erastamise ja kasutusvalduse taotlejate nimekiri pannakse välja omavalitsuses avalikuks tutvumiseks ning et teade nimekirja avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse kohta avaldatakse maakonnalehes. Samas ei ole eraldi sätestatud korda ega viisi, kuidas adressaatidele tehakse teatavaks vallavolikogu MRS §-st 231 lg 4 ja 5 tulenevad otsustused, sealhulgas otsus vabade põllumajandusmaade erastajate nimekirja kinnitamise kohta. Seega tuleb neis küsimustes antud haldusaktide teatavakstegemisel lähtuda vallavolikogu aktide teatavakstegemiseks kehtestatud nõuetest ning haldusakti teatavakstegemise üldistest põhimõtetest. Kuna KOKS § 23 lg 3 sätestab akti asjaosalistele saatmise kohustuse, siis ei saa haldusakti adressaadile teatavakstegemiseks pidada vallavolikogu otsuse avalikku väljapanekut vallamajas asuval stendil. 5.

§-st 9 lg 1 tulenevalt võib kaebetähtaeg hakata kulgema ka päevast, millal isik pidi haldusaktist või toimingust teada saama. Kohtupraktikas (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-52-00, RT III 2001, 1, 4) on asutud seisukohale, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et see akt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, peab isik ise mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et vaidlustatud haldusakti olemasolu või selle sisu oleks pidanud V. Kangurile muul viisil selguma.

1. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et isegi juhul, kui haldusorgan on jätnud akti väljastamata, pidanuks V. Kangur asjast huvitatud isikuna mõistliku aja (2-3 kuu) jooksul pöörduma vallavalitsuse poole tema poolt esitatud maa erastamise taotluse menetlemise käigu kohta teabe saamiseks. Vaba põllumajandusmaa erastamist reguleerib Maareformi seaduse §
2. Maareformi seaduse vastavatest sätetest ei tulene, millise tähtaja jooksul pärast vaba põllumajandusmaa erastamise ja kasutusvalduse taotlejate nimekirja avalikustamist peab kohalik omavalitsus lahendama vaidlused, otsustama MRS §-st 231 lg 5 lähtuvalt, kas eelistada ühte taotlejat või korraldada enampakkumine, ja esitama erastajate kinnitatud nimekirja maavanemale. Niisugusel juhul, kui seadusandja ei ole ülalnimetatud toimingute teostamiseks tähtaegu kehtestanud, ei saa ka pidada mõistlikuks, et vastavate toimingute või haldusaktide adressaadid 2-3 kuu jooksul pöörduvad haldusorgani poole järelepärimistega haldusakti olemasolu või toimingu sooritatuse väljaselgitamiseks. Selliste järelepärimistega ei saa siduda ka kaebetähtaja kulgemise algust ja kaebeõiguse realiseerimist üldse. Seda iseäranis olukorras, kus maareformiga seonduv haldusmenetlus on üldteadaolevalt aeganõudev ja pikaajaline.
3. Kuna käesolevas haldusasjas ei ole tuvastatud, et V. Kangurile sai vaidlustatud haldusakt üheselt teatavaks enne
4. jaanuari 2001 ja pole alust eeldada, et ta oleks pidanud astuma varem samme haldusakti olemasolu väljaselgitamiseks või selleks, et talle haldusakt teatavaks tehtaks, tuleb käesolevas haldusasjas pidada kaebust tähtaegselt esitatuks ja seega menetluse lõpetamist

§ 12lg 3 alusel põhjendamatuks.

Ülaltoodud põhjustel tuleb halduskohtu määrus ja ringkonnakohtu määrus tühistada ning saata asi halduskohtule läbivaatamiseks. Juhindudes

§-dest 72 lg 1 p 5 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium määrab: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a määrus haldusasjas nr 2-3-92/2001 ja Tartu Halduskohtu
3. märtsi
4. a määrus haldusasjas nr 3-145/
5. Rahuldada Voldemar Kanguri erikaebus ja saata asi läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule. Tagastada kautsjon. Määrus jõustub
6. detsembril 2001 teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel